Palju õnne, peapiiskop Urmas!
/ Autor: Ove Sander / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number: 29. jaanuar 2025 Nr 4 /
Kümme aastat tagasi pühitseti küünlapäeval piiskopiks ja seati peapiiskopi ametisse Urmas Viilma. Kui Jumal lubab, tahame tulla ka sel küünlapäeval, 2. veebruaril kl 17 Tallinna piiskoplikku toomkirikusse seda päeva meenutama ning paluma austatud peapiiskopile ja kallile vennale Jumala rohket õnnistust ja armu, tervist ja Püha Vaimu häid ande. Kõik on südamest kutsutud. Vaimulikel, kel aga ei peaks olema võimalust tulemiseks, palun meenutada peapiiskop Urmast, tema peret ja teenimist pühapäevases kirikupalves.
Jagan peapiiskop Urmasest paari mõtet, sest oleme ju ligi paarkümmend aastat töötanud üheskoos kirikuvalitsuses ja meil on sama arv aastaid ühist sõprust. Täna liitub sellele piiskopikogemus, mis on võimaldanud veelgi sügavamat sissevaadet sellesse teenimisse, mille Issand heale vennale on andnud. Muidugi on järgnev vaid subjektiivsed mõttekillud, mis aga ometi võivad pisut kirjeldada seda ustavat ja pühendanud kirikujuhti ning temale usaldatud teenistust, millest on veel palju Jumala armu ja abiga ees.
Peapiiskop Urmase puhul paistab silma tema haare. Selle ulatusse ei mahu ainult vaimulike juhtimine ja karjaste karjaseks olemine, vaid selle ühes ääres on väikese koguduse mure oma kinnistuga ning teises servas mõni Luterliku Maailmaliidu suurprojekt.
Samas ei ole peapiiskopi tegevus kunagi piirdunud luterliku kirikuga Eestimaal ja rahvusvahelisel tasandil, just kirikute koostöö ja ühine tunnistus on midagi, mille Jumal on talle asetanud südamele. Seda, milliseid pingutusi teeb peapiiskop täna Eesti oikumeeniliste sidemete hoidmisel ja usuvabaduse eest seismisel, on raske ülehinnata.
Peapiiskop Urmase tegevusväljaks ei ole olnud kirik kitsas tähenduses, vaid meie ühiskond tervikuna ja riik, võime öelda isegi, et kogu loodu, pidades silmas tema eestkõnet looduhoiu ja -kaitse teemadel. Peapiiskopi kaasamõtlemine ühiskonnaelu erinevatel teemadel alates sotsiaalvaldkonnast ja lõpetades rahvusvahelise poliitikaga on toonud meie kiriku välja tema müüride vahelt ning asetanud igapäevaelu keskele. Just sellele on juhtinud paljud tähelepanu, et EELK nähtavus ja kohalolu Eesti ühiskonnas on viimase kümnendi jooksul märkimisväärselt suurenenud.
Peapiiskop Urmase võime minna süvitsi, leides ja luues erinevaid ja uudseid seoseid, on samuti muljetavaldav. See ei puuduta ainult tema riiklikke sõnavõtte, vaid ka argipäevaseid mõttearendusi. Tema jaoks pole vahet sündmustel ja inimestel, kõik on samaväärsed ning kõik vajavad parimat. Seda tunnistavad EELK kodulehelt leitavad peapiiskopi karjasekirjad, jutlused ja kõned. Taustaks on siin intellektuaalsed võimed, mis on arusaadavalt Jumala and, erakordne vastutustunne ja töökus.
Nii pole kaugeltki harv, et leiame peapiiskopi saadetud e-kirjadelt kellaaja nt kaks või kolm varahommikul. Muidugi peaks sel ajal inimene olema hoopis teises asendis, kuid vastutus kasvõi oma karja üksikliikme eest on peapiiskop Urmase jaoks suurema kaaluga kui tema isiklik heaolu.
Eelkõige aga on peapiiskop tõeline usumees. Usk, mis tal on oma Õnnistegijasse Jeesusesse Kristusesse, on usaldav ja kindel, samas sügav ja intellektuaalne. Küllap nii ongi, et meie jumalasuhet iseloomustavad luterlikus paradigmas hinge usalduse ja tunnetuse sügavuse koostoime. Seda usku on ta ise tunnistanud, kuulutanud ning meile kõigile avalikult tõeks elanud.
Peapiiskop Urmase usus ja selle mõistmises on eriline tähendus sõnal „valgus“ just Kristuse valgusena, mis toob meile mõistmist, annab suuna ning särab meie üle Jumala armastuse ja halastuse valgusena. Küllap sel põhjusel valis ta kümne aasta eest oma pühitsemispäeva jutluse aluseks Jeesuse sõnad: „Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.“ (Jh 12:36)
Jäägu neid ridu lõpetama tsitaat samast jutlusest: „Jeesus innustab oma jüngreid: „Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.“ (Jh 12:36) Kuni paistab päike ja me hoolime keskkonnast enese ümber, seda Jumala loomisplaani kohaselt harides ja hoides, on Maal elu. Kuid see elu muutub lootusliku loomisplaani asemel lootusetuks loobumiseks kohe, kui loovutame oma usu Loojasse ja maailma Valgusesse inimkesksele surrogaatvalgusele.
See sünnib, kui valitsema asub õpetatud viisakus ja seadustatud sallivus ning pole enam kohta elust suuremale ja piireületavale armastusele, mida jagub ka eksinud hingedele. Just sellise armastusega armastab meid patuseid Jeesus. Nõnda peame armastama ka ise.“
Jumala õnnistust, armu ja hoidmist, kallis peapiiskop Urmas!
Ove Sander
piiskop