Kunstnik Raul Meel soovib kogeda isiklikku piiri

Raul Meele isikunäituse lõppedes maikuus 2014 Kumus kinkis kunstnik oma seal eksponeeritu muuseumile ehk siis meile, Eesti rahvale. See oli suurejooneline žest, aga Raul Meel ongi mastaapne, kunstniku ja inimesena. Tänavu määrati talle riiklik kultuuri elutööpreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest.

Graafik, maalikunstnik, installatsioonikunstnik, tule-performance’i kunstnik, poeet Raul Meel (74) on olnud rahvusvaheliselt tuntud kunstnik ligi pool sajandit. Kulus 43 aastat (!), kuni teda hakati üsna üksmeelselt tunnustama ka kodumaal, ja see on talle ometi kõige tähtsam olnud.
Meel sai maailmatunnustuse ise sellest unistamata, tänu temale sai maailmas tuntumaks ka Eesti kaasaegne kunst. Kodumaal võtsid kehtiva kunstilise maitse erinevus, valitsevad poliitilised olud ja ühiskonna eetiline mudel temalt võimaluse saada avalikku väärilist tunnustust. Ta keeldus oma kuulsusele järgnemast välismaale, eelistades insenerina ja mesinikuna elada. Oma taieste loomise ja eksponeerimise kulud kattis enamasti ise.

Mida mõtlesite, kuuldes riiklikust kultuuri elutööpreemiast?
Väärikate kandidaatide hulgast esile tõusta on kahtlemata au. Minule on see Eesti Vabariigi ajal suurim osaks saanud tunnustus.

Soov võistluses end parimana näidata on teile endastmõistetav. Kas see on üks osa loomingulisest protsessist?
Kes julgevad endale tunnistada, et hoolivad edust, need mitmekordistavad edu saavutamise võimalusi. Küllap on nii, et looduse poolt keskpärased, kellele tipp jääb paratamatult kättesaamatuks, peavadki end tasakaalustama mõttega, et mitte võit pole oluline, vaid osavõtt.
Muidugi ei mõtle ma pingsalt töötades hierarhilise tipu vallutamisest, olen siis täiesti töö sees. Kuid miks peaksin seadma lati teadlikult madalamale, kui tean, et olen suuteline maksimumi saavutama? Ma olen oma erinevatest võimetest täiesti teadlik, olen suutnud paljut ellu viia, mida olen tahtnud, ikka tipptasemele orienteerudes.

Teist kasvas eestiaegne mees, mitte ainult sünni tõttu 2. märtsil 1941. Milline oli teie kodu ja lapsepõlv?
Küüditamise hirmus elasime 1949. aasta märtsi lõpus kogu perega metsas mitu päeva kuuseokstest onnis. Vanemad pole kunagi mingit olulist tõde minu, venna ega õe eest varajanud. Küll õpetas isa, et teatud olukordades tuleb õppida suud pidama.
Mu isa- ja emapoolses suguvõsas, kes ikka elanud Rapla maakonna alal, on läbi aegade kokku teada kaheksa vallavanemat. Külaühiskonnas võeti eeskuju autoriteetseist peredest. Nii arvestati minu vanavanemate peredega.
Meie talu maadel olid küla kesksed ohvrikivid, ohvriallikas, hiiepuud. Need olid meie pere laste mängurajad. Teadsime, et meie kaugemad esivanemad mitmes-mitmes põlves olid lugupeetud inimesed, kelle arvamus luges, ja sellises suunas kasvatati ka lapsi. Kõigega kaasneb vastutus – inimene peab teadvustama ja arvesse võtma, kuidas mõjutavad ta teod nii teda, tema peret kui kogu sootsiumi. Ema oli väga sihipärane, nõudlik, õpetas ikka edasipüüdlikkust, soovi olla teistest ees, kõige parem, nõudis vastutust oma tegude eest.
Lähisugulaste ja hõimlaste seas on mehi olnud Teises maailmasõjas valel poolel, hiljem Siberis vangilaagris, ja kui kokku tuldi, jutustati. Ega siis lapsed eemal olnud. Kui raadiost mängiti Soome hümni, tõusid kõik püsti ja kuulasid vaikselt.

Olete kunstnikuna ise end avastanud ja koolitanud, inseneri elukutse säästis teid romantilise kunstniku elustiilist. Miks astusite Tallinna tehnikaülikooli, miks ei suutnud seal ikkagi kunstist hoiduda?
Tartu oli kaugel, meil polnud seal sugulasi. Ise oleksin tahtnud võib-olla õppida eesti filoloogiat, teoloogiat või siis hakata metsnikuks. Looduskeskkond oli minu jaoks oluline lapsest peale. Isa pidas insenerikutset mehele sobivaks, austusväärseks.
Avastasin ootamatult, et mingil üsna märgataval määral valdan kujundlikku mõtlemist. Nüüd tean, et mul on absoluutne nägemine, eriti proportsioonide ja rütmide puhul. Mul on esinenud erilist märkamist.
Oli varakevad, märtsi algus, päike paistis, istusin TPI kõrgema matemaatika loengul, oli teine kursus, IV semester. Justkui tundsin kevade lõhna, päikesepaiste roiutas. Prof Garšnek seisis tahvli ees ja tõmbas aeglaselt selle tumedale väljale valge kriidijoone, tõmbas pikalt ja hoolikalt, täpselt, looklevalt …
Ühtäkki tundsin, et selles joones, selles tõmbes oli olemas kogu minu elu võrdpilt – mis juhtub, mis on oluline, kõik … kuni noore mehe seksuaalse enesetunnetuseni välja. Ma sain aru, et suudan kujundlikult näha ja mõelda, et see on mulle pärisomane. See avastus oli suur, rõõmus. Vaevalt siis veel mõistsin, et kujundlik mõtlemine on kunstnikule eriliselt tähtis. Kujundite kaudu adud, aimad, hiljem juba näed selgemalt asjade, probleemide taha, sügavale, tabad olemust.
Teine kord olin Nõukogude sõjaväes. Rood läks sööma, mina mitte; istusin, vaatasin, kuidas paksud, tihedad lumeräitsakad langesid. Oli 7. november. Valge-hall lumesadu. Hakkasin paberil kujutama trummi ja sõela. Trummi, millelt kõik põrkab tagasi – pulgad, helid, visatud herned … ja siis sõel, mis kõike ju läbi laseb. Neis kujutistes oli nii minu tunde kui selle situatsiooni olemus.
Juba kodus, demobiliseerunud, kirjeldasin seda kogemist. Mitmed «kultuuritegijad» naersid: mõtelda, ta tegi avastuse vahtides, igavusest! Aga minule olid need aimuslikud tunde- ja mõttekujundid sel hetkel ülim tõde.

Täna ei naeraks keegi selle üle, et meditatiivses seisundis ilmuvad olulised nägemused.
Einstein lõi relatiivsusteooria lihtsalt küpset, lainetavat nisuvälja vaadates. Aimuslikud tunde- ja mõttekujundid ilmuvad algul sõnadeta, sõnaline vorm ja seletus tuleb hiljem. Oma elu mõttest, sihist mõtlev inimene tajub selgesti, et see ei saa toimuda religioosse mõõtme sekkumiseta. Olgu ta ükskõik mis usku või kas teabki, et usub.
Inimene tahab teada, kogeda, kui sügavale endasse saab ta minna. Kui kaugele mõõtmatusse saab ta minna. Jumalik mõõtmatus on ju lõputu, kuid inimesel tulevad kusagil piirid ette – suutlikkuse piir või ka elupäevade piiratusest tingitud väsimuse piir. Aga neid piire kombata, püüda neid tajuda – see on ahvatlev ja ilus! Tähtis on püüelda sinna, see on igaühe eluloo kui protsessi kõrgem tase, see, et ta üritab oma ülima piirini jõuda, olgugi vaid sel hetkel. Jumalal ju ei ole piire. Võib Jumalat mitte nimetada, aga religioosse suhteta ei saa.
On ka teine, füüsilisem, emotsionaalsem, vaimsem, intiimsem suhe kõiksuse olemisega: olen saanud kinnitust, et teatud energeetilises seisundis antakse mulle märkide keeles näha, mis sel hetkel on väga tähtis.
Olime koos Kaika Lainega, vaatasime fotosid, mõne talle tundmatu, mulle tuntud inimese saatus avanes Lainele visuaalsete märkide-kujunditega, mida ta nägi või justkui nägi, siis mulle kirjeldas ja seletas. Ta ei eksinud milleski. Ootamatult nägin ka mina märke. Ma tõesti nägin selgeid, justkui musta tušiga heledale aluspinnale joonistatud märke, ja imestasin selle üle, kui Laine ühtäkki mulle ütles: «Sina ju näed.»

Kas Jumal on olnud teiega elus kogu aeg? Lapsepõlvest peale?
Olen ristitud ja leeritatud, Rapla koguduse liige tänini, nüüd olen soovinud tulla üle Tallinna Jaani kogudusse. Õnnistamispäeval olid Rapla õpetaja Evald Sae sõnad mulle: «Materialismi võivad õigeks pidada ainult laisad ja ahned inimesed. Maailma määravad enamasti siiski idealistid, sest ideetasandil peab olema asi enne materialiseerumist ju olemas. Mateeria on vaid üks energia liikumise erivorm. Maailma süvaolemuse mõistmisel kohtuvad kõik tippusundid ja ka tippteadus ühes ja samas punktis.»
Seda lauset kandsin endas, mõtestasin, see on mind palju mõjutanud.

Kes on teid veel mõjutanud?
Eriti Moskva kunstnik Ilja Kabakov andis mulle olulist enesekindlust. 1972. aastal oli tulnud plahvatuslik rahvusvaheline edu, kuid Eestis ei saanud ma kunstnike liidu liikmeks.
Mul oli näitus Tartu ülikooli vanas kohvikus, üle 40 hiljem rahvusvahelist tunnustust pälvinud teose. Neid pilte vaadanud, ütles Ilja mulle: «Ma näen, su sõbrad alahindavad siin sind, kuid sina ära lase ennast nendega mõõta. Sina tead, mis sa teed.» Väga vajalikud sõnad sel hetkel minu jaoks.
Veel avas ta mulle kuldse tõe: «Näitus rahvuskultuurimuuseumis on palju rohkem väärt kui võõramaine tunnustus. Ära taha New Yorki! Seal oled üksi võõraste hulgas, omas elemendis oled aga oma rahva seas. Ei saa olla suuremat kui retrospektiivnäitus kodus.» Ega ma tahtnudki.
1976. a tuli mu keldriateljeesse keegi USA saatkonna esindaja pakkumisega emigreeruda, rääkis, milline edu ja kuulsus mind tõenäoliselt USAs ees ootab. Olin segaduses. 24 tundi anti mõtlemisaega. Aga mu kodumetsad, maakodu, ema, vend ja õde, mu lapsed, mu eesti keeles kirjutav abikaasa Mari Saat – temast polnud juttu, mul polnud volitusi teda kaasa kutsuda! Tol ajal oleks selline minek olnud lõplik. Selline mõte polnud varem pähegi tulnud. Kirjutasin kirjaliku keeldumise. Seejärel võttis KGB minu emigreerumise idee üles.

Mispärast KGB? Kas sooviti teist vabaneda?
Ei tea. Üks minust palju teadjam sõber on hiljem arvanud, et tõenäoliselt taheti mind vahetada mõne Nõukogudele vajaliku isiku vastu välja.
KGB kutsus kohtumisele, asuti psüühiliselt mõjutama, pakuti raha ja abi ning hirmutati, sooviti saada mult jaatavat otsust lahkuda USAsse. Jäin endale kindlaks. Alles vabas Eestis abikaasa turistina väljasõidu toimikust sain põgusat teavet, kui kaua ja millised KGB osakonnad mu järel luuranud olid. Minu nimega toimikut KGBst Eestisse jäänud dokumentide hulgast aga ei leitud.

Mida uut on praegu käsil?
Mul on ikka olnud käsil ühtaegu palju tegemisi, aga pelgan, et neist avalikult rääkides-kirjutades võiksin seada tööle fikseeritud, arengut piiravaid, psüühikat ja mõtlemist pidurdavaid tõkkeid.
Juune Holvandus

Raul Meel
Sündinud 2. märtsil 1941 Raplamaal
Abikaasa Mari Meel töötab TTÜ majandusteaduskonnas dotsendina
Peres kaks täiskasvanud tütart
Tunnustusi:
1972 – 4. ja 3. preemia Krakówi graafikabiennaalil, Poola
1974 – 2. preemia Frecheni graafikatriennaalil, Saksamaa LV
1979 – kunstikriitikute preemia näitusel «World Art Competition: New Talent and Ideas», Boston Massachusettsis USAs
1989 – Reklamteknik AB kunsti aastapreemia, Rootsi
1989 – Eduard Viiralti nimeline preemia
1989 – Kristjan Raua nimeline preemia
1995, 1998 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
2001 – 1. preemia «Tuli kaasaegses kunstis», Pedvāle vabaõhu-kunstimuuseum, Talsi Lätis
2007 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
2011 – 2. preemia Kaliningrad-Königsbergi graafikabiennaalil, Venemaa
2015 – Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia