Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mart Jaanson: püüan oma muusikalist haridust kirikutöös ära kasutada

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Kui oluliseks hindab muusika osa meie luteri kiriku elus ning kui heaks hindab selle taset, sellest jagab oma mõtteid Eesti Kirikule antud intervjuus õp dr Mart Jaanson, kellele anti tiitel aasta kirikumuusik 2022.

Valga praostkonna teoloogiadoktori kraadiga praostile Mart Jaansonile anti tiitel aasta kirikumuusik 2022, millega teda tunnustatakse kirikumuusikasse panustamise eest. Toomas Nigola

Palju õnne saabunud tunnustuse puhul! Millest see sinu jaoks kõneleb?

Mart Jaanson: Suur tänu õnnesoovi eest! Kui asusin u 20 aastat tagasi, pärast pikemat tegutsemist muusika alal, tasapisi järjest enam vaimuliku ameti teele, palusin Jumalalt, et muusika ja kirikuõpetajatöö ei hakkaks teineteist takistama, vaid hakkaks täiendama. Küllap on Jumal nüüd mu palvele teatud märgiga vastanud!

Jah, meie kiriku avalikkusele on sinu isik seotud võrdses kaalus muusika ja usuteadusega. Kuidas ise neid valdkondi positsioneerid või on õnnestunud sooritada lõiming, mille sees on raske vahet teha?

Nagu enne ütlesin, tundub praegu tõesti, et mu muusikaline tegevus ja vaimulikutöö on omavahel segunenud ning ühte teisest eristada on raske. Siiski leian, et usuteadlane ma pole, pigem lihtne kirikuõpetaja, kes püüab oma muusikalist haridust kirikutöös ära kasutada.

Olen meelt, et paljusid aitab kiriku lävepakust üle just muusika. Kuivõrd suur roll on muusikal sinu isiklikul kirikusse jõudmisel?

Asusin 1990. aastate lõpul Elva luterlikus kirikus harmooniumimängija ametikohale ning, ehkki olin tollal juba kiriku liige ja lõpetamas Tartu ülikoolis usuteaduskonda, sain niimoodi tänuväärse sissevaate koguduse igapäevaellu. Nõnda võib tõesti öelda, et muusika alandas minu jaoks kiriku lävepakku.

Kuulud nn laulvate vaimulike hulka. Kui oluliseks pead tulevaste vaimulike ettevalmistusel muusikalist osa, kas musikaalsus võiks olla tulevase vaimuliku üks eeldusi kutse sobivusel?

Nõustun enda puhul väljendiga „laulev vaimulik“ vaid reservatsiooniga, sest ehkki olen muusikalise haridusega ja pean viisi, pole ma suurem asi laulja. Tean oma vaimulikest kolleegide hulgast mitmeid, kes on suurepärase lauluhäälega ja mõned neist võiksid kaaluda ka lauljakarjääri. Musikaalsus on vaimuliku jaoks üks tema tööd hõlbustavaist tegureist, sest võimaldab end inimeste ees paremini maksma panna. Tean aga ka väga häid vaimulikke, kes ei laula ja suudavad end seda enam maksma panna sõna abil. Siiski olen nõus, et musikaalsus võiks olla tulevase vaimuliku puhul soovitav.

Kui oluliseks hindad muusika osa meie luteri kirikus? Kui kõneleme liturgiast, siis kas muusika on taustajõud või oluliselt enamat?

Olen nõus piiskop Tiit Salumäega, kes on mitmel korral öelnud, et muusika abil on meie kirikus suudetud ühendada kõige suuremat hulka inimesi. See läheb ilusti kokku luterliku arusaamaga koguduselaulu olulisusest Jumala teenimisel. Teisalt tundub mulle, et Eesti kristlastest professionaalsed muusikud eelistavad vähem luterlust kui teisi Eestis tegutsevaid konfessioone. Ehk just seetõttu, et muusikal on luterlikus kirikus avalikkuse silmis n-ö masse ühendav ja mitte niivõrd professionaalsust toetav kuvand. Erandiks võiks siin siiski olla luterlik orelikultuur, mille professionaalsuses Eestis vist keegi ei kahtle.

Mis puutub aga luteri kiriku liturgiasse, siis leian, et muusikal on siin suur tähtsus. See ilmneb nt kahe praegu meie kirikus ametlikult käibiva liturgilise stiili, nn Agenda- ja Kirikukäsiraamatu-stiili ühtlustamiskatsel: kui teoloogiliselt tundub neid kahte ühtlustada võimalik nii, et kummagi „leeri“ esindaja poleks väga rahulolematu, siis muusikaline ühtlustamine tundub mulle hetkel palju keerulisem. See annab tunnistust sellest, et just muusika on olulisel kohal liturgia näo kujundamisel.

Kui rahul võib hetkel meie kiriku muusikatööga olla? Kui väita, et arenguruumi on, siis millises osas sooviksid näha eelkõige progressi?

Sellega ongi nii, nagu küsimuses suunad: tuleb rahul olla, kuid arenguruumi on kindlasti. Nagu juba ülal öeldud, olen kindel, et meie kiriku orelikultuur on kõrgel tasemel. Samas on kirikukooride hulk liiga väikseks jäänud ja sellega ei saa kuidagi rahul olla. Hindan ka puhkpillimuusikat ja ootan, et puhkpillikultuur meie kirikus saaks hoogu juurde. Siinkohal suur tänu neile vähestele puhkpillikollektiividele, kes lipul langeda ei lase!

Mitme autoritööga oled rikastanud isiklikult Eesti kirikumuusika pärandit? Kuidas need lood sünnivad, millest saad inspiratsiooni? Mida oma loomingust ise esile tõstaksid?

Selle üle, kas olen millegagi Eesti kirikumuusika pärandit rikastanud ja kui paljud neist töödest on märkimisväärsed, saavad muidugi otsustada teised. Väljenduksin nii: olen viimase 20 aasta jooksul valmistanud kiriku tarbeks erinevat muusikat. Valdav osa sellest on seaded teiste heliloojate teostest, et neid saaksid esitada koguduste muusikakollektiivid. Väike osa on originaallooming, peamiselt vokaalmuusika.

Mu heliloomingu alane tegevus on valdavalt tingitud praktilisest vajadusest: mu enda koguduste muusikud on vajanud sobivat repertuaari ja veidi on ka kaugemalt tellitud. Inspireerib ikkagi see, et keegi mu teenuseid vajab. Samuti laulmine kirikukoorides ja ansamblites (palavad tervitused Nõo, Otepää, Rannu ja kogu Valga praostkonna muusikasõpradele!).

Kui küsida, mida oma loomingust esile tõstaksin, siis vastaksin nii: huvitav ja (seotuse tõttu kindla vormiga „Kiriku laulu- ja palveraamatuga“) distsiplineeriv on olnud töö koraalieelmängude kogumikuga „Nõo intonatsioonid“ (2021), mille inspireerija on Nõo koguduse organist Agnes Laasimer. Siinkohal suur tänu talle selle eest!

Liina Raudvassar