Mihhail Kõlvart: probleeme saame lahendada üksteist toetades
/ Autor: Margit Arndt-Kalju / Rubriik: Portreelood, Uudised / Number: 23. veebruar 2022 Nr 8 /
„Aga kirikute puhul mulle tundub, et kui kutsutakse, siis kutsuvad sõbrad. See on hoopis teistmoodi tunne. Ja isegi siis, kui mu ajagraafik on tihe, ma püüan kirikusse tulla ja teen seda hea meelega,“ ütles Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart (44) veebruari „Loodud sõna õhtul“ Tallinna Jaani kirikus. Õhtujuhi rollis oli õpetaja Jaan Tammsalu.
Jaan Tammsalu (J. T.): Ma ei mäleta ühtegi korda, et oleksite ära öelnud, kui mina või peapiiskop teid kirikusse kutsunud oleme. Kas teile meeldib kirikus käia või lihtsalt peate seda tegema?
Mihhail Kõlvart (M. K.): Kui mind kutsutakse, siis püüan tulla. Sündmusi on väga palju ja peab tunnistama, et mitte iga kord ei lähe ma sellepärast, et mul oleks suur soov, vaid tihti ka sellepärast, et see on minu kohustus. Aga kirikute puhul mulle tundub, et kui kutsutakse, siis kutsuvad sõbrad. See on hoopis teistmoodi tunne. Ja isegi siis, kui mu ajagraafik on tihe, püüan kirikusse tulla ja teen seda hea meelega.
Inimese elukvaliteet sõltub väga palju sellest, kellega ta suhtleb. Iga inimene, kellega sa suhtled, on mõnes mõttes sinu õpetaja. Et oleks rohkem võimalusi suhelda nende inimestega, kelle käest on võimalik õppida, saada positiivset toetust. See toetus ei tähenda alati ilusaid sõnu, rääkimata sellest, et oleks materiaalne toetus, vaid seisneb äratundmises, et sa suhtled hea inimesega, ning tunned, et saad sellest toetust. Ja kirik on selleks õige koht.
J. T.: Kuidas te olete ennast nii palju kurssi viinud sellega, mis on kiriku roll olnud Eesti või ka Tallinna ajaloos?
M. K.: Igaüks meist püüab iga päev vastata küsimusele, mida me siin maailmas teeme, mis on meie eesmärk, mis on meie saatus, roll. Meie elu ongi sellele küsimusele vastamine. Aga selleks, et vastata, peab olema baas. Mina ei räägi ainult teadmistest, vaid sisemisest tundest, mis on õige ja mis vale. Seda nimetatakse väärtuste süsteemiks. See on hinge, vaimu küsimus. Mitte ainult ühe inimese elutee, vaid terve linna, terve riigi, isegi tsivilisatsiooni areng sõltub sellest, kuidas me sellele küsimusele vastame.
Kui vaatame kristluse ajalugu, siis näeme, kuidas kristlus on mõjutanud maailma ja Euroopa arengut, sh majanduslikku arengut, nendes Euroopa riikides, kuhu tuli luterlik kirik. Rääkimata sellest, et igal religioonil on ka kultuuriline mõju. Sel on sakraalne, aga ka kultuuriline ja sotsiaalne mõju. On väga tähtis näha neid seoseid ja seaduspärasusi. Need tulevad ajaloost, aga samas tekivad siin, igapäevaelus. Väga tihti räägime sellest, et meil on Euroopa väärtuste süsteem. Kahjuks mitte kõik ei saa aru, et Euroopa väärtused ongi kristlus.
Väärtuste süsteem on iga ühiskonna vundament. Kui me hakkame ehitama vundamenti ja sinna peale hoonet, siis meil peab olema väga kindel arusaam, mida see vundament tähendab. Meie ühiskonna probleem ei seisne ainult selles, et me tihtilugu ei saa aru, mis on meie vundament, vaid sageli seda vundamenti lihtsalt ei olegi.
Luterlik kirik tõi meile võimaluse suhelda Jumalaga emakeeles. See tähendab enda kultuuri, enda haridust, eestikeelseid raamatuid, eestikeelset jumalateenistust.
Kui me räägime riigi või linna juhtimisest, siis see arusaam, kust tulevad juured, kus on vundament, annab mõnikord loodetavasti võimaluse teha õigeid otsuseid.
J. T.: Mida te linnapeana ootate kirikutelt? Milline võiks olla kirikute ja kristlike koolide roll linnas?
M. K.: Inimesed leiavad tee kirikusse raskel ajal. Meil on praegu raske aeg. Võib-olla küll mitte kõige raskem, võrreldes sellega, mida meie rahvas on üle elanud. Aga lihtne praegune aeg ei ole – võib-olla eelkõige sellepärast, et inimesed ei leia vastuseid põhiküsimustele. Pinged ja konfliktid ühiskonnas on tihti seetõttu tekkimas, et inimestel puudub kindlus, vundament, arusaam sellest, mis on õige.
Inimesed tulevad kirikusse selleks, et leida vastuseid oma küsimustele. Aga leides neid, suudavad nad leida veel tähtsama eesmärgi – tee Jumala juurde. See on läbi aegade olnud kiriku roll. Praegu on see roll vähemalt sama tähtis kui keskajal. Jah, võib-olla kiriku mõju on väiksem, aga roll ei ole kindlasti muutunud.
Kõiki neid suundi ja meetmeid, mida annab kultuur, tuleb kasutada selleks, et olla inimeste jaoks olemas. Ma arvan, et kõige tähtsam viis selleks on haridus. Võib-olla sellepärast me püüame kristlikke koole toetada. Ma näen, et need on kohad, kus inimesed ei saa mitte ainult teadmisi, vaid ka väärtusi ja arusaamu, kuidas maailmas tekivad seosed eri nähtuste vahel.
Ja veel üks aspekt: see on üksteise toetamine, kokkuhoidmine. Meie ühiskonnas on seda kahjuks vähe, eriti raskel ajal. Kui algas koroonakriis, siis esimestel kuudel oli tunne, et inimesed unustasid ära, et keegi on rikkam, keegi vaesem, kellelgi üks rahvus, kellelgi teine. Ees oli ühine probleem ja võib-olla ka ühine hirm, mis koroonaga juhtuma hakkab. Siis oli tunda, et inimesed toetavad üksteist. Aga kahjuks see tunne lõppes väga kiiresti. Siis me hakkasime omavahel vaidlema, kes kannab maski ja kes ei kanna maski; kes on vaktsineeritud ja kes ei ole. Hakkasime otsima süüdlasi ja lahterdama inimesi, et kes teeb õiget asja ja kes valet või usub üht või teist teooriat. Meil oli ühine probleem ja selle probleemi ees seistes ei suutnud me üksteist toetada.
J. T.: Niisugune tunne on, et te naudite linnapea ametit nagu midagi, mida naudib inimene, kes tunneb, et ta on omal kohal ja suudab midagi olulist korda saata. Kuidas on võimalik linnapeaks olemist nautida? Seda meeletut vastutust, kriitikat ja paljut muud. Kas mulle tundub, et nii ongi, või te teete ainult nägu, et see on üks vahva amet?
M. K.: Muidugi vahva amet, sest linnapeal on ju suur palk! (Naerab – toim.) Minult on viimasel ajal tihti küsitud, mis on minu ambitsioon. Kas mul on plaan saada erakonna esimeheks, tulevikus ka peaministriks? Ma olen sellele alati väga siiralt ja ausalt vastanud, et võib-olla kunagi selline ambitsioon ja soov tekib, aga praegu seda ei ole. Sel lihtsal põhjusel, et mul ei ole selleks visiooni.
Mis puudutab linnapea ametit, siis tean, et mul on olemas visioon. Mitte ainult neljaks aastaks, milleks mind on valitud. Tean ka seda, mis võiksid olla pikaajalised suunad, mida praegu oleks vaja algatada. Isegi kui ma ei näe, mis nendest algatustest saab, siis ma saan aru, et need on tähtsad ja vaeva väärt. Kindlasti peab olema pikaajaline visioon ja sa pead tegema neid samme, mida on vaja siin ja praegu, kuigi tulemused on näha võib-olla alles 20 aasta pärast. Aga igal inimesel on vaja tunda, et sa suudad saavutada midagi, mida saab käega katsuda. See on see, mis igapäevaselt motiveerib.
J. T.: Mulle meeldib üks tarkade inimeste nõuanne, et me peaksime oma päeva 24 tundi jagama kolmeks võrdseks osaks: kaheksa tundi tööle, kaheksa puhkamisele ja kaheksa vaimsete asjade jaoks: Jumal ja kaasinimesed. Ma olen kuulnud legende sellest, kui varakult algab linnapea tööpäev linnavalitsuses, ja ka sellest, kui pikalt on linnapea tööl. Kas jääb aega ka millekski muuks kui linna juhtimiseks?
M. K.: Kui päris aus olla, siis mulle meeldib magada. Aga kuna tööpäev on nii lühike, ainult kaheksa tundi, siis tuleb iga päev sinna ikka natuke juurde panna.
Linna juhtimine ei ole kella kaheksast viieni töö, see on iga päev 24 tundi ja niimoodi peabki olema. Kui sa sellise kohustuse enda peale oled võtnud, siis peadki seda kandma. Aga kui inimene on motiveeritud, siis ta töötunde ei loe. Teine võimalus on suhtlus heade inimestega, kellelt saab õppida. See annab lisaressursse ja uusi mõtteid.
Spordiga tegelen peaaegu iga päev: kas varahommikul või hilisõhtul. See harjumus kunagi lõi ka mu elustiili: et asju tuleb planeerida, etappideks jagada, nii nagu on treeningusüsteemgi. Kui sa unustad, et sul on keha, siis mingil hetkel ka vaim ei ole enam nii jõuline. Tuleb ennast heas füüsilises vormis hoida, kui soovid 12–14 tundi päevas töötada.
J. T.: Kuidas te suudate olla nii rahulik? Ka siis, kui teised muutuvad rahutuks ja kipuvad ründama. Kust see rahu ja kindlus tuleb?
M. K.: Tegelikult ma olen emotsionaalne inimene. Lihtsalt põhjusi, miks peaks olema emotsionaalne, ei ole minu arvates väga palju. Ükski intervjuu, sõltumata sellest, kes seda võtab ja mis kanal see on, ei ole kindlasti mitte koht, kus oleks vaja emotsioone näidata. Emotsioon on energia. Kui sa annad kellelegi võimaluse tekitada negatiivseid emotsioone, siis sa kaotad energiat, annad seda ära. Kui sa ise kingid kellelegi positiivseid emotsioone, siis sellega saad endale energiat. Lähtuvalt sellest on võimalik valida õiget käitumisviisi.
J. T.: Kunagi küsis peapiiskop Urmas Viilma Jaani kiriku kantslis, kas kuulajad teavad, mis sarnasus on inimesel ja kärbsel. Mina küll ei teadnud. Ja siis ta ütles, et mõlemat on võimalik ajalehega maha lüüa. Kuidas te saate hakkama katsetega, kui ajakirjandus üritab teid maha lüüa?
M. K.: Rohkem kui kümne aasta eest ilmus esimene kriitiline artikkel. Mulle tundus see solvav. Ma olin töötanud linna süsteemis nädal aega ja kohe see tuli. Ma mäletan neid emotsioone, see tõepoolest oli väga valus.
Nüüd on minu suhtumine pragmaatiline. Ma püüan aru saada, mis on sisuline, konstruktiivne ja mis poliitiline. Ja mis ongi mõeldud selleks, et rünnata. Kui sa sellise analüüsi teed, siis on võimalik õigeid järeldusi teha. Ei ole õige olla ajakirjanduse peale pahane, sest see on sama, kui olla halva ilma peale pahane. Närv peab ikkagi säilima. Kriitilised, aga ka solvavad ja valet sisaldavad artiklid peavad sul emotsiooni tekitama, natuke tuleb reageerida. Kui mingil hetkel see kaob, siis on aeg mõelda, et üldse poliitikast ära minna.
Kristlus õpetab ebaõiglust kannatlikult vastu võtma. Aga jällegi – see on nii ja naa. Nahk peab olema piisavalt paks, aga kui see läheb liiga paksuks, siis on ka halb.
J. T.: Eesti asub Ida ja Lääne piiril. Mida võiks siit ja sealt omaks võtta?
M. K.: Tegelikult see ajaloos niimoodi „ei tööta“, et üks rahvas otsustaks teiselt midagi üle võtta ja hakkaks sellega ise tegelema. Territooriumi saab küll üle võtta, aga rahva omadused tulevad läbi põlvkondade ja see võtab väga palju aega.
Me kõik teame, mis on meie ajalugu. Iga rahvas, kes on siin käinud, on mingi jälje jätnud. Tihti oli see valus, verine jälg, aga siia on jäetud ka mingi kultuuri osa. Meie kultuur on võib-olla kõige sarnasem sakslaste omaga, aga kindlasti ei saa öelda, et meil oleks nendega ühine kultuur – see on ka hea. See on hea, et me ei saa öelda ega peagi ütlema, et oleme kellegagi väga sarnased. Me oleme unikaalsed ja selles seisnebki meie väärtus. Me ei pea midagi üle võtma, vaid peame õppima, tegema koostööd, vajadusel kaitsma enda positsioone. Aga midagi üle võtta … ma ei näe selleks mingit vajadust.
Arvestades meie ajalugu, siis vaatamata paljudele probleemidele – nagu on igas ühiskonnas, igas riigis – me oleme väga palju saavutanud. Inimene võiks olla rohkem väärtus.
J. T.: Mis on siin riigis ja linnas head?
M. K.: See on vastamiseks lihtne küsimus – inimesed. Mina lähtun sellest, et kõik inimesed on head. Võib-olla mõnikord keegi meist kipub seda unustama ja siis me otsime rohkem puudusi ja probleeme. Tihti on inimene meie jaoks probleem, mitte väärtus või lahendus.
J. T.: Detsembris, Tallinna Jaani koguduse 154. aastapäeval, andsime teile koguduse tänuristi. See oli paljudele üllatus. Kirikus kõlas seepeale tugev aplaus, mis oli ka minu jaoks täiesti hämmastav. See oli üllatus ja tänulikkus üheskoos. See oli siiras. Kuidas on võimalik olla linnapea, kuuluda ühte kindlasse erakonda, aga võita oma sõnavõttude ja tegevusega ka nende inimeste südamed, kes seda erakonda tavaliselt ei vali? Kuidas te nii palju hääli saate valimistel ja selliseid aplause välja tõmbate – nagu mustkunstnik kübarast?
M. K.: Kõik selles maailmas on ajutine. Ka populaarsus, inimeste toetus on ajutine. Mina ei unusta kunagi seda, et minu roll on igal juhul ajutine. Ka linnapea ametikoht on ajutine. Poliitikute kõige suurem viga on see, et nad hakkavad arvama, et poliitika ei ole vahend midagi ära teha, vaid poliitika on eesmärk ja ametikoht on eesmärk.
Ajaloos on inimesi, keda mäletatakse. Mitte väga suur osa nendest on poliitikud – tegelikult nad ei olegi poliitikud, vaid need, keda mäletatakse, on riigitegelased. See on hoopis teine tase. Kui ma kunagi jõuan nii kaugele, et keegi saaks minu kohta niimoodi öelda, siis ma oleksin väga õnnelik. Aga ma saan aru, et selleks on vaja veel väga palju tööd teha ja vaeva näha.
Vestluse pani kirja Margit Arndt-Kalju
Intervjuu pikem versioon on leitav Tallinna Jaani koguduse Facebooki lehelt.