Kummardus päikeselisele maestrole
/ Autor: Mari Paenurm / Rubriik: Portreelood, Uudised / Number: 8. september 2004 Nr 32 /
Laupäeval, 4. septembril promoveeriti Viljandi Jaani kirikus Viljandi Kultuuriakadeemia audoktoriks professor Roman Toi.
Roman Toi on sündinud 18. märtsil 1916. aastal Viljandimaal Kõo vallas. Torontos elav organist, koorijuht ja muusikapedagoog on Eesti Muusikaakadeemia audoktor ja Viljandi linna aukodanik. Kommenteerides vastset austusavaldust, ütles professor Toi, et see annab talle positiivses mõttes vastutustunnet ja rammu jalgadesse, et midagi tõugata-lükata.
Promotsioonile eelnes legendaarse muusiku orelikontsert omaloomingust.
Loeng vaimuliku ja organisti koostööst
Taas kord rõhutas professor Toi oma loengul, et ei vaimulik ega kirikumuusik ole tulnud kirikusse võidu ajama, vaid ikka selleks, et ühiselt Jumalat teenida. «Altarit ja orelit ühendab koguduse laul ja see põimib jumalateenistuse tervikuks. Arvan, et teenistus peaks olema ühine rõõm ning aitama meil kõigil kergema jalaga koju minna.»
Jumalateenistuse liturgiast kõneldes jättis vanameister selle kohendamise või muutmise õpetajate otsustada, kuid rõhutas, et hea on siiski teha muudatusi koos muusikutega. On meeldiv, kui me kirikuti liturgiat jälgida saame ning kindla ühisosa säilitada suudame. Roman Toi ütles, et ta on teinud kirikuvalitsusele ettepaneku moodustada uus lauluraamatukomisjon ning tema sõnul peaks peale vaimulike sinna kuuluma kindlasti ka eriharidusega muusik ning eesti keele tundja.
Värvikate kõrvalpõigete ja meenutustega pikitud jutule lisas oma tooni ühislaul. Professor Toi on lubanud Eesti Kiriku lehekülgedel peatuda paljuvaieldud fermaadi-teemal.
Mälukilde otsimas
Maestro Roman Toi on Eestis üle seitsme aasta ja tahab seekord paljud tuttavad paigad üle vaadata. Muu hulgas külastas ta Tartu Ülikooli, kus õppis enne sõda õigusteadust.
Viljandiski on vanad viguripaigad alles, emotsioonid on olnud põrutavad. Vanameister ütles, et tema jaoks on rõõm vaadata ja näha, kuidas eesti rahvas ärkab ellu. Nii vaimselt kui eriti majanduslikult. Taastatakse, ehitatakse üles, kohendatakse. Ehkki möödunud viie kümnendi jooksul pole meie inimestele kirikut kuigi koduseks tehtud, usub kõneleja, et inimesed leiavad üha enam tee kiriku juurde. Ülesehitamiseks on vaja kapitali, aga peamine osa sellest on meil olemas Jeesuse Kristuse näol.
Ristikivi on kirjutanud, et nagu õhtu- ja hommikutaevas on ühiseid värve, nii on meis, nii vanades kui ka noortes, ühiseid toone. Need toonid ja helid ühendasid kirikutäit rahvast audoktori orelimängu kuulates ja küllap annavad eestvedamiseks jõudu kõigile siinseile tegijaile, kes päikeselise maestroga kokku on saanud.
