Meile on antud käsk armastada

Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks sellest, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist. Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks.
1Jh 4:7-12

Apostel Johannes on tuntud kui armastuse apostel, ta ei väsi manitsemast inimesi armastusele. Ta pöördub meie poole sõnadega: «Armsad, armastagem üksteist.» Ta ei ole oma kaasvõitlejate suhtes ükskõikne, vaid armastab neid. Sellepärast ta kirjutabki selle kirja. Kuid siiski, ennekõike tahab ta ütelda, et Jumal armastab meid. Seda peab teadma igaüks ja tegema sellest omad järeldused. Apostel ise aga järeldab: «Kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist.»
Tänase jutluse märksõnaks ongi armastus ja selle kirjakoha pealkirjaks Piiblis on «Armastusest Jumala ja inimeste vahel». Kerge on teisele ütelda: «Ma armastan sind.» Aga elada nii, et teine mõistab sõnadeta «Ta armastab mind», on raske. Kindlasti oleme seda elus kogenud, aga just sellisel armastusel, mida tunneme poolelt sõnalt, on tõeline väärtus ja jõud. Seda kohtame elus nii harva. Sageli on ilusate sõnade taga peidus omakasu ja himu.
Kuidas ära tunda tõelist taevalikku armastust? Apostel Paulus kirjutab 1Kr 13:4-7 armastusest: «Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust, ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis, ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha, ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega, tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik.» Me tunneme armastust just sellises ohverdavas armastuses.
Tõeline armastus on vajaduse korral valmis tooma mistahes ohvrit. Jeesus kõneleb oma jüngritele loo halastajast samaarlasest, kes läks appi hättasattunud teelisele ja ütleb Mäejutluses: «Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lapsiks, kes taevas on.» Need õpetussõnad sisaldavad näiteid, millist ohvrit võib tuua armastus. Meie elu seab iga päev uusi olukordi ja võimalusi armastusele. Seda kanda jõuame vaid Jumala abiga. Tema on armastus, kes on armastanud meid ja selle avalikuks teinud oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse läbi.
«Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et tema meid on armastanud ja on läkitanud oma poja lepituseks meie pattude eest.» Ei ole nii, et meie suur armastus on äratanud Jumala, kes on pidanud loovutama oma Poja, vaid vastupidi. Jumal on meid armastanud, Ta on loonud inimese ja kinkinud kõik kauni meie ümber, kuid inimene on vastanud headusele kurjusega. Meis endis on väga vähe armastust. Jumal on pikameelne, Ta annab inimesele uue võimaluse ennast parandada. Ta saadab apostel Johannese kaudu meile sõna, et Ta armastab meid ja kes armastab Teda, see armastab ka oma ligimest. See inimene on Jumalast uuesti sündinud Püha Vaimu kaudu ja ta tunneb Jumalat.
Selles maailmakäras on palju võimalusi ja me võime eksida, siiski peame teadma, et Jumal meid ikka armastab. See on jumalik armastus, mis kohtleb meid ikka hellalt, pikameelselt ja armuliselt. Jumal on ohverdanud oma poja Jeesuse Kristuse, sest Ta armastab meid. Meie peame kuulama armastuse häält, seda Jumala häält ja elama üksteisega armastuses. Siis on meie elul igavikuline väärtus.
Armastusel tuleb siin ilmas kanda koormat, mida tekitavad ülekohus, kurjus ja patt. Psalmist ütleb: «Kes silmaveega külvavad, need lõikavad hõiskamisega! Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab vihke kandes!» Sellel kannatusel ja ristil, mida kristlased kannavad armastusega, saab olema kord võit. See on siis, kui meie Issand tagasi tuleb.
Praegu on võitluse aeg, kus Jumal ei ole meid üksi jätnud. Tema armastus elab edasi. Hoidke armastust! Kui me üksteist armastame, siis jääb Jumal meisse ja Tema armastus saab täieliseks meie sees. Siis ei ole ükski koorem raske kanda, sest me teame, et selle koorma on andnud kanda meie Jumal armastusest meie vastu. Jeesus võtab meid kõiki oma sülle, kui koorem raskeks läheb ja kannab meid edasi. Aamen.
Üllar Salumets,
Urvaste koguduse õpetaja