Lapse kombel imestada
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 25. mai 2016 Nr 24 /
Tänavune päikeserikas kevad on Eestis nii kaugele jõudnud, et Kesk-Saksamaale sõites ei märkagi suurt vahet looduses. Tõsi – murtudsüdamete, iiriste, elulõngade õisi ja roosipungi nädala eest lahkudes ei märganud, aga mine tea, ehk on needki nüüdseks kodumaal õide puhkenud. Kui nädalavahetusel võis Saksamaal lausa 30kraadise kuumuse üle rõõmustada, siis neil päevil on saatjaks vihm, värskus ja lakkamatu linnulaul.
Eelmisel aastal Bremenist rongiga Göttingeni sõites imestas mu kaheksa-aastane poeg, et siin on ka kirikud. Selle peale pidin omakorda imestama, et polnud kunagi neil teemadel ehk siis meie maailmavaate ajaloolisest taustast pojaga rääkinud. Kui Hannoveri loomaaias vaatasime eesleid, siis mu laps ütles, et see oleks justkui Jeruusalemmas, no tead küll, seal, kus Jeesus elas. Kokkuvõttes: Jeesust usuvad inimesed, kes elavad Eestis, ning need, kes elavad kuskil kaugel, kus on eeslid ja liiv ja palmid. Vahepeal oli aga tükk tühja maad. Kunagi ei tea, milliseid tühimikke võib üks reis täita.
Sel aastal taas sama rada kulgedes püüdsin iga külakese kirikutorni silmitsedes lapse kombel imestada. Võime küll olla kriitilised kristlike väärtuste mahenemise teemadel ja mitte nõustuda mõningate valikutega, mis Euroopas tehakse, aga kui üsna vaikselt jalutada või sõita ühest Euroopa kirikust teise ja panna palveküünal teiste kõrvale põlema, siis täidab südant tänu, et seda tühja maad siiski ei ole.
Kätlin Liimets
