Lõuna-aafriklaste religioossusest

Oktoobri keskpaigas esines Tartu ülikooli usuteaduskonnas põneva ettekandega kristliku müstika erinevatest suundadest Lõuna-Aafrika ülikooli professor Christo Lombaard.

Teel Tartust Tallinna puupüsti täis rongis ühes käes kotti ja teises diktofoni hoides õnnestus mul tiheda graafikuga õppejõult intervjuu saada. Vestlesime Lõuna-Aafrika religioonidest ja kristluse suurest rollist nende seas.

Millistest rahvastikugruppidest koosneb Lõuna-Aafrika Vabariigi elanikkond?
Kõige suurem grupp on mustad (u 85% elanikkonnast); teiseks on valged Hollandi või Inglise taustaga, esimesed räägivad afrikaani keelt, teised inglise keelt. Märkimisväärne on ka värviline kogukond, mille näol on tegu kahe eelneva grupi ühiste järeltulijatega, kes nüüd omaette grupi on moodustanud. Neljas suurem rahvastikugrupp on indialased. Seega, nagu näha, on ühiskond võrdlemisi keerulise struktuuriga. Juba ametlikke riigikeeli on 11 (räägituimad neist suulu, koosa, afrikaani, pedi ja inglise keel – http://www.maailmakool.ee/?arengumaa=louna-aafrika-vabariik – D. T.).

Kuidas ja millised religioonid on Lõuna-Aafrika ajalugu mõjutanud?
Esimestena populariseerisid maa bušmanid (ingl bushmen) ja nende religioossed uskumused. Tegelikult on seda religioonina raske defineerida, tegu oli rohkem religioossete motiividega, mis olid segunenud praktiliste vajadustega. Kui hiljem suuremad ja tugevamad hõimud põhja poolt sisse rändasid, sai normiks Aafrika traditsiooniline religioon. Selle järgi saab surnud kogukonnaliikmest esivanemast vaim, kes perekonda kaitseb ja on igati kättesaadav. Selle religiooni juurde käib palju müstilist, kuid loomulikult ka praktilist.
Kristlus saabus Lõuna-Aafrikasse hollandlastest asunikega, kes tõid endaga kaasa kalvinismi, mis sellest ajast riigireligiooniks nimetati. Kui inglased 19. sajandil oma koloonia Lõuna-Aafrikasse rajasid, sai ka riigiusu staatuse anglikanism.
Pikka aega levis arusaam, et Aafrika päritolu religioossed praktikad on kuidagi primitiivsed ja et asunikud toovad endaga valgustust ja kristlust. Taolist veendumust jagati ka valitsemistasandil ning kristlaseks saamisega kaasnesid majanduslikud ja sotsiaalsed kasud. Peale suure hulga kristlaste tõi selline kristluse propaganda kaasa vastuhaku mustade kogukonnast, kes püüdsid oma uskumusi säilitada.
Tänapäeval on traditsioonilise religiooni praktiseerijate hulk väga väike ja kahanemas ning kristlus on selgelt kõige levinum religioon (u 80%). 19. sajandist esineb ka hinduismi ja budismi, mille indialastest orjad endaga kaasa tõid, 3% ühiskonnast on juudid ja sama paljud muslimid. Tegu on vokaalsete, kuid rahumeelsete gruppidega. Praegusel ajal romantiseeritakse tugevalt traditsioonilist Aafrika religiooni kui midagi igiomast ja puhast, see inspireerib paljusid kirjanikke, kuid ilmselgelt reaalselt on selle ilustatud versioon väga naiivne vaade.

Kuidas jagunevad eelnevalt välja toodud religioonid erinevate rahvastikugruppide vahel?
Aafrikast välja kasvanud kristlikus kirikus, mis on segu kristlusest ja traditsioonilistest religioossetest praktikatest (näiteks eelmainitud esiisade kultus), käimist esineb mustade seas, kuid see praktika on pigem hääbumas. Riigi keskosas asuvad kirikud on rohkem traditsioonilised kristlikud kirikud: anglikaani, katoliku, metodisti, presbüteri. Neis käib nii musti, värvilisi kui valgeid, kogukonniti esineb eripärasid kiriklikel talitustel. Näiteks on tavaline, et jumalateenistus võib olla mitmes keeles või sisaldada peale laulu ka tantsulisi elemente.
Osalesin ühel katoliku teenistusel, mis toimus seitsmes eri keeles ning milles oli oma osa nii laulul kui tantsul. Liturgia ja palved olid kõik erinevates keeltes. Afrikaani keelt rääkiv valgete kogukond on peaaegu täielikult kalvinistlik. Indialaste seas on levinumad religioonid hinduism, budism ja islam. Esineb ka kristlusesse pöördunuid.
Tekib küsimus, kas üldse on võimalik hinduismist teise religiooni astuda. Islamist kristlusesse pöördumisel pole terminoloogia ja loogika nii erinevad, aga hinduistlik maailmataju on juba kristlusest niivõrd erinev, et kristlusesse astudes võetakse tihtipeale vanast religioonist üht-teist kaasa.
Kõikides kogukondades on karismaatiline kristlus tugeval tõusul. Esineb kahte tüüpi karismaatilist kristlust: Ameerika tüüpi karismaatiline evangelikalism ning aafriklaste tüüpilise karisma rakendamine palves ja jumalateenistusel. Kuigi karismaatiline kogukond ise ei tee kahe grupi vahel mingit kindlat eristust, on juba teenistust jälgides kerge vahet teha, kumbade juurtega karismaatilise kristlusega tegu on.

Mis keeles loetakse pühakirja, kui maal on 11 ametlikku keelt?
Oleneb kogukonnast. Kuigi inglise keel on ametlik ärikeel, ei saa väita, et see kõige levinum oleks. Tavaliselt määrab konkreetse kogukonna keel teenistuskeele. Esineb ka mitmekeelseid jumalateenistusi.
Piibel on tõlgitud kõikidesse kohalikesse keeltesse. Esimene tõlge valmis 1938 afrikaani keeles. Tõlked said alguse teatud kirjakohtade tõlkimisest, tavaliselt oli selleks mõni evangeeliumidest ja teatud psalmid, ning aja jooksul tõlgiti kogu ülejäänud Piibel ka ümber.

Kas kristlusel kui enamusreligioonil on ka sotsiaalselt suur mõju?
Jah, kindlasti. Kui küsida suvaliselt inimeselt tänaval, peetakse suure tõenäosusega Piiblit autoriteetsemaks kui põhiseadust. Piiblil on oluline roll kogukonna väärtuste edasikandmisel.
Kirikutel on tähtis osa ka sotsiaalhoolekandes. Paljud era- ja üldkoolid on kohalike kirikute rahastatud ja kogudustel on suur tähtsus vabatahtlikus töös. Riigis, kus esineb meeletult palju kriminaalset kuritegevust, on see eriti tänuväärne tegevus ja nõuab vaimselt tugevat inimest, kes suudab aidata hukka mõistmata.
Diana Tomingas

Christo Lombaard
Lõuna-Aafrika ülikooli kristliku spirituaalsuse osakonna juhataja
Juhib peamiselt uurimisprojekte religiooni müstilistest aspektidest
2013. a Kristen Stendhali piibliteaduste auhinna laureaat
Pidas 17. oktoobril Tartu ülikooli usuteaduskonnas loengu