Meie kirik on sinu ja minu nägu

Advendiajal me valmistume Kristuse tulekuks ning Tema vastuvõtmiseks. Kristus tuleb peagi meie juurde ja me ootame Tema tulekut. Advent on ka paastu ja patukahetsuse aeg ning seda tuletab meile meelde ka tänane Ilmutusraamatu tekst. Advendiaeg kannab endas samu mõtteid mida ülestõusmisaeg. Jõulud saavad oma õige tähenduse alles ülestõusmise sündmuste valguses. Eeslil Jeruusalemma saabunud kuningas on tõeline vabastaja. Me usume Jumala igavesse sõnasse, mis sai elavaks Jeesuslapses.

Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis. Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis tunnil ma tulen su peale. Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma rõivaid, ning need saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais, sest nad on seda väärt. Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees ja Isa inglite ees. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!
Ilm 3:1–6

Advendiajal me valmistume Kristuse tulekuks ning Tema vastuvõtmiseks. Kristus tuleb peagi meie juurde ja me ootame Tema tulekut. Advent on ka paastu ja patukahetsuse aeg ning seda tuletab meile meelde ka tänane Ilmutusraamatu tekst. Advendiaeg kannab endas samu mõtteid mida ülestõusmisaeg. Jõulud saavad oma õige tähenduse alles ülestõusmise sündmuste valguses. Eeslil Jeruusalemma saabunud kuningas on tõeline vabastaja. Me usume Jumala igavesse sõnasse, mis sai elavaks Jeesuslapses.
Advendi- ja jõuluaega kogevad inimesed väga erinevalt. Ühed kulutavad jõulude ettevalmistustele rohkem raha kui kunagi varem, teistel on puudus kõige tavalisemast leivast ja korralikest riietest. Ühed veedavad seda aega koos lähedaste ja sõpradega, teiste üksindus hakkab aga veelgi teravamalt silma. Ühtedel on tööd liigagi palju, teistel ei ole seda aga üldse või on suure vaevaga saadud raha siiski liiga vähene elementaarsete kulude katmiseks. Samas tahaksid kõik ühtmoodi rõõmustada peatselt saabuvate jõulude üle.
Tänane tekst räägib meile kogudusest Sardese linnas, mis oli omal ajal väga tuntud ja rikas linn, kus inimesed elasid muretult. Kogudusele heidetakse ette, et nad küll väliselt elavad, kuid sisemiselt on surnud. Praeguseks on kunagisest kuulsast ja rikkast Sardese linnast järel vaid väike küla. Kristuse poolt kuulutatu on saanud tõeks nii koguduse kui linna kohta.
Ristitud inimene kuulub Jeesusele Kristusele ja on Jeesuse Kristuse koguduse ihu liige. Kristlased, need, kes on jõudnud juba igavikku, ja need, kes on siin maailmas, moodustavad üheskoos ühe kristliku kiriku. See, milline on see kirik, oleneb ka meist igaühest, sellest, mismoodi me elame ja kuidas usume. Meie elu ja usk väljendub selles, mismoodi suhtume inimestesse enda kõrval. Meie kirik on just nii sinu kui minu nägu. Iga kristlane, iga kogudus annab sinna oma osa. Meie nõrkused, meie tugevused, meie õnnestumised ning meie ebaõnnestumised – see kõik üheskoos moodustab meie kiriku.
Kristus teab ja tunneb meist igaühte. Tema eest ei saa me mitte midagi varjata. Kristuse jaoks on avalik ka kõik see, mida me oleme suutnud peita kaasinimeste eest või isegi iseenda eest. Kristuse jaoks ei jää ükski meie tegu ega isegi mõte varjatuks. Tema näeb kõike. Ainult inimesed unustavad selle vahel ning käituvad Jumala ees, nagu oleks tegemist lihtsalt mõne teise inimesega. Näo ees kiidetakse, aga seljataga räägitakse paha.
Meil inimestel pole kellelgi võimalik mõõta teise inimese usu suurust, kuid inimese usu olemasolu paistab välja tema tegudest. Meie teod kõnelevad sellest, milline on meie usk, ja ka sellest, kui tugev ühendus on meil Jeesuse Kristusega. Kas me tõesti mõtleme iga päev oma igapäevaseid toimetusi tehes Jeesuse õpetusele ning proovime ka selle järgi elada. Kas me räägime palves Jumalaga, küsides Temalt nõu ja abi oma ja lähedaste eluks. Kui me tõesti seda kõike teeme, siis pole me vaimselt surnud, nagu öeldakse seda Sardese koguduse kohta.
Olles leidnud kord usu kaudu ühenduse Jeesuse Kristusega, tuleb meil siiski olla valvel, et me ei kaotaks oma käitumise tõttu seda, mis meil on. Kui me pole valvel, siis võime eksida. Meid kõiki kutsutakse patukahetsusele ja meeleparandusele. Jeesus Kristus annab meile ikka ja jälle võimaluse parandada meelt ning kahetseda kõike seda, milles oleme eksinud.
Meie kahetsus Jumala ees ei pea väljenduma ainult sõnades, vaid ka meie käitumine peab näitama, et soovime tõesti muutuda. Meie usk peab meid panema oma ja ligimese elu teisiti nägema ja ka seda elu teisiti elama. Meil igaühel on oma vead ja puudused, mida võiksime Kristuse abiga muuta. Keegi meist ei ole kindlasti nii õige, et ta ei võiks teha midagi paremini või teisiti.
Kristus ei kuuluta meile, et meie üle on kohus juba mõistetud ning viimne otsus langetatud. Jeesus Kristus on tulnud selleks, et öelda: veel pole hilja. Jeesus Kristus on koguduse keskel ja Tema tahab aidata parandada ka kõige raskemat olukorda. Me peame vaid julgema Teda usaldada, peame usaldama oma elud täielikult Tema kätte. Seda on palju lihtsam öelda, kui tegelikult teha. Inimene ei ole niisama lihtsalt valmis usaldama oma elu kellegi teise kätte. Me tahame omada kõigist asjadest ülevaadet ja kõike oma elus kontrollida. Nüüd aga peaksime selle kõik usaldama Jumala kätte.
Kristus ootab, et me ei oleks vaimselt surnud ega tuimad. Meil peab olema elav usk ja tõeline rõõm Kristuse tulekust. Kristlastena me ootame küll Kristuse taastulekut aegade lõpul, aga me ei või elada mõeldes kirikus vaid praegusele hetkele. Me peame meile Jumala poolt antud ülesandeid täitma nii, et Kristus võiks tulla juba homme, ja samas silmas pidades perspektiivi, et meie kirik ja kogudus kestavad veel mitmeid inimpõlvi. Aamen.

Lea Jants-Ylönen,
Nissi koguduse õpetaja