Oleme osa globaalsest kristlusest

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Marko Tiitus. Foto: Erik Peinar

8.–10. maini oli mul võimalus EELK esindajana osaleda meie pikaajalise partnerkiriku Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku kevadsinodil Hofgeismaris. Sinod algas jumalateenistusega 8. mai hommikul, millega tähistati ühtlasi II maailmasõja lõppemist.

Mul oli palutud sellel jumalateenistusel jutlustada, samuti pidasin esimese sinodipäeva õhtul ettekande teemal „Ebakindluse ja lootuse vahel: olukorrast Eestimaal ja Eesti kirikus“.

Sellise auväärse kogu ees oma kiriku ja rahva esindamine oli suur vastutus, aga ka eriline eesõigus. Mis mind üllatas, oli see, kui paljudel Kurhessen-Waldecki sinodi liikmetel oli isiklikke kontakte eestlaste ja eesti kristlastega, kui palju leiti ühiseid tuttavaid, kelle käekäigu järele pärida ja kellele tervisi saata.

Üsna mitu vestluspartnerit teatas kindlalt, et nad tulevad juulikuus laulu- ja tantsupeole. Nendes jutuajamistes oli siirast ja südamlikku huvi, kaasaelamist ja sõprust. Kogesin taas, kui palju kindlust, lootust ja julgust annab teadmine, et me ei ole ei kiriku ega rahvana üksi – meil on sõpru, toetajaid ja eestpalvetajaid.

Eesti vanasõna sedastab: ütle, kes on su sõber, ja ma ütlen, kes sa ise oled. Tegemist on oma olemuselt väga kristliku tõdemusega, mille kohaselt meid määratlevad suhted. Me oleme need, kes me oleme, vaid suhetes oma kaasinimestega.

Keegi ei saa olla üksinda abikaasa, tütar või poeg, isa või ema, pillimees või korvpallur, eestlane või kristlane. Sama kehtib aga ka inimgruppide, kogukondade, riikide ja rahvaste, samuti kirikute ja koguduste kohta. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku enesemõistmise üks lahutamatu osa on rahvusvahelised ja oikumeenilised suhted, partnerkirikud ja kirikuosadused, mille kaudu me end mõtestame ja määratleme.

Esimene aasta piiskopina on mulle õpetanud nende suhete ulatuslikkust ja olulisust. Mulle tundub, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on praegusel ajahetkel ebaproportsionaalselt kõrgelt esindatud rahvusvahelisel ja oikumeenilisel tasandil. Me kuulume koos 150 luterliku kirikuga Luterlikku Maailmaliitu, mille peasekretär on Eesti teoloog dr Anne Burghardt ja mille nõukogu liige ning endine Ida-Euroopa regiooni asepresident peapiiskop Urmas Viilma.

Me kuulume koos paljude Euroopa luterlike, reformeeritud ja metodisti kirikutega Evangeelsete Kirikute Osadusse Euroopas, mille presiidiumisse ühe presidendina kolmest valiti mind möödunud sügisel Sibius toimunud peaassambleel ja mille teoloogiline konsultant on samuti eestlasest teoloog prof dr Thomas-Andreas Põder.

Eesti kirik on esindatud nii Euroopa Kirikute Konverentsi nõukogus (õp Triin Käpp) kui Kirikute Maailmanõukogu keskkomitees (õp Tauno Teder), me osaleme aktiivselt koos Skandinaavia luterlike kirikute ja Inglismaa Kirikuga Porvoo osaduskonnas.

Selline esindatus näitab usaldust meie kiriku kogemuse ja kompetentside vastu, aga ka seda, et oleme usaldusväärsed koostööpartnerid ja liitlased. See annab meile võimaluse olla osa globaalsest kristlusest ja tajuda, et kristlik kirik ei ole tähtsusetu vähemus (nagu Eestis mõnikord võib tunduda), vaid elujõuline ja kasvav, suurima järgijaskonnaga religioon maailmas.

See annab meile võimaluse ühendada oma jõud nendes valdkondades, kus meie enda jõud jääks napiks: olgu selleks siis oikumeenilised dialoogid suurte kirikutega (roomakatoliku või õigeusu kirikud) või humanitaarabi jagamine Ukrainas.

Samas eeldab see vastutustundlikkust ja solidaarsust kirikute ees seisvate väljakutsete ja probleemidega tegelemisel, et me ei jääks üksnes kõrvaltvaatajateks või näpuga näitajateks nende teemade puhul, kus teised on meie arvates eksinud või libastunud. Ühtsuses ja osaduses peitub jõud ja vägi.

Selle ühtsuse ja osaduse loomine ja hoidmine ei puuduta sugugi üksnes kirikujuhte ja teoloogilisi komisjone. Iga kogudus saab anda oma panuse, et hoida ja arendada suhteid sõpruskogudustega ning väärtustada nõnda kristliku usu ja teenimise rahvusvahelist ja üleilmset mõõdet.

Eesti vanasõna kõrvale sobib ka Aafrika oma: kui tahad minna kiiresti, siis mine üksinda, kui tahad minna kaugele, siis mine üheskoos.

Marko Tiitus

Lõuna-Eesti piiskopkonna piiskop