Maa toidab maakoguduse vaimuliku ja tema pere
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Portreelood / Number: 10. jaanuar 2018 Nr 2 /
Liina Raudvassar
Diakon Tiit Lastik ei pelga elus ja vaimuliku ametis ette tulevaid raskusi, sest teab, et need on Jumala ja heade inimeste abiga alati ületatavad.
Kümme aastat möödub sellest, kui Tiit sisemise äratundmise ajel lasi ennast ristida ja käis ära leeris. Tõmme vaimuliku elu poole oli toona veel Väike-Maarja kutsekoolis kokanduserialal õppival noormehel tugev. Selle ajel suundus ta ka usuteaduse instituuti õppima, esialgu noorsootööd, hiljem juba vaimuliku ettevalmistuseks mõeldud suunal. Diakoniordinatsiooni sai 16.01.2016.
„Eeskujuks ja toetajaks oli õp Ahto Mäe, kes rõhutas, et vaimulik peab alati olema aus,“ meenutab Lastik nukra tänumeelega oma hingekarjast, kellele sai saatuslikuks inimlik nõrkus alkoholi näol, aga kes oma südamlikkusega oli Lastikule vaimuliku prototüübiks. Lastik tegi aastaid Väike-Maarja koguduses noortetööd, samuti oli kellamees ja teisteski vabatahtlikes ametites.
Ka oma mentorist õp Tauno Kiburist räägib Tiit Lastik ülivõrdes. „Tamsalu kogudusse jõudes andis ta mulle vabad käed katsetamiseks. Kujuta ette, et see ongi sinu päris kogudus, innustas ta mind,“ meenutab Lastik ja leiab, et eksperiment õnnestus, sest kogudus tema ajal kasvas.
„Ometi tahtsin ma Tamsalust kuskile maakogudusse, torni ja oreliga kirikusse,“ jagab vaimulik oma toonast soovi ning suurt rõõmu, kui avaneski võimalus Järva-Madise diakoniks saada. Kirjanik Lutsu kodukohast Palamuselt pärit mehele tundus igati sobilik Tammsaare sünnikihelkonnas tööle asuda. Lisaks Järva-Madisele aitab ta ka Anna kogudust teenida.
„Maaelu mulle sobib,“ tunnistab ta. Avar pastoraat kiriku vahetus läheduses on justkui loodud perele, kes väikesi lapsi kasvatades soovib maalähedast eluviisi. „Mina küll ei virise, et vaimulikupalgast ei ela ära,“ kinnitab diakon, kes on teistelegi nõus oma nn toimetulekuretsepti jagama: „Aiamaal kasvavad juurikad, õunaaias puuviljad, läbi talve saab pruukida sügisel varutut ning sisse tehtut.“
Liina Raudvassar
