Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Masingule pühendati ausammas

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

8. novembril avati Lüganuse kirikuaias mälestusmärk ühele Eesti keele ja kultuuri suurimale edendajale Otto Wilhelm Masingule tema 260. sünniaastapäeval.

Emotsionaalne oli hetk, mil koguduse õpetaja Ulvar Kullerkupp eemaldas pastor Masingule pühendatud mälestusmärgilt katte. Vivian Päll


Sellega väljendas kogukond sügavat austust ja tänulikkust mehele, kes pühendas oma elu eesti keelele, kultuurile ja rahvale.
Otto Wilhelm Masing alustas oma vaimulikuteekonda 1788. aastal Lüganusel, kus temast 16. juulil sai koguduse pastor. 235 aastat hiljem soovis EELK Lüganuse Ristija Johannese kogudus koos kogukonnaga sel päeval kirikuõpetajast keele- ja kirjamehele mälestusmärgi avada. Erinevatel põhjustel selleks ajaks ei olnud see siiski võimalik ja järgmiseks tärminiks pandi O. W. Masingu 260. sünniaastapäev 8. novembril.

Vääris ausammast
Seni meenutas suurmeest 2007. aastal Lüganuse kirikus pühitsetud mälestustahvel, kuid oli igati arusaadav, et Masing väärib mälestusmärki, mis meenutaks tema panust eesti kirjakeelde.
O. W. Masing oli mitmekülgne intellektuaal, olles nii rahvaluule koguja kui ka keeleteadlane. Tema töö eesti rahvaluule uurimisel ja kogumisel on jäänud püsima meie rahva mälus ning on väärtuslik pärand tulevastele põlvedele.

Tema panus eesti keele arendamisse on hindamatu. Ta oli üks esimesi, kes pööras tähelepanu keele grammatilisele ja süntaktilisele struktuurile, aidates kaasa eesti keele õigekeelsuse ja süsteemi loomisele. Tema kirjutised ja uurimused on jäänud keeleteaduse alustekstideks ning tema koolitusmeetodid on inspireerinud paljusid keeleõpetajaid.
See mälestusmärk ei ole üksnes kivi ja metall, vaid on sümbol meie tänulikkusest ja austusest Otto Wilhelm Masingu vastu. See meenutab meile tema pärandit ning annab jõudu ja inspiratsiooni oma keele ja kultuuri hoidmiseks ning edendamiseks.

Tänu õ-tähe eest
Masingu elu ja töö on näide sellest, kuidas üks inimene saab püsivalt mõjutada oma rahvast ja kultuuri. Tema pühendumus ja kirg oma tööle olgu inspiratsiooniks meile kõigile.
Lüganuse kogukond ja kogudus püstitasid üheskoos mälestusmärgi, austamaks ja meenutamaks O. W. Masingut ning tema panust Eesti kultuuri. Olgem tänulikud tema töö eest ja las see mälestusmärk olla praegustele ja tulevastele põlvedele tuletorniks, mis juhatab meid meie juurte ja identiteedi juurde.
Helika Toikka
Lüganuse koguduse juhatuse liige

Õ-täht

Kord valitses Eestimaal õ-tähe põud.
Sõnal õigel kuid kanda on tõeline jõud.
Võõrrahva poolt mõjutet kirjakeel
ilma täheta „õ“ oli mõistmatu veel.
Nõudis keelemees võimukalt hõimule õiglust,
kirjasõnasse õ-tähe tõstmise õigust.
Õpperaamatuid lõi, vaimuvalgust ta rõhutas,
talurahvast ta jõuliselt õppima õhutas.

Nõnda Põlvas või Võrus, Jõhvis, Tõrvas või Rõuges,
Võsul, Nõval või Nõos, kuid ka Jõelähtmes kauges
said õppimisjõudu kõik põngerjad-põnnid,
olgu Õnnelad, Õied või Tõnud ja Tõnnid.
Sõrmed õpiku ridadel vedamas lõike
sõnu hõlpsasti veerides mõista said kõike:
kus tõusud, kus mõõnad, kus õigus, kus tõde,
miks kõrvetab nõges, kas sõsar on õde.

Taluõuedel tõusiklus lõpuks sai lõhutud,
ehkki rahvas võõrvõimu all oli veel rõhutud.
Kõrtsileti õhk mõnel pool tundus ehk õdus,
jõid mehed seal õlut, tõid naistele mõdu.
Kõvahäälsema kõnega nõutati võimu,
õlad peksu ei talunud, põlati sõimu.
Sõda kõuepilvena õudsaimat lõivu nõudis,
paljud langesid põrmu, mõni kohtusse jõudis.

On ikka nii olnud – saks laiutab tõllas
sel ajal kui kehvikud kõlguvad võllas.
Seekord õiglusevõitlus jäi võiduka võiduta,
kel’ vedas, võis pääseda Siberi-sõiduta,
Põrgupiinadest põgenuil tärgatas lootus,
tõvevooditest tõusnutel õnnistud ootus.
Siis põimuti, lõimuti, võrdsusest hõiguti
ja sõlmitud sõprusest kasugi lõiguti.

Põlvkondade kaupa õiget õnne on otsitud,
on kõneldud, tõreldud, ebaõnnegi trotsitud.
Õhkõrnade õitega õunapuud õues
vast teavad, mis põksub me põlises põues.
On hõbelõng juustes, sõba ehtimas sõlg,
memm taadiga näinud, mis mõõtu me võlg.
Põsk põse vastas, õlg õlale toeks
kõrvu istumas õhtuil, kui tuba on soe.

Jõe kallastel kõrkjad on kõikumas tuules
lõo lõõritab põldude kohal. Kas kuuled?
Võõrasemade õitseaeg toob sulle rõõmu,
Lõvilõugade lõhnast saad mõnusa sõõmu.
Kui jaaniööd põletab lõkete kuma
ja taevasse tõusnud on õhetav puna,
Siis hõõrudes silmi näed just nagu nõidust –
sõnajalal on õis lehevarre peal peidus.

Ju mustsõstrapõõsailt käed korjamas tarju,
või mõru maiguga pihlakamarju.
Tammetõrusid kõndides jalge all tunned,
mõtled, peagi kõik õues on suikumas unne.
Kuid õhkub ka võlu jõulukellade kajas,
õnnevõtmete kõlinas, rahust me ajas.
Siis elurõõm tõusetub taas sinu ees.
Nii võimas on jõud selle õ-tähe sees! 

Pille Naur, november 2023