Läkitus kogudustele jõulupühadeks ja uueks aastaks 2009

Armsad kaaskristlased, vennad ja õed! Evangelist Matteus räägib tarkadest, kes tulid kummardama Petlemmas sündinud Kristust ning «andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri» (Mt 2:11). Kindlasti ei läinud nad tagasi vaesemana. Sõnum Jumala armastusest Kristuses ületab kõik ootused, avab südamed, kutsub tegema head. Õiged jõulukingid on selle jumaliku armastuse väljendajaks, mitte aseaineks. On meil seda jagada?

Tänavu kõlab jõuluevangeelium muutunud maailmas. Majanduslanguse tume vari puudutab ja hirmutab paljusid. Keegi meist pole kaitstud. Eriti raske on nende olukord, kes oma elu ja õnne on rajanud üksnes ainelisele edukusele, sest niipea, kui kaukajumal kaotab oma võimu, tundub elugi väärtusetu ja jõuetu. On tal ju vaid raha hind. Jeesuse sõnul ollakse sarnased mehega, kes ehitas oma maja liivale. Kui tulid vetevood ja tuuled puhusid, siis see varises.

Jõulusõnum räägib inimvaimu kindlast alusest, mille on pannud Jumal. Teist alust ei saa keegi panna, kui on juba pandud – see on Jeesus Kristus, ütleb apostel Paulus (1Kr 3:11). See alus tähendab, et oleme väärtuslikud oma Looja silmis, tähendab lapsesuhet temaga ning tema armastusest ja hoolimisest kantud suhet kaasinimestega. Selles on ristiinimese rikkus, elujulgus ja rõõm. Seda ei saa siin ilmas miski ära võtta. Vastupidi, selle jagamine teeb aina rikkamaks. Püha Vaimu annid ei lõpe.

Apostel Paulus kutsub olema Jumala abiline kõiges: «suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes … kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik» (2Kr 6). Nõnda vägevaks suudab muuta meid jõululaps, kes kõndis ristiteed. Kogudus on kogukond, kus keegi ei peaks jääma abita, kus üksteise eest palvetatakse ning üksteist sõna ja teoga toetatakse. Tehkem armastustööd! Mida olete teinud ühele mu vähematest vendadest, olete mulle teinud, on öelnud Jeesus.

Mööduv ja eelolev aasta on meie kirikus ristimise teema-aastateks. Ükski ristitu ei peaks jääma üksi. Üksik halg kustub tuules, koos leegitsevad nad aga veelgi eredamalt. Kas ei võlgne me kaaskristlastena, lastevanematena ja ristivanematena oma lastele innustavat eeskuju, sütitavat usku, ehedat usukulda? See on kink kogu eluks. Olgu jõulude ja uue aasta juhtmõtteks «Koos lapsega kirikusse!». Mõelgem, millise panuse olen andnud oma koguduse pühapäevakooli töösse. Kas minagi ei võiks olla «väike karjane»?

Praegu on kogudustes käsil oluline ülesanne – uue nõukogu ja juhatuse valimine. Kolme targa lugu paneb küsima, mis on minu võimalus, minu vastutus, minu talent, et austada ja teha avalikuks Kristust, ehitada tema kogudust. Kirik on meie vaimulik kodu. On see hoitud ja ilus? On siin usukulda, palveviirukit, ohvrivalmiduse mürri? On siin osadust ja üksteisemõistmist, sõnumit, mida jagada – kas või selle läbi, et tellida endale ja ehk ka sõbrale ajaleht Eesti Kirik? On siin loovat ja võidukat elu?

Kirik elab läbi nende inimeste, keda Jumala armastus Kristuses on teinud ülirikkaks. Soovin Sulle, hea kirikuline, armas vend ja õde, et oleksid alati nende hulgas. Õnnistatud jõulupühi ja algavat 2009. aastat!

Andres Põder,
peapiiskop