Palju õnne 60. sünnipäevaks, peapiiskop Andres Põder!

Kooliaeg

Joosep Tammo, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident:
Alates teisest klassist olin Andrese pinginaaber Pärnu 4. keskkoolis. Kui väikesed vahed välja arvata, olin seda kuni põhikooli lõpuni, keskkooli osas olime spetsialiseerumise tõttu paralleelklassis. Aga läbikäimine oli kogu kooliaja väga hea, on seda tegelikult jätkuvalt.
Andresel olid juba algkoolis väljakujunenud huvid, mida ta muljetavaldava intensiivsusega harrastas. Mäletan, et esimene kord, kui ta mind endale külla kutsus, tutvustas mulle oma suurt kogu putukatest-satikatest. ta valmistas ise ka topiseid, seal oli näiteks öökull, oravaid… Oma huviala käis ta arendamas Naturalistide Majas. Mina ei olnud sellest küll nii vaimustatud, ent käisin Andresega koos Rohelises Patrullis. See tähendas, et katsusime jälile saada looduse rikkujatele. Olime seega tänapäeva tähenduses noored rohelised. 
On meeles, et just sellel esimesel külastusel tõi Andres välja ka roostes revolvri, mis kuulus ta Vabadussõjast osavõtnud allohvitserist isale. Käisime Andresega koos kalal ning poisikestena asutasime nn salaorganisatsiooni Nautilus.
Kindlasti sidus meid ka huvi kiriku ning religiooni vastu. Minu isa oli Pärnu Immanueli koguduse pastor, Andrese ema kuulus Eliisabeti kogudusse. Külastasime vaheldumisi teineteise kirikuid. Hiljem oli ühendajaks ka huvi kirjanduse, kitsamalt luule vastu.
Usun, et ühisel lainel olla aitasid ka kindlad tõekspidamised, mis said alguse kodust. Me ei astunud kumbki pioneeriks ega komnooreks. Sellega olime tõeliseks pinnuks silmas õpetajatele. Eksivad need, kes väidavad, et tollel ajal polnud see võimalik. Oli võimalik jääda kindlaks oma põhimõtetele.

Pere

Johann-Christian, poeg:
Kui olin kas nelja- või viieaastane (Suure-Jaani pastoraadis), jooksin kord isa kantseleisse, püksid valepidi jalas: esitaskud tagapool. Kui uksest väljusin, ütles isa: tere-tere. – Selle väikese seigaga, mis sisaldab ometigi võrratult palju, soovin isale palju õnne sünnipäevaks!

Thomas-Andreas, poeg:
Tagasivaates võin öelda, et tänu isale, aga samuti emale, möödus lapsepõlv sellises nõukogudeaegses kodus, kus valitses vaba mõtlemine, julgus erineda, olla tõe ja inimlikkuse nimel ühiskonnas marginaal, ka vastanduja. Millest taoline suveräänsus?
Isa oli leidnud sideme, mis annab tõelise vabaduse, usu Jumalasse ja vastutuse Tema ees. Nii kodus kui ka isa töös oli kogetav veendumus, et elu ei piirdu maiste-inimlike suhetega, vaid on ka suhe Jumalaga, and temalt ning arusaamine, et kirik on konkreetne viis, mis aitab igapäevaelu suhetes jääda vabaks, elada jumalasuhtest lähtuvalt ja sellest tunnistavalt. Jumala usaldamine on andnud isale ja emale meelerahu lasta meil otsida ja käia oma teed ja olla alati toeks.
Meie pere on hästi kokkuhoidev. Olen õnnelik, et oleme isaga jätkuvalt üksteisele väga lähedased. Usuteaduse õpingute algusest saadik on meile meeldinud igasuguste asjade üle arutleda ja vaielda, olles üksmeelel, et armastus ja kriitika mitte ei välista teineteist, vaid käivad käsikäes.

Viru-Nigula ja Kunda koguduses (1976–1979)

Edakai Simmermann, Eesti Kiriku endine toimetaja:
Viru-Nigulas ma olengi kõige pikemalt olnud 1979. aasta suvel, kui hääletasin paari õigeusulise sõbraga Pühtitsa kloostrisse. Jõudsime päeval Viru-Nigulasse. Kirikus oli remont. Osa pühakoja siseseintest oli värvitud, altarivõre ja kantsel ootasid veel oma järge. Värvilahendus oli Teddy Böcklerilt, mille üle Andres Põder iseäranis uhke oli. Kui pakkusime ennast tööle, lubati meil pintslid võtta. Töö pidi muidugi korralikult tehtud saama ja altarivõre ning kantsel saidki läbirändajate poolt hoolikalt värvitud.
Teha vahepeatus Viru-Nigulas Andrese ja Marje juures oli minu ettepanek. Andrest teadsin vist 1968.–1969. aastast Tallinna noorte kirjandushuviliste ja luuletajate ringkonnast. Kassetipõlvkond oli meist mõni aasta vanem, kuid vaimselt kuulusime ikkagi kokku.
Puhusid vabamad tuuled, aga need tulid meist vanemate inimeste kaudu, kes ei osanud enam karta. Ei kardetud ka kirikut, usuinimesi, usu üle arutlemist. Usuteaduse Instituut oli ahvatlev, seal õppijad huvitavad kaaslased. Tallinnas oli ringkondi, kuhu kuulusid ka tulevased teoloogid. Sel ajal sõlmitud sõprus ja tutvused jäid püsima. Kuigi ma polnud Andrest aastaid näinud, ei kõhelnud ma sugugi, kutsudes endaga kaasa talle võõrad inimesed ja pealegi teisest konfessioonist.
1960. aastatel alanud piiride lõdvenemine toimis igal tasandil vaikselt edasi. Tol korral ootas Andres õhtuks kirikusse esinema Priit Rannutit ja Oikumenet – ja nad tulid. Onu Priit koduselt rõõmsas särgis ja lauljad (peaaegu kõik teistest konfessioonidest) vabade ja vahvatena, eelkõige aga omastena, riburada tema järel. Ja nad oli oodatud, just sellisena nagu nad olid. See oli ilus, ja see oli võimalik tänu Andrese suhtumisele.

Suure-Jaani ja Kõpu koguduses (1979–1983)

Illar Hallaste, Ida-Harju abipraost:
1979 sügisel visati mind Tartu ülikoolist meelsuse pärast välja ning ma otsustasin jätkata õpinguid Usuteaduse Instituudis. Andres, kes just oli Suure-Jaani jõudnud, tegi ettepaneku asuda tema kogudusse kirikumeheks. Tema korraldamisel sain elamiseks pisikese eramaja. Kuni selles remondi tegime, sain üle kuu aja koos perega elada Põderite juures pastoraadis. Loomulikult see lähendas, suhtlesime väga elavalt.
Noore usuteaduse üliõpilasena hindasin kõrgelt ka meie kõnelusi, mis olid mulle harivad. Võin Andrest üheks oma vaimseks isaks nimetada. Näiteks eksamiks valmistumisel arutasin temaga tihti teemat läbi.
Midagi lõbusat ka. Kuskil 80ndate algul otsustas Andres imagot muuta. Juuksuri soovitusel lasi ta juuksed lühemaks lõigata. Vahetult pärast seda käärkambris piiblitundi lõpetades ütles Andres ühele koguduseliikmele, et küll me siis varsti jälle näeme. Memmeke vastas küsimusega: «Mina käin kirikus küll igal pühapäeval, aga millal sina, noormees, jälle siia tuled?» Naine ei tundnud oma hingekarjast ära!
Muidugi on meeles 1980. aasta ja järgnevad kristlikud laulupeod, mida Andrese eestvedamisel Suure-Jaanis tegime. Laulupidu muidugi ei tohtinud korraldada, aga muusikalist jumalateenistust kirikus küll. Nii kirikukoorid siis laulsidki pühakojas. Osalejatel olid rinnas sinised lindid ning koorijuhtidel uhked rosetid. See tõstis meeleolu. Lauljaid oli üle Eesti. See oli tõesti fantastiline.
Jäin Suure-Jaani kuni juunini 1982, mil mind määrati Laiuse ja Palamuse koguduse vaimulikuks.

Räpina ja Mehikoorma koguduses (1983–1990)

Teet Helm, Räpina vallavanem:
80ndatel, mil Andres Põder tuli Räpina koguduse õpetajaks, olin mina ameti poolest Põlvamaa tuletõrjeühingu esimees. Eks juba ajalooliselt on pritsimeeste seltsidele, mille järglasena me ennast tundsime, omistatud Eestimaal lisaks punase kukega võitlemisele veel kultuuriline tegevus, selle keskuseks olemine. Ka meie nägime võimalust ajada eesti asja, nii palju kui see vene ajal võimalik oli. Just selles kontekstis mäletan kontakti Räpina koguduse uue õpetaja Andres Põderiga.
1986. aastal tähistas Räpina kogudus kiriku suurt juubelit ning küsis tuletõrjemaja saali kasutada seminari pidamiseks. Loomulikult andsime. Meil oli väike trükikoda, tegime siidtrükki, sest tol ajal oli väga moodi läinud kõiksugu vimplite trükkimine. Tegime ka kogudusele nende soovil meene. Mäletan hästi, et sellest tuli  keskmist sorti pahandus, ma sain partei liinis noomida. Aga jää oli toona juba vaikselt sulamas ja Räpina kandis olime üpris uljad ning isemeelsed.
Andres Põderi Räpina-perioodist tean vaid head rääkida. Mulle oli üllatuseks, et kirikuõpetajaga saab kõigest rääkida, et tegemist ei ole kinnise mustakuuemehega. Põder oli asjalik. Tegime palju koostööd, näiteks heakorra alal. Suhtumine oli naabrimehelik. Läbikäimine oli ka perekondlik, meie kolm last suhtlesid Põderi pere kolme lapsega. Kuigi füüsiliselt puutume viimasel ajal harva kokku, on kohtumised südamlikud: käepigistus on tugev ja soe. Minu meelest ei ole peapiiskopiks saamine Andres Põderit muutnud, ta on jäänud sama otsekoheseks ning sõbralikuks, temaga on alati meeldiv kohtuda.

Pärnu Eliisabeti koguduses, praosti ja assessorina (1990–2005)

Urmas Viilma, EELK kantsler:
Praost Andres Põderi kõrvale abipraostina ametisse asudes kogesin, et ta võib tõeliselt mõnu tunda sellest, kuidas kirikuseadustiku paragrahvidest seninägematuid ja pretsedendituid lahendusi välja lugeda. Mullegi on see «pisik» külge jäänud ilmselt tänu praeguse peapiiskopi omaaegsetele mõjutustele. Praostkonna nõukogu koosolekud kujunesid tihti heaks kirikuõiguse praktikabaasiks.
Samal ajal oli Andres vanemaks vennaks kogu praostkonna noorele vaimulikkonnale. Oma esimesed kogemused koguduse vaimulikuna said praost Põderi alluvuses erinevates kogudustes peale minu Kaido Soom, Allan Kährik, Enri Pahapill, Ants Kivilo ja mitmed noored praktikandid Pärnu Eliisabetis (Rein Schihalejev, Argo Olesk, Lea Jants, Toomas Nigola jt). Praostkonna vaimulikkond käis omavahel tihedalt läbi, lisaks ametlikele kohtumistele tuldi koos peredega kokku üksteise sünnipäevadel. Olime väga ühtne meeskond, kes arutas innukalt kiriku päevakajalisi küsimusi ning assessor Põderi poolt konsistooriumist toodud uudiseid.

Peapiiskop

Kui 2005. aasta küünlapäeval Andres Põder Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus suure pidulikkusega peapiiskopi ametisse pühitseti, oli ta EELKs teeninud ordineeritud vaimulikuna 29 aastat.
Toomkiriku seinal rippuvale tahvlile on raiutud Andres Põderi kaheksa eelkäija nimed. Tema on arvult üheksas. Enne ametisseseadmist on ta öelnud Eesti Kirikus, et peab kiriku personalipoliitikas esmatähtsaks usalduslikkust: «Mitte ainult et alati tohib astuda sisse peapiiskopi uksest, rääkida temaga kui kolleegi ja hingehoidjaga. Ka peapiiskopi ja kirikuvalitsuse otsused ja valikud peavad olema läbipaistvad ja arusaadavad.»
Peapiiskopi päevad ongi olnud tegusad, täis suhtlemist ja sõite. Aga kui sellega end juba noorest east oled harjutanud, siis peab vaim vastu.
Soovime austatud peapiiskopile õnnistust, jõudu, head tervist ja Jumala juhtimist!
Andres Põder on sündinud 22. novembril 1949 Haapsalus, tema koolipõlves elas pere Pärnus. Seal on praegugi pere kodu hoidmas 94aastane ema Elviine.
Usuteaduse Instituudi lõpetas Andres Põder 1980. aastal, vaimulikuks ordineeriti 19. septembril 1976.

Eesti Kirik