Olgu head inglid ikka sinuga
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 16. september 2009 Nr 34 /
Laupäeval Pühajõe kogudusemaja avamisel oli raske keskenduda päevasündmusele. Sain teate, et Pille Valk on igavikku kutsutud. Pärast rasket ja viimastel päevadel kiiresti progresseerunud haigust.
Kui peapiiskop kõneles ühisel teel olemisest, mis lõpuks viib isakoju, mõtlesin oma õpetajale ja sõbrale, kelle külalislahkesse koju mul enam asja pole. Ühelt poolt oleks tahtnud oma leinaga üksindusse tõmbuda, teisalt oli hea, et seda võimalust polnud, sest armulauateenistus toimis trööstivalt.
Täis kurbust ja protestivaimu (miks kutsuti ta ära just nüüd, mil kõik pooleli), otsisin ühendust sõpradega, sest lein on alati ühendav. Kõnekam oli mobiilisõnum: «Pillega on kõik hästi. Protest või leppimine on nüüd meie probleem.» Tegeldes selle mõttega nõustusin üha enam: Pille on võitlused võidelnud, aga mina olen veel tõmbetuules. Et leppida. Et edasi minna. Et kristlasena nõustuda: surm ei ole lõpp, ei ole sünonüüm negatiivsele ja kaotusele.
Kodus otsisin Vikerraadio arhiivist eelmise kevade «Ööülikooli» sarjast Pille Valgu saate «Väikesed õnnehetked», kus ta nii ilusti, nii pillelikult kõneleb sellest, mis inimesest inimese teeb. Meie spirituaalsus, mille Pille tõlgib hingesuseks, on võtmeks. Pille julgustab kuulajat võtma aega enda jaoks. Et mõnikord tähtaegade kiuste päevaks tugitooli hea raamatu seltsi jääda, koeraga mängida ja lapsega rääkida…
Meil on Pille sõnul vaja üksikhetki hinnata, mitte kogu aega ja energiat muretsemisele ja planeerimisele kulutada. See on oskus tajuda maailma hetkedena. Nii nagu seda oskavad lapsed. Kunagi aastaid tagasi emadepäeva eel intervjueerisin Pillet. Küsisin, mis on suurim, mida ema lapse heaks saab teha. Armastada ja palvetada, tuli veendunud vastus.
Pille surma eelõhtul saabus tema mobiililt sõnum üleskutsega palvetada. Usun, et väga palju oli neid, kes sel õhtul ja ööl seda Pille eest tegid. Nõnda võib küll öelda, et Pille läks taevasesse koju palvest kantult. Ja mul on põhjust arvata, et nüüd on ta nendesamade heade inglite ringis, keda ta igal lahkumisel ja iga kirja lõpus oma sõpradele kaasa soovis
Liina Raudvassar
