Lõpliku lahkumise esimene vaatus

Üks mu kolleeg jutustas kord pisarsilmi oma kohtumisest eaka emaga. Ema oli olnud läbisõidul. Kahe pika sõidu vahele jäi paar tundi bussijaamas, kus ta tütrega kokku sai ja juttu ajas. Kõik oli sujunud kenasti, kuni lahkudes oli ema tütrele öelnud sõnad, mis teda tõsiselt jahmatasid: «Ma alles nüüd sain aru, et see oled sina!» Ema rõõmus üllatus täitis tütre südame kurbusega. Ühtäkki jõudis ta teadvusse äratundmine, et tal ei ole enam seda ema, kes too seni oli olnud. Alanud oli lõpliku lahkumise esimene vaatus.
Inimese elu teatriga võrreldes võime toimuvat käsitleda kui näitemängu lõppedes lahutavate eesriiete allalangemist laval ja saalis olijate vahele. Esimesed kardinad on otsekui looritaolised, poolenisti läbipaistvad. Iga järgmine eesriie on tihedam ja raskem, üha vähemaks jääb valgust, kuni lõpuks kustuvad kõik tuled ja saabub täielik vaikus.
Elu mõtet ja tähendust võib sõnastada erinevalt. Üks paljudest võimalustest on käsitleda elu kui suhetes olemist. Öeldakse ka, et inimene õpib, kuni ta elab. Me õpime suhete ja rollide kaudu. Kuigi inimene eluaeg õpib, sureb ta aga ikka rumalana. Vahel väljendub see taipamises, kui vähe on suudetud tundma õppida maailma, milles elatud. Vahel minetab inimene vananedes needki teadmised, mis eluajal kogutud, ning vajab tuge ja abi nagu väike laps. Veider, kuid tõsi on, et eluaegne õppija ei suuda selgeks saada kõike vajalikku, ning see, kes aastakümneid on vaeva näinud suhete loomise ja hoidmise nimel, lõpetab oma elupäevad üksinduses. Surivoodil oleme sama üksi kui siia ilma sündides. Üksi jääda võib aga ka ammu enne lõplikku lahkumist.
Kuidas suhtume neisse, kes oma peatsest lahkumisest meie silmapiirilt märku annavad? Suurel määral sõltub see meie suhtumisest surmasse. Laias laastus võib eristada kolme erinevat hoiakut.
Surma aktsepteeriv hoiak on omane maa- ja loodusrahvastele. Surm tuleb, kui selleks on aeg, ja tema tulekut pole mõtet takistada. Usutakse, et lahkunute hinged on kusagil elavate lähedal ja võtavad nende elust osa. Neid kardetakse ja austatakse.
Sootuks erinev eelmisest on surma eitav hoiak, mille tõi kultuurilise ja sotsiaalse optimismi ajastu. Surmast ei kõnelda ja selleks ei valmistuta. See on alati nagu saatuslik viga, mida ei taheta näha ega osata oodata.
Surma vastu võitlev hoiak teeb sellest suure sammu edasi. Surma ei salata, vaid kuulutatakse vaenlaseks, kelle vastu tuleb välja astuda. Sellise suhtumise viljad on kõrgetasemeline arstiteadus ja tervislike eluviiside vahel lausa religioosne viljelemine. Üksikinimese elu säilitamise nimel ei küsita kuludest, mida selleks on vaja teha. Lahkujaid püütakse kinni hoida nii kaua kui vähegi võimalik. Isegi siis, kui aju on juba tegevuse lõpetanud, puhutakse inimesele masinatega sisse õhku ja pumbatakse soontes ringi verd. Suurem osa tänapäeva läänemaailmast vaatab surma sedaviisi. Vananemine on otsekui põlu alla pandud, elupäevade lõpuni tahetakse olla nagu kahekümne üheksa aastaselt.
Vastavalt suhtumisele surmasse kujuneb ka suhtumine haigetesse, nõrkadesse ja eakatesse. Surma aktsepteeriv ühiskond hoiab oma haiged ja vanad pere juures ning hoolitseb nende eest koduste võimaluste piirides. Surma eitav ühiskond eraldab vanad ja vigased kõrgete müüride ja lukus uste taha. Surma vastu võitlev ühiskond loob oma nõrkadele küll suurepärased olmetingimused, kuid eraldab nad siiski erilistesse asutustesse ja sageli unustab nad sinna. Pole üldse haruldane, et kõrgtehnoloogiaga vanadekodus ei käi lapsed kunagi oma vanemaid vaatamas.
Milline on kristlik hoiak meie juurest lahkujatesse? Ristiusk tunnistab elu jätkumist surma lahutava eesriide taga. See lähtub elu võidust surma üle, mis teeb kõik inimlikult võimatuna tunduva võimalikuks usu läbi. See kehtib ka eraldatuse ja abituse suhtes, mis juhatavad sisse siitilmast lõpliku lahkumise. Usk, mis näeb silmapiiri taha, suudab vaadata ka läbi meid selles elus lahutavate vaheriiete. Inimesed, keda meil on raske samastada nende isikutega, kes nad kunagi varem olid, kuuluvad jätkuvalt Temale, kes neile on oma näo andnud. Jumal tunneb neid ka siis, kui meil nendega lävimisel on suuri raskusi.
Lähtume oma suhetes teiste inimestega enamasti sellest, kes nad varem on olnud ja mida seni teinud. Mida rohkem on unustuse loore ja eesriideid meie vahel, seda raskem tundub kaotus ja seda kaugemale näib jäävat meist inimene, kes kunagi oli kõiges nagu meie ja alati meiega koos.
Kristlastena vaatame aga selle poole, mis on ees, ja lähtume oma hoiakutes eelkõige tulevast. Paulus on öelnud: «Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole» (Fl 3:13). Nii ei lähtu me ka inimestesse suhtumisel nende senisest elust ja kunagistest tegudest, vaid sellest, kelleks nad saavad siis, «kui pole enam kisendamist ega vaeva, pisaraid ega leina, sest kõik endine on möödunud». Raugaeast saab nõnda uue elu lapsepõlv.

Heino Nurk