Minna ja Tommi Nikki elu parim töökoht on Toomkoguduses

Kui Tommi Nikki käest küsiti, kuhu ta tahaks misjonärina teenima minna, siis oli tal ainult üks soov – see ei saa olla külmem koht kui Soome.  

Nüüd on Tommi koos abikaasa Minna ja poegade Sakari ning Mattiasega juba teist aastat Eestis. Kas siin on soojem? Tommi ja Minna ütlevad ühest suust, et neid on avasüli ja sooja südamega vastu võetud.
Minna ja Tommi on Soome Misjoniseltsi misjonäridena Eestis elanud alates 2012. aasta augustist. Esialgu pühenduti eesti keele ja kultuuri õppimisele. Nüüdseks on soomlaste ainsast eestikeelsest sõnast «tere» kasvatanud korralik kõnekeel. Minna lisab, et ehkki vigu tuleb ette, kirjutab ta nüüd e-kirju juba suhteliselt soravalt.
Möödunud aasta kevadest alates töötavad Nikkid Tallinna Toomkoguduses, tegeldakse peamiselt muusika- ja noortetööga. Kuid, Minna sõnul, mis iganes ette tuleb, aidatakse ikka kaasa.

Koos misjonitööle
Aastaid Kagu-Soomes Kouvolas kiriku noorsootöötajatena tegutsenud Minnale ja Tommile on Eesti esimene misjonipõllul töötamise koht. Miks ikka misjonärideks?
«See on pikk lugu,» lausub Minna. «Mul on olnud see soov terve elu. Kui kohtusime Tommiga, siis hakkasime juba esimesel nädalal rääkima, kas abiellume ja kas lähme koos misjonitööle. Käisime aastasel misjonäride kursusel ja jäime pakkumisi ootama. Saime teada, et Eesti oleks soovinud misjonäre. Ja siia me tulime.»
Tommi selgitab, et oma töös on neil suurim väljakutse julgustada inimesi rohkem vabatahtlikku tööd tegema. Selle kohta, et misjonitöö ikka kipub kaugete maadega seostuma, on Minnal oma arvamus. «Kui inimene tuleb usule kauges Aasias või Aafrikas, kas ta on siis tähtsam kui siinsamas usule tulnu? Minu meelest siin vahet ei ole.»
Tommi on pillimees – ma olen bassimees, ütleb ta ise. Ka väike bänd on kokku pandud ja Toomkiriku käärkambris peetakse kord kuus sõna ja muusika õhtuid, kus koguduse oma liikmed kaasa löövad. Minna käib koos teise soomlannast misjonäri Kirsti Malmiga hooldekodudes esinemas. Ligi pool Minna tööst on seotud puuetega inimestega. Peale selle osalevad mõlemad Misjonikoori töös.

Hästi hakkama saanud
Eestis kohanemise kohta ütleb Tommi: «See on läinud väga hästi. Minu meelest eestlased ja soomlased on loomu poolest väga sarnased. On erinevaid kombeid, kuid inimesed on väga sarnased.»
Minna lisab, et vastuvõtt Toomkoguduses on olnud väga hea. «Kui me siia tulime, ei osanud esialgu midagi teha ega öelda, kuid meid võeti tõesti südamlikult vastu ja see oli nii lihtne. Mõnikord saab nalja meie kõnepruugi üle, siis naerame koos. Hea tunne on.» Mõlemad leiavad, et see on nende elus parim töökoht üldse.
Pojad Sakari (13) ja Mattias (11) õpivad Tallinna rahvusvahelises koolis. «Neile meeldib Eestis, ehkki esimene sügis oli raske,» räägivad vanemad. «Koolis on kõik inglise keeles. Meiega tööl olles on jälle eesti keel. See viis lapsed segadusse. Nüüd nad oskavad inglise keelt väga hästi ja mängivad eesti lastega ning saavad hästi hakkama. Mattias on lausa Eesti fänn, ta ei taha siit üldse Soome sõita.»
Soomes käiakse kolm-neli korda aastas. «Meie kodu on siin,» kinnitavad mõlemad ja lubavad suvel rohkem mööda Eestit reisida.

On ühist, on erinevat
24. veebruaril on meie riigi sünnipäev – iseseisvuspäev. Nikkide pere jälgis eelmisel aastal kaitseväeparaadi Vabaduse väljakul. Minna teatab reipalt, et hümnigi laulis kaasa, mis sest, et soome keeles. «Eesti hümni sõnad ei olnud veel meeles!»
Soome iseseisvuspäeva 6. detsembril tähistatakse üsna sarnaselt: ikka paraad, jumalateenistus ja presidendi vastuvõtt. Soomlane istub siis teleri ees sama kindlalt kui eestlane.
Meil on põhjanaabritega mitu ühist asja: hümn, raha, iseseisvuspäeva ja jaanipäeva tähistamine. Erinevustest rääkides leiab Minna, et kogudusetöös pannakse Eestis rohkem rõhku tulevikule, Soomes jälle meenutatakse seda, mis on olnud varem. «Minu meelest eestlased oskavad edasi vaadata ja see on parem.» Soomlased on jälle suuremad planeerijad. Minna ja Tommi olid algul lausa hirmunud, kui vähe siin asju ette planeeritakse. Kuid juba hakkavad nemadki harjuma, et paari nädala pärast tuleva sündmuseni arvatakse aega küll olevat.
Minna ütleb, et nad imetlevad siinseid asju ja kombeid, mis on neile uued. «Toomkoolis anname muusikatunde. See on väga armas, kui lapsed meid tunni algul püsti seistes tervitavad. Soomes pole seda kommet.»
«Meile meeldib Eesti kirik, mis on konservatiivne. Siin on hea sõnum. Jutlused on alati sellised, mis sulle midagi annavad,» kiidab Tommi. «Imetleme teie kirikuõpetajaid, kellel on väike sissetulek ja kes talviti sageli väga karmides tingimustes teenivad. Neil peab olema väga suur kutsumus. Aga samuti imetleme koguduseliikmeid, kes külmas kirikus istuvad.»
Minna ja Tommi Nikki tööleping lõpeb 2015. aasta suvel. Nende sooviks on lepingut pikendada ja siia kauemaks jääda.

Tiiu Pikkur

Eestis töötavad misjonärid
Suomen Lähettysseura (SLS, Soome Misjoniselts): Anu ja Juha Väliaho, Pia ja Tero Ruotsala, Minna ja Tommi Nikki, Titta Hämäläinen.
Suomen Luterilainen Evankeliumiyhdistys (SLEY, Soome Luterlik Evangeeliumiühendus): Kari Tynkkynen, Riikka Lautamo-Seppälä ja Sakari Seppälä.
Suomen Evankelisluterilainen Kansanlähetys (SEKL, Soome Evangeelne Luterlik Rahvamisjon): Kirsti Malmi, Mirva ja Kai Lappalainen ning kolm praktikanti.
Rauhan Sana (Rahu Sõna): Tuula ja Veikko Määttä.
Norra Misjoniselts: Ave ja Magne Mølster ning üks praktikant.
Vihti koguduse saadikuna on misjonitööd tegemas Mirca Kukkasniemi.
Allikas: EELK Misjonikeskus