Meil on võimalik kuulda Tema sõna ja Teda usaldada

Ametimees ütles Jeesusele: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!“ Jeesus ütles talle: „Mine, sinu poeg elab!“ Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ning läks. Jh 4:49–50
Head isad, soovin kõigile head isadepäeva! Isadepäeva tähistamise traditsioon on pärit Ameerika Ühendriikidest, algatajaks Sonora Dodd. Sonora ema suri kuuenda lapse sünnitamisel ning isa William Smart tubli talupidajana pidi olude sunnil kasvatama üksinda üles vastsündinu ning viis suuremat last. Täiskasvanuna soovis Sonora oma armast isa ja teisi ennastsalgavaid mehi ja isasid erilise tähtpäevaga austada. Esimene suurem isadepäeva tähistamine toimus Washingtoni osariigis Spokane’i linnas 19. juunil 1910. Selles loos on traagikat ja raskusi, kuid teisalt on see sündmuste kulgemise tulemus eriline ja head vilja kandnud üle maailma.
Eesti kirjandusklassikast kõlab tuttavalt Vargamäe Andrese lugu, milles on sarnasust eelnevaga. Andrese naine Krõõt suri samuti pärast sünnitust. Andres rassis vägevalt rasket tööd teha ja luges sageli Piiblit, et mõista, miks tema lähedased temast eemale tõmbuvad. Ta ei mõistnud, miks lapsed Vargamäelt põgenevad, sest enese arvates oli ta kõike õigesti ja õiglaselt teinud. Häda oli selles, et oma tõde ja õigust taga nõudes ning Piiblist oma õigusele kinnitust otsides muutus ta loomult aina külmemaks. Nii kasvatas ta enese ümber justkui paksu kooriku, et vaid väga rasketel eluperioodidel voolas mõnest tekkinud praost veidi armastust välja.
Tammsaare armastuse valemist, mille ta on pannud Vargamäe Andrese suhu – „Tee tööd, näe vaeva, siis tuleb armastus!“ –, järeldub, et eesmärk ei olegi siin elus kõige tähtsam, olulisem on vahend ise. Paneb imestama, kui suurel määral armsad kaasmaalased seda enda elu üheks põhimõtteks peavad, unustades, kuhu vana Andres ise selle elufilosoofiaga lõpuks välja jõuab.
Tema lapsed küsivad talt: „Sa oled teinud tööd ja näinud vaeva, ema tegi ja nägi ka, ega ta muidu nii vara ei oleks surnud, kus on nüüd siis sinu armastus?“
Ainult vahendist ei sünni siin elus üksi eesmärk. Kahjuks on Vargamäe Andrese lugu väga paljude Eesti meeste lugu. See on paljude inimeste lugu, kes häbenevad olla head, armastavad, hoolivad ja öelda tunnustavaid sõnu oma pereliikmetele. See on lugu nendest inimestest, kes vaatavad ühel päeval tagasi ja mõtlevad: oleks võinud, aga nüüd on hilja.
Soovin, et isadepäev oleks meie kodumaal kõigis peredes perepäev, et see oleks päev, mil märgatakse enam meeste rolli ja olulisust laste kasvatamisel. Avaldagem sel päeval tänu oma vanematele ja vanavanematele. Ma ei taha öelda, et isadepäev peab olema kellelegi lihtsalt üks lisakohustus, kuid oma isa võiks tänada vähemalt ühel päeval aastas ja isadepäev on selleks hea võimalus.
Tänane evangeeliumilugu räägib eeskujulikust isast. See mees oli kuninga ametimees, ta oli tulnud umbes 30 km jala selleks, et jõuda Jeesuse juurde. Ta oli päev otsa kõndinud, rännakust kurnatud ja väsinud. Isa muretses oma lapse pärast ja tuli murega Jeesuse juurde. Jeesuse ütlus „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid“ oli mehele ilmselt ootamatu. Selle lausega paneb Jeesus isa usu proovile. Isa ei tulnud selleks, et otsida üht imet, ta tuli tõesti otsima abi oma haigele pojale. Jeesus vastas: „Mine, sinu poeg elab!“
Kuninga ametnik usaldas Jeesuse öeldut ja läks. Isa usaldus Jeesuse vastu on eeskujuks igale inimesele. Meil ei ole täna võimalik Jee­sust oma silmaga näha või käega katsuda, kuid on võimalik kuulda tema sõna ja teda usaldada. Täna on see võimalik, veel ei ole hilja. Kui nii elame, ei pea me pettuma, sest Jeesuse sõnad toimivad. Sellest sai kinnitust ka see kuninga ametimees, kui tema poeg Jeesuse ütluse peale selsamal tunnil paranes. Jeesus muutis kogu selle pere elu, nad kõik said uue elu. Ta teeb seda tänagi, sest on armuaeg.
Täna on igaühel meist põhjust tänulikuna suust ja südamest laulda Jumalale tänu- ja kiituslaule selle armastuse eest, mida oleme elurännakutel võinud kogeda. Meil on põhjust tänutundes mõelda Jumala headusele. Osa meist saab veel täna tänusõnad öelda oma isale, aga igaüks meist saab tänada Jumalat kõige selle eest, mida tema meile eluteel on kinkinud. Saame tänada ka nende inimeste eest, kes meie elu on rikkamaks muutnud, kes on pakkunud meile armastust ja hoolimist, juhatanud meid läbi armastuse Jumalale ligemale.
Õnnistagu Jumal kõiki, kes täna oma mälestustes rännates tõstavad tänupalveid Jumala poole, ja neidki, kes edasi kingivad seda armastust, mida nad oma eluteel on võinud kogeda. Olgu õnnistatud iga isa ja ema, kes on oma lapsi läbi armastuse Jumalale lähemale juhatanud ja juhatavad. Aamen.

 

 

 

 

Kristo Hüdsi,
Haapsalu koguduse abiõpetaja