Lühiülevaade Kirikute Maailmanõukogu (KMN) ajaloost
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Järjejutt / Number: 17. oktoober 2007 Nr 40 /
1.
Kirikute Maailmanõukogu (World Council of Churches) asutamine ja I assamblee toimus Amsterdamis 1948. aastal 351 delegaadi osavõtul 148 (KMN kodulehekülje andmetel 147. – Toim.) kirikust.
Assamblee teemaks oli «Maailma korratus ja Jumala lunastusplaan» ning töö toimus neljas sektsioonis: I. Kirik Jumala õndsusplaanis, II. Kirik annab tunnistust Jumala õndsusplaanist, III. Kirik ja ühiskondliku korra lagunemine, IV. Kirik ja rahvusvaheline korratus. KMN peasekretäriks valiti Willem A. Visser´t Hooft. Amsterdami assamblee võttis vastu KMN põhikirja, mis algas usutunnistusliku formuleeringuga: «Kirikute Maailmanõukogu on kirikute osaduskond, kes tunnustavad Issandat Jeesust Kristust Jumalana ja Lunastajana.»
Assambleel oli esindatud ka E.E.L.K. eksiilis, saades seega KMN üheks asutajaliikmeks. Asutamisürikule kirjutas alla piiskop Johan Kõpp, ja kui mõni aasta hiljem temalt küsiti, kellena ta on oma allkirja andnud, vastas ta: «EELK 1943. aasta kirikukogu volitusel Eesti vaba rahvakiriku nimel.»
Keskkomitee istungid 1950. aastal Torontos ja 1951. aastal Rolles täpsustasid KMN eklesioloogilist tähendust. Vastu võeti dokument «Kirik, kirikud ja Kirikute Maailmanõukogu». Rolles koostati seletus «Kiriku kutsutus misjonile ja ühtsusele». Neis dokumentides täpsustati, et KMN ei ole mingi uus kirik ega ka mitte una sancta ecclesia, nagu seisab apostellikus usutunnistuses.
KMN liikmelisus ei nõua mõne teise konfessiooni seisukohtade ülevõtmist ega sedagi, et üks liikmeskirik peaks tunnistama teist kirikut pühakirjapäraseks, täielikuks ja tõeliseks kirikuks. Ühtki kirikut ei sunnita liituma teise kirikuga. Siiski eeldatakse «kirikute ühtsust Kristuses» ning vastastikust tunnustamist selles, et ka teine kirik omab «tõelise kiriku elemente».
Prof Elmar Salumaa on kirikute oikumeenilise koostöö alguse kohta kirjutanud: «Kui oikumeenilises liikumises toonitatakse esmajoones seda, mis kõikidele kirikutele ja konfessioonidele on ühine /…/, siis ei tähenda see muidugi mõista mingi utoopilise ühe ühtse nähtava kiriku taotlemist, vaid lihtsalt koostöö võimaluste otsimist ühise ülesande teostamisel ja paljude ühiste probleemide lahendamisel.
Selle liikumise taustal on hakanud hajuma senised konfessionaalsed piirid. Ükski konfessioon ega kirik – olgu see luterlik, kalvinistlik, metodistlik või baptistlik – ei söanda enam tõsiselt väita, et just tema on ainus õige õndsuse vahendaja või ainus õige õndsusele juhtija. Jumala päästev ning õndsakstegev arm ei ole seotud ühegi olemasoleva konfessiooniga, vaid on «ülekonfessionaalne».»
KMN II assamblee toimus 1954. aastal Evanstonis (USA), teemaks «Kristus – maailma lootus». Delegaate oli 138 liikmeskirikust kokku 502. Töö toimus kuues sektsioonis: I. Meie ühtsus Kristuses ja meie erinevus kirikutena, II. Kiriku kohustus eemalseisjate vastu, III. Ülemaailmselt vastutav ühiskond, IV. Kristlased võitluses maailmakorra eest, V. Kirik kesk rassilisi ja rahvuslikke pingeid, VI. Kristlane oma elukutses.
Assamblee püüdis teadlikult konfronteeruda sõjajärgse pinge kasvuga, mida tekitasid külm sõda, Korea sõda ja võidurelvastumine; pühenduti üha enam nn kolmanda maailma probleemidele. Aafrika riikide iseseisvumisprotsess ja sotsiaalsed probleemid nõudsid suurt tähelepanu ka KMN kohtumistel.
Keskkomitee järgmine istung toimus esmakordselt sotsialistlikus riigis, nn teises maailmas, 1956. aastal Ungaris.
III assamblee viidi läbi juba kolmandas maailmas, 1961. aastal New Delhis. Teemaks «Jeesus Kristus – maailma valgus», kohal 577 delegaati 198 liikmeskirikust. Assamblee sektsioonide teemad olid sõnastatud lakooniliselt: I. Tunnistamine, II. Teenimine, III. Ühtsus. Selle kohta pärineb Elmar Salumaalt põhjalik ülevaade pealkirja all «Uus-Delhi».
New Delhis võeti liikmeks vastu Vene Õigeusu Kirik. VÕK delegatsiooni juhtis metropoliit Nikodim ja delegatsiooni liikmeks oli tollane piiskop, praegune patriarh Aleksius II, kes mõlemad valiti ka KMN Keskkomitee liikmeks. Vene Õigeusu Kiriku kui Nõukogude Liidu poliitiliselt juhtiva kiriku liikmestaatus KMNs andis võimaluse ka teiste NSVL kirikute ühinemiseks oikumeenilise liikumisega.
Kui järgmiseks aastaks oli saadud tollaselt Moskva Usuasjade Nõukogult luba EELK, Läti ELK, Gruusia Õigeusu Kiriku, Armeenia Apostliku Kiriku ning Evangeeliumi-kristlaste ja Baptistide Üleliidulise Nõukogu liitumiseks, võeti nad KMN Keskkomitee Pariisi istungil liikmeteks vastu. Tähelepanuväärne oli ka kahe Tšiili nelipüha kiriku ühinemine maailmanõukoguga, mis oluliselt avardas oikumeenia mitmepalgelisust.
Olulise tähtsusega oli KMN redigeeritud usutunnistusliku aluse vastuvõtmine, kus senine «tunnustavad» sõnastati ümber «tunnistavad» ja kus õigeusu kirikute ettepanekul väljendati selgemalt seotust Kolmainu Jumalaga: «Kirikute Maailmanõukogu on kirikute osaduskond, kes vastavalt pühakirjale tunnistavad Issandat Jeesust Kristust Jumalana ja Lunastajana, ning kes seetõttu püüavad ühiselt teostada seda, milleks nad on kutsutud, Jumal Isa, Poja ja Püha Vaimu auks.» Edasise kristliku misjonitöö seisukohalt sai otsustavaks Rahvusvahelise Misjoninõukogu ühinemine KMNga.
KMN IV assamblee toimus 1968. aastal Uppsalas, sellest võttis osa 704 delegaati 235 liikmeskirikust. Eestit esindasid metropoliit Aleksius VÕKst ning peapiiskop Alfred Tooming ja prof Elmar Salumaa EELKst.
Assamblee teema oli «Vaata, ma teen kõik uueks» ja töö toimus järgmistes sektsioonides: I. Püha Vaim ja kiriku katoolsus, II. Uuenemine misjonis, III. Majanduslik ja sotsiaalne maailmaareng, IV. Teel õiglusele ja rahule rahvusvahelistes suhetes, V. Jumalateenistus, VI. Uute elustiilide otsingul.
Äsja oli lõppenud II Vatikani kirikukogu ning selle käigus oli roomakatoliku kiriku oikumeeniline hoiak muutunud oluliselt avatumaks. Oli tekkinud lootus tihedamaks koostööks Praha Rahukonverentsiga, mis loodi sotsialistlikest riikidest kirikute koostööplatvormiks külma sõja tingimustes.
Need sündmused lisasid KMN assambleele optimismi. Kahtlemata mõjutasid assamblee käiku ka Aafrika ja Aasia esindajate kasvanud eneseteadvus, noorsoo kannatamatus ja rahutu meel ning poliitilised konfliktid maailmas.
Kuigi Uppsalas oli järjekordselt esile tõstetud maailmamisjoni teema, ei leitud ühist meelt selles, milles seisneb kirikute roll tänapäeva maailma probleemide lahendamisel. Analüütikud märkasid sügava lõhe tekkimist nn vertikalistide ja horisontalistide vahel, kus üks pool nägi misjoni eesmärgina lepituse kuulutamist inimese ja Jumala vahel, teine pool seevastu sotsiaalset aktsiooni kirikliku tegevuse humaniseerimise arvelt.
Olgugi et vaid väline märk, kuid sellisena tuhandetes kirikutes üle maailma järgimist leidnud algatus oli KMN assamblee ajaks Uppsala toomkirikus rajatud rahu ja ühtsuse puu, millel igaüks võis süüdata oma väikese küünla.
1972. aastal astus KMN peasekretäri ametisse metodist Philip Potter, kes pärines Dominikaani Vabariigist, kuid veetis suurema osa oma elust Euroopas. Tema ametiaeg tõi kaasa KMN temaatika pöördumise nn Kolmanda Maailma suunas, mis on õieti kestnud tänini. Ühtepidi on see asetanud oikumeenilise liikumise ühtsuse raske proovikivi ette, teisalt aga andnud teadmise, et KMN-l on oma oluline roll maailma globaalsete probleemide lahendamisel.
Rassismivastased jm sotsiaalpoliitilise suunitlusega programmid kasvatasid Aasia ja Aafrika kirikute usaldust KMN vastu, kuigi tõid kaasa kriitikat nii seest- kui väljastpoolt. Eksootilisena tundus sellele järgnenud Evangeelse Nelipühi Kiriku «Brasiilia Kristusele» ning mitte vahetust misjonitööst tekkinud «Jeesuse Kristuse kirik maa peal prohvet Simon Kibangu kaudu» (Zaire, praegu Kongo) vastuvõtmine KMN liikmeks.
1975. aasta alguses külastas KMN delegatsioon Eestit. Külaskäik oli küll ühendatud visiidiga Moskvasse, aga tõenäoliselt esimeseks KMN inimeste otsekontaktiks Eestiga.
KMN V assamblee toimus 1975. aastal Nairobis, kohal oli 677 delegaati 271 liikmeskirikust. Algne lootus oli, et assamblee toimub Jakartas, kuid peatselt ilmnes, et nii suur kristlik kogunemine domineerivalt muhameedlikul maal, nagu seda on Indoneesia, võib tekitada probleeme, ning assamblee otsustati korraldada Aafrika kristlikel aladel.
Assamblee üldteema oli «Jeesus Kristus vabastab ja ühendab». Töö toimus järgmistes sektsioonides: I. Tunnistus Kristusest tänapäeval, II. Kiriku ühtsus – eeldused ja väljakutsed, III. Osaduse otsingul: erineva usuga, erinevate kultuuride ja ideoloogiatega inimeste ühine taotlus, IV. Kasvatus vabanemiseks ja osaduseks, V. Ebaõigluse struktuurid ja võitlus nendest vabanemiseks, VI. Inimareng: võimu ja tehnoloogia ning elukvaliteedi vastuolulisus.
Elava diskussiooni teemaks oli ka sama aasta suvel Helsingis alla kirjutatud Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppakt. KMN järgneva tööperioodi põhiülesannetena fikseeriti tõeline oikumeeniline osadus, meie usu konkretiseerimine, võitlus tõelise inimlikkuse eest.
Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppdokumendil oli ilmselt suur mõju kiriklikule läbikäimisele – kuigi see polnud kohalike kirikute elus algul milleski märgatav, kasvas siiski iga aastaga väliskülaliste hulk Eestis ning suurenesid ka meie kirikute esindajate võimalused välismaale pääseda.
EELKd esindas assambleel assessor Edgar Hark ning Välis-Eesti kirikut peapiiskop Konrad Veem. Kahe kirikujuhi jaoks oli see esimene kokkusaamine, mille käigus mängiti läbi poliitiline stsenaarium. Veem on meenutanud: «Tõstan üles Nõukogude Liidu vägivalda kallaletungiga neutraalsele Eesti Vabariigile, millele on järgnenud sõjaväeline okupatsioon ja anneksioon /…/ Suur on imestus, kui kolmanda päeva istungi arutluse algul antakse sõna assessor Hargile. Tema esitab vastulause mu sõnavõttudele vene keeles rahulikul ja soliidsel viisil».
Hark kirjutas aga oma aruandes: «Kui V sektsioonis esinesid sõnavõttudega Eesti pagulaskiriku peapiiskop Konrad Veem ja Läti pagulaskiriku peapiiskop Arnolds Lusis, tuli minna teiste Nõukogude Liidu kirikute delegatsiooni liikmete kutsel üle V sektsiooni. Eriti teravalt esines kahel korral A. Lusis. Ta ütles muuseas, et Lätis ja Eestis kiusatakse usklikke taga, paljud õpetajad on arreteeritud, kirik on seal kannatav kirik, väga palju kirikuid on Lätis suletud, paljud inimesed põgenevad raske olukorra tõttu, mida on toonud nõukogude võim, Lätist ära – isegi Mongooliasse.
Eesti pagulaspiiskopi K. Veemiga oli allakirjutanul kahel korral pikem vestlus ühise õhtusöögi ajal. Veem tundis elavat huvi Eesti kirikliku elu kohta… Veem ütles edasi, et Lusis on teda agiteerinud teravamalt välja astuma N. Liidu vastu.»
VI assamblee toimus 1983. aastal Vancouveris teemal «Jeesus Kristus, maailma elu», osa võttis 847 delegaati 304 liikmeskirikust. EELK esindajad olid peapiiskop Edgar Hark ja tollal assessor Kuno Pajula, kes valiti ka KMN keskkomitee liikmeks. Võib-olla oli Vancouveri assamblee kõrgpunktiks nn idabloki maade kirikutele: osa võttis senisest rohkem delegaate Ida-Euroopast ja nende hulgast valiti esindajaid olulistele positsioonidele.
Samuti tuleb rõhutada Vene Õigeusu Kiriku ülisuurt delegatsiooni, mis võimaldas koguni tellida erilennuki, kuhu mahtusid ka teised saadikud NSVLst. Assamblee teemadering oli sedapuhku järgmine: 1. Elu, Jumala kingitus, 2. Elu ja surm: vastandumine ja võitmine, 3. Elu tema täielikus külluses, 4. Elu ühtsuses.
Töö toimus kaheksas sektsioonis: I.Tunnistus lõhestatud maailmas, II. Sammud ühtsuse teel, III. Suurema osaduse suunas, IV. Elu osaduses – jagada ja teha terveks, V. Kohata rahu ja elu ohtusid, VI. Võidelda õigluse ja inimväärikuse eest, VII. Õppida osaduses, VIII. Usaldusväärne kommunikatsioon. Vist esimest korda assambleede ajaloos toimusid ettevalmistav noorte- ja naistekonverents, osavõtjate seas olid esindatud lapsed ja puuetega inimesed.
(Järgneb.)
Ametist lahkuva keskkomitee üks asemoderaatoritest Jean Skuse ütles, et ta pole kunagi seni laulnud nii palju kordi «halleluuja» ja «kürie»; roomakatoliku kiriku esindaja kardinal Basil Meeking nimetas Vancouverit «palvetavaks assambleeks» ning Briti ajakirjanik Pauline Webb kirjutas: «Esile kerkis uus põlvkond oikumeenilisi entusiaste, kelle jaoks elu pärast seda assambleed pole enam kunagi täpselt sama.»
Suured lootused olid seotud eelmisel aastal vastu võetud Lima dokumediga «Ristimine, armulaud ja vaimulik amet» (BEM – Baptism, Eucharist and Ministry). Ida-Saksa delegatsioon tegi ettepaneku väljendada ühist seisukohta rahu, õigluse ja Jumala loodu säilitamise suhtes, õigupoolest kutsuda KMN egiidi all kokku rahu kontsiil, milles väljendus sotsialistlikele riikidele omane hoiak. Sellest ettepanekust lähtudes kujundati alates 1985. aastast välja KMN õigluse, rahu ja Jumala loodu säilitamise programm (JPIC – Justice, Peace and Integrity of Creation).
1986. aastal peeti esimest korda KMN Keskkomitee koosolek Moskvas, mõni aasta hiljem ajaloo hämarusse vajunud Nõukogude Liidus, ning pärast seda külastas Eestit KMN Keskkomitee liikmete suur delegatsioon. 1989. aastal alustati protsessi «Ühine mõistmine ja visioon» (CUV – Common Understanding and Vision), mis ulatus üle Canberra assamblee 1991. aastal kuni Harare (Zimbabwe) assambleeni 1998. a ning kaugemalegi. Oluliseks sündmuseks oli 1990. aasta Sŏulis toimunud istungjärk teemal «Rahu, õigluse ja Jumala loodu säilitamine», millest võttis osa ka praost Tiit Salumäe.
KMN VII assamblee teemal «Tule, Püha Vaim – uuenda kogu loodu» peeti 1991. aastal Canberras, sellest võttis osa 852 delegaati 317 liikmeskirikust. Eestit esindasid EELKst peapiiskop Kuno Pajula ja praost Einar Soone ning ajakirjanikuna Joel Luhamets, stjuuardina Aivar Sarapik, kes esindas vene õigeusu kirikut. Assamblee alateemadeks olid: I. Elu andja – hoia oma loodut!, II. Tõe Vaim – tee meid vabaks!, III. Ühtsuse Vaim – lepita oma rahvas!, IV. Püha Vaim – muuda ja pühitse meid!
Kõige väljakutsuvamaks kujunes Lõuna-Korea feministliku naisteoloogi prof Chung Hyan Kyungi esinemine. Külmaks ei jätnud see ettekanne vist kedagi, sellele järgnes mitmelt poolt süüdistus KMN langemises religioossesse sünkretismi. Protestiks selliste KMN teoloogiliste arengute vastu lahkus õigeusu delegatsioon assambleelt enne selle lõppu.
Sellele teemale pühendati ka eraldi plenaaristung, mille lõpus prof Chung ütles: «Kogu sünkretismist kõnelemine on võimu küsimus. Lääne meesteoloogid piiravad Vaimu tööd. Me oleme kuulanud teie intellektualismi 2000 aastat, palun kuulake nüüd meid. Kolmanda Maailma teoloogiad on uus paradigma, uus vein, mida ei saa panna teie veinilähkritesse.»
Mitmete dokumentide hulgas võeti vastu avaldus Balti riikide ja teiste pinge all olevate regioonide kohta Nõukogude Liidus. NSVL lagunemiseni ning Balti riikide iseseisvuse taastamiseni jäi küll täpselt kuus kuud, kuid et Vene Õigeusu Kiriku ja teiste muudatusi mittesoovivate jõudude mõju oli tugev, jäi selle avalduse sõnastus ja mõju suhteliselt nõrgaks.
1992. aastal lõpetas tegevuse KMN peasekretärina Emilio Castro. Tema asemele asus saksa luterlane Konrad Raiser, kes oli selles ametis kuni 2003. aastani. 1994. aastal loodi programm «Vägivalla ületamiseks» (POV – Program Overcome Violence), mille teostamiseks enne järgmist assambleed toimus 1996. aastal koosolek Rio de Janeiros. Samuti alustati 1994. aastal KMN programmi «Elu teoloogia», mille juhiks oli hilisem KMN peasekretär Samuel Kobia ja aluseks 1990. aastal Sŏuli istungjärgul vastu võetud 10 afirmatsiooni.
See programm toimis erinevatel maadel, sh Eestis, kuni jaanuarini 1997 ja lõppes Sokoni konverentsiga Keenias Nairobis. Seda programmi teostas Eestis praost Peeter Kaldur otseses partnerluses Argentiina metodisti kirikuga ja võttis osa ka Sokoni konverentsist.
1997. aastal otsustas keskkomitee oma istungil esitada programmi «Ühine mõistmine ja visioon» peagi toimuvale assambleele. Keskkomitee nõupidamise üldteema oli «Teel koinonia – täieliku osaduse – poole usus, elus ja tunnistamises», sektsioonide: I. Koinonia mõistest ja selle tähendusest, II. Tunnistada ühte usku Jumala auks, III. Osaleda ühises elus koos Kristusega, IV. Kutsutud ühisele tunnistamisele uuendatud maailmast.
KMN VIII assamblee toimus 1998. aastal Zimbabwes Harares. Sellest võttis osa 966 delegaati 336 liikmeskirikust. Eestist viibisid assambleel EELK delegaatidena piiskop Einar Soone ja Ülle Keel, vaatlejana esindas Eesti Kirikute Nõukogu Peeter Kaldur ja stjuuardiks oli Roman Levin. KMN ja roomakatoliku kiriku ühiskomisjoni liikmeks valiti Ülle Keel. Assamblee teema oli «Pöördu Jumala poole – rõõmusta lootuses».
Veel enne Harare assambleed loobusid Bulgaaria Õigeusu Kirik ja Gruusia Õigeusu Kirik KMN liikmestaatusest ning Vene Õigeusu Kirik oli väga kriitiline edasise koostöö suhtes. KMN oli nüüd otsekui Buridani eesel lõhki kistuna kahe heinakuhja vahel: ühelt poolt püüti iga hinna eest säilitada ortodoksseid kirikuid, mille puhul moodustati Canberras spetsiaalne ühiskomisjon jätkuva koostöö tingimuste väljaselgitamiseks, teiselt poolt aga oli tegemist süveneva liberaalsusega ja isegi kaldumisega sünkretismi.
Harare assamblee näitas ilmekalt, et KMN on muutunud sotsiaalpoliitiliseks superorganisatsiooniks ligi 400 liikmeskirikuga, kus ajaloolistel ja väiksematel kirikutel pole enam määravat otsustusjõudu. 2003. aastal läks pensionile senine peasekretär Konrad Raiser ja uueks peasekretäriks valiti metodist dr Samuel Kobia Keeniast. Järjekordne KMN assamblee teemal «Jumal, oma armus, muuda maailm!» toimus 14.–23. veebruarini 2006 Pôrto Alegres, millest delegaadina võttis osa praost Tiit Salumäe ja EKN esindajana Joosep Tammo ning koolitusvaldkonna esindajana Pille Valk.
Olulise panuse kirikute üksteisemõistmisele on andnud pärast KMN asutamist tööd jätkanud usu ja kirikukorra (Faith & Order) komisjon, mille 3. maailmakonverents toimus 1952. aastal Lundis, teemadeks kirik, sotsiaalsete ja kultuuriliste faktorite tähendus kirikute lõhenemisel, Kristus ja tema kirik, kontinuiteet ja ühtsus, jumalateenistuse vormid, kirikutevaheline osadus.
4. maailmakonverents toimus 1963. aastal Montrealis, kus olid arutusel Kristuse ja kiriku seos, institutsionalism ning kirik Jumala plaanides. Edaspidi toimusid komisjoni istungid või laiendatud istungid pea igal aastal, eriti enne 1982. aasta istungit Limas, kus võeti vastu dokument «Ristimine, armulaud ja vaimulik amet» (BEM).
Eelnevad komisjoniistungid sellel teemal peeti Loewenis 1971, Accras 1974 ja Bangalore’is 1978. Hilisemad liikmeskirikute reaktsioonid BEMile on koondatud sarjaks Churches responds to BEM, mis moodustab kokku 9 köidet. Tähelepanuväärne on, et BEM vastuvõtmisel Limas pühitsesid kõik osalenud konfessioonid ühiselt armulauda.
Teist korda toimus ühine armulaud järgmisel, 1983. aastal KMN assambleel Vancouveris, kus osavõtjate ring oli tunduvalt laiem, kuid teadaolevalt on see jäänud viimaseks suureks konfessioonidevaheliseks armulauaosaduseks.
Usu ja kirikukorra komisjoni 5. maailmakonverents peeti 1993 Santiago de Compostelas, sellest võttis osa ka Peeter Kaldur. Üldteema oli «Teel koinonia – täieliku osaduse – poole usus, elus ja tunnistamises». Töö toimus neljas sektsioonis ja aruanded kandsid pealkirju «Koinonia mõistest ja selle tähendusest», «Tunnistada ühte usku Jumala auks», «Osaleda ühises elus koos Kristusega», «Kutsutud ühisele tunnistamisele uuendatud maailmast».
Maailmakonverents võttis vastu sõnumi, mis saadeti kõikidele KMN liikmeskirikutele. Pärast maailmakonverentsi toimusid usu ja kirikukorra komisjoni istungid 1996. aastal Tansaaanias Moshis ja 2004. aastal Kuala Lumpuris, kus osales dr Alar Laats, kes määrati 1999. aastal plenaarkomisjoni liikmeks. Aastaks 2002 oli Faith and Order liikumine saanud 75aastaseks, mida tähistati selle sünnilinnas Lausanne´is, Eesti kirikute esindajad sellest osa ei võtnud.
Peeter Kaldur,
EELK välissuhete komisjoni liige
• Kirikute Maailmanõukogu (KMN) asutati 1948. aastal Amsterdamis 147 liikmeskirikuga.
• Aastal 2007 kuulub Kirikute Maailmanõukogusse 348 protestantlikku, õigeusu, anglikaani ja muud kirikut enam kui 120 riigist.
• KMN on suurim oikumeeniline organisatsioon maailmas, mida esindab ligikaudu 560 mln kristlast.
• KMN eesmärgiks ei ole luua globaalset «superkirikut» või muuta jumalakummardamise stiile standardseteks, vaid süvendada kristlike kirikute ja kommuunide sõprussuhteid.
• EELK on KMN liige aastast 1962.
Allikas: Kirikute Maailmanõukogu kodulehekülg (www.wcc-coe.org), 12.10.2007.
Samal teemal:
rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonide kohta vt ka Peeter Kaldur «Euroopa Kirikute Konverents» (EK nr 50, 6.12.06),
Thomas Andreas Põder «Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas» (EK nr 3, 17.01.07; nr 4, 24.01.07 ja nr 5, 31.01.07),
Peeter Kaldur «Luterlik Maailmaliit» (EK nr 12, 21.03.07 ja nr 13, 28.03.07).
