Ohtudest rääkimine ei ole sõja õhutamine

Eelmise nädala lõpus sai läbi iga-aastane kaitseväe õppus Kevadtorm, mille eesmärk on harjutada kaitseväe, Kaitseliidu ja liitlasüksuste koostegutsemist Eesti sõjalisel kaitsmisel. Kaitsevägi on teinud eelnevate kümnendite jooksul läbi suure arengu.

Kaitsevägi on teinud eelnevate kümnendite jooksul läbi suure arengu.

Kui esimesel Kevadtormil 2003. aastal keskendus suurõppus ühe pataljoni koostegutsemise läbiharjutamisele ja õppusest võttis osa kokku ligi 2000 Eesti kaitseväelast, siis käesoleval aastal osales koos liitlastega ligi 14 000 inimest.

Kõige suurem koosseis õppusel osalenutest olid reservväelased, tavalised mehed ja naised Eestimaa eri nurkadest, mis kõneleb sellest, et Eesti julgeolek ja selle tagamine on meie kõigi ühine mure, mitte ainult mõne üksiku militaristi asi.

Oma koduüksuse koosseisus oli Kevadtormil samuti 16 reservkaplanit kaitseväest, Kaitseliidust ja liitlaste üksustest. Kuid paljud kaitseväe reservis olevad kaplanid on olnud motiveeritud oma üksuse ja ülemaga ühendust hoidma ka õppustevälisel ajal, mistõttu kaplanite sidusus oma koduüksusega on muutunud üha tugevamaks.

Oma koduüksuse koosseisus osales Kevadtormil samuti 16 reservkaplanit kaitseväest, Kaitseliidust ja liitlaste üksustest.

Seetõttu on ka õppusele sisseelamine sujuvam ja paindlikum, seda nii kaplani kui üksuse poolelt. Kevadtorm õppusena loob kaplanile unikaalse võimaluse olla oma üksusega simuleeritud sõjaolukorras, see võimaldab keskenduda tegevuste harjutamisele, mis sõjas üsna tõenäoliselt aset leiavad.

Nüüdseks on tuhanded õppusel osalenud reservväelased jõudnud tagasi oma koju ja tõenäoliselt juba askeldavad oma igapäevatoimetuste juures. Kuid praegune ärev julgeolekuolukord ei näita paraku rahunemise märke, mis tähendab, et jätkuvalt peame tegema pingutusi, et end kaitsta võimaliku kriisi või sõja korral.

Kevadtorm õppusena loob kaplanile unikaalse võimaluse olla oma üksusega simuleeritud sõjaolukorras, see võimaldab keskenduda tegevuste harjutamisele, mis sõjas üsna tõenäoliselt aset leiavad.

Viimasel ajal olen märganud meedias tõstatatud küsimust  selle kohta, et kas sõja ja laiemalt julgeoleku teema üleval hoidmine on ikka vajalik, sest sellest pidev kõnelemine põhjustab inimestes ärevust, pigem võimendab ebakindlust ja mõnede arvates isegi õhutab sõda.

See küsimus viitab karmilt reaalsusele, milles täna elame, milles tasakaalu otsime ja leida püüame ning mille juures omakorda ka reservis olevatel kaplanitel oma toetav roll täita on. Inimene kardab ikka seda, mis tundmatu ja võõras, aga kui on võimalik ka väljakutseid pakkuvateks olukordadeks valmistuda, vastuseid leida ning raskustega toimetulekuks harjutada, on ka ohtlikele aegadele julgem vastu minna.

Seetõttu peamegi olukorrast ausalt rääkima, mitte asju ilustama või end petma, üheskoos võimalikeks katsumusteks valmis olema ja julgelt tulevikule vastu minema. Halvim, mida saame nii inimeste kui ühiskonnana teha, on sulgeda silmad ohtude ees ning peita pea liiva alla lootuses, et raskused ise mööda lähevad. Võimalikeks ohtudeks valmistudes on ka vähem hirmu ning rohkem lootust ja võimalust üheskoos rasked ajad üle elada.

Halvim, mida saame nii inimeste kui ühiskonnana teha, on sulgeda silmad ohtude ees ning peita pea liiva alla.

Ukraina kaplanid ütlevad, et usklik inimene reageerib sõja ja kriisi korral teistmoodi kui mitteusklik, sest usk annab inimese elule transtsendentaalse mõõtme, millele toetudes mõtestatakse kannatust, ebaõiglust ja valu läbi usalduse Jumala vastu. Usk Jumalasse annab sisemise jõu, mis ei sõltu välistest tingimustest ja muutlikest olukordadest.

Kuningas ja sõjamees Taaveti kohta öeldakse: „Ja Taavetil oli väga kitsas käes, sest rahvas lubas tema kividega surnuks visata, sellepärast et kogu rahvas oli hinges kibestunud, igaüks oma poegade ja tütarde pärast; aga Taavet kinnitas ennast Issandas, oma Jumalas“ (1Sm 30:6). On julgustav teada, et aegadel, kui meil ei ole ammendavaid vastuseid ja on oma hinges kitsas, võime leida kinnitust Jumalas.

Ukraina kaplanid ütlevad, et usklik inimene reageerib sõja ja kriisi korral teistmoodi kui mitteusklik, sest usk annab inimese elule transtsendentaalse mõõtme.

Oleme veel nelipühade ajas, mis tuletab meile meelde, et Jeesuse poolt saadetud Parakletos on meie juures ja tahab elada meie sees (Jh 14:17). Püha Vaim, kes elustas jüngrite usu ja kuulutuse nelipühal, saab elustada ka meie usu, et võiksime elada kartmatult ja julgelt, sõltumata ärevusest ja ebakindlusest, mille keskel elame.

Sellised ajad ei pruugi olla kirikule ja selle liikmetele takistus, vaid võimalus olla toeks nendele, kes meie tuge ja abi vajavad.

Ago Lilleorg

kaitseväe peakaplan