Me kõik saame abiks olla

Jätkumas on Usuteaduse Instituuti sisseastumine. Õieti küll sai avalduste esitamise tähtaega pikendatud, sest tulijaid on nappinud. Ilmselt ei saa öelda, et neid lausa vähe oleks, kuid kindlasti võinuks olla palju enam neid, kes sooviksid end ette valmistada kiriku teenistuseks või nendele aladele, mis teoloogilist kompetentsi nõuavad.
Miks on see nii? Võimalik ka, et muret ei ole ning see küsimus on varajane, sest ühe aasta sisseastumise põhjal ei saa mingeid siduvamaid järeldusi teha. Kuid siiski, mida varem selliseid küsimusi esitame, seda parem. Pole ka välistatud, et seda küsimust ei peagi kiriku-spetsiifiliselt esitama, sest samu muresid – sisseastujate vähesust või vahel ka vähest motiveeritust – kogevad praegu paljud kõrgkoolid.
Meenub üks paari päeva tagune telereportaaž, kus küsimuse all oli äärmiselt vähene huvi tehniliste alade õppimise vastu kõrgkoolides. Sellele küsimusele vastaja viitas muu hulgas nõrgale baas- ja keskharidusele, kus pööratakse vähe tähelepanu eelnimetatud aladega seonduvatele küsimustele. Peaks see tõsi olema, siis jääb vaid üle imestada ja tänada, et siiski on neid inimesi, kes soovivad teoloogiat õppida.
Kuid allakirjutanu ei taha peatuda niivõrd võimalikel ja oletatavatel põhjustel, vaid pigemini nendel võimalustel ja võimalikel lahenditel, mis meil on, et ka UI loengusaalid võiksid täis saada. Pole kahtlust, et esimesed lahendused on siin UI enda käes. Küsimuse seade, kuidas «ennast müüa» või õppijad värvata, tundub esmapilgul kirikukoolile sobimatu olevat. Kuid arvan siiski, et me ei peaks häbenema oma kooli tutvustada, reklaamida ning teha ka midagi selleks, et meil oleks, keda õpetada.
Konservatiivsel Concordia seminaril St. Louisis, kus olen ka ise töötanud, oli «värbamise osakond», kus töötas üle kahekümne inimese. Kuulsin hiljaaegu, kuidas maailmakuulus Oxfordi ülikool on uusi strateegiaid välja töötamas, et leida endale õppijaid. Võib arvata, et me suudaksime ka UIs midagi sellist teha, kuid küsimus on eelkõige vajaduses muuta mõtteviisi – me ei saa enam oodata, et meile tullakse, vaid tulemise nimel peame ka ise aktiivselt töötama ja vaeva nägema.
Kuivõrd UI eksisteerib eelkõige kiriku ja koguduste jaoks, siis just viimastel on siin tähtis roll täita. Alates sellest, et kiriklik teenimine ja teenimisamet peaks saama suurema väärtustamise osaliseks. Et see tõepoolest oleks «ilusaks ja ihaldatavaks ametiks», nagu pühakiri meile sellest räägib, ning seda ka just kirikuliikmete perspektiivist lähtuvalt. Ning lõpetades sellega, et kogudused toetaksid nii vaimulikult kui majanduslikult neid, keda nad on õppima suunanud.
Tegu ei ole uue praktikaga. Mäletan, et kunagi Vastseliina koguduse pabereid sirvides leidsin, et meie võitnud kiriku ridadesse jõudnud peapiiskop Jaan Kiivit noorem oli selle koguduse üks stipendiaate. Olgu siis tegu personaalse toetusega või sellisega, mis on kirikukeskuse kaudu või otse UI-le suunatud, sellest oleks igal juhul palju tuge.
Ent teema on siinkohal palju laiem. Kui me tahame oma kirikut arendada ning ka allasutustena efektiivselt kogudusi teenida, siis peaks koguduste toetus kirikule mitmekordistuma. Olles ka ise koguduse õpetaja, pean südamevaluga tunnistama, et see, millega kogudusest kirikukeskust toetame, on tõesti väga-väga väike. Usun, et aeg on küps arutelu hoogustamiseks nii selles osas, kuidas me kogudustena saaksime paremini kirikut teenida ning kirik seeläbi oma allasutusi ja kogudusi, aga ka selles, millised on meie koguduste vajadused ja ootused UI ning teiste meie allasutuste suhtes.
Lõpuks tahan veel viidata millelegi, mis on sisse kirjutatud anglikaani maailmas preestrite ametivandesse, meil paraku mitte nii otseselt. Nimelt ordineeritute vastutus vaimulike ja kiriku töötegijate järelkasvu eest. Vaimulikena peaks see olema meie südameasjaks, et meie koguduse keskelt mindaks teoloogiat õppima. Ütlesin isegi vist nii, et kui kümne aasta vältel pole me Jumala armu ja abiga suutnud teenida nõnda, et pole kas või ühte inimest suutnud teoloogiale ja kirikutööle võita, siis on see väga kurb. Ent siiski võime olla väga tänulikud, et meil on neid kogudusi, kust tullakse õppima. Ning loomulikult on suur arm, kui kogudustes jätkub tahet palvetada pealekasvava kirikutöötegijate põlvkonna eest ning leitakse ka vaimujõudu toetada oma kirikut ning tema laiemat kutsumust ja ülesannet.

Ove Sander,
assessor