In memoriam Paul-Gerhard von Hoerschelmann

10.12.1931–24.12.2023

„Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet.” (Lk 2:29–30)

Issand kutsus jõululaupäeval 92 aasta vanuses oma rahusse ja Jumala laste rõõmupeole taevas oma hea ja ustava sulase ning meie hea teekaaslase, sõbra ja ametivenna Paul-Gerhard von Hoerschelmanni. Sõprade ja omade jaoks Paulo.

Paulo sündis Nõmmel 10. jõulukuu päeval 1931. Tema esimesed kaheksa eluaastat möödusid Nõmme mändide all Saksa Lunastaja kiriku pastoraadis, kus tema isa Gotthard oli vaimulikuks. Olgu öeldud, et Nõmme Lunastaja kirik oli tema jaoks alati erilise tähendusega – nii rõõmustasime üheskoos kiriku taaspühitsemisel 2008. aastal ning tänu Paulole on kirikus Eestimaal ainulaadne Hollandis Van Vulpeni tehases valmistatud orel. Kui oli vähegi võimalust, siis oli ta ikka kas abikaasa Sieghilde või perega oma kodukirikut külastamas. Ent nii nagu paljudel tema rahvuskaaslastel, viis temagi perekonna tee 1939. aastal Eestist Saksamaale. Hoerschelmannide Eestist lahkumise tee viis läbi toonase Ida-Preisimaa Põhja-Saksamaale.

Gümnaasiumi lõpetamise järel Lüchowis õppis Paulo 1951–1952 Hannoveri tehnikaülikoolis arhitektuuri, 1952–1953 Stuttgardi ülikoolis vanu keeli ning alustas teoloogiaõpinguid 1953. aastal Tübingenis, millele järgnesid õpingud veel Heidelbergi ja Kieli ülikoolis. Paulo ordineeriti pastoriks 8. mail 1960 Kielis.  Esmalt sai ta kutse teenimiseks koguduseõpetajana Flintbekis 1960. aastal, kuhu ta jäi kuueks aastaks. Tema elu üks olulisemaid  teenimisperioode 1966–1983 seostub KDAga  (Kirchlicher Dienst in der Arbeitswelt), mis kujundas Paulo sotsiaalset tundlikkust ning arusaama kirikliku usu ja kutsetöö lahutamatust kokkukuulumisest. Samuti kristlaste ja kiriku vastutust ühiskonna ees. Aastatel 1972–1984 oli ta Saksamaa Evangeelse Kiriku meestetöö teoloogiline konsultant ning 1984–1994 Breklumi pastoraalseminari direktor.

Täiesti uus periood Paulo elus algas aastal 1994, mil ta tuli peapiiskop Jaan Kiiviti kutsel abikaasa Sieghildega Tallinna, et rajada vaimulike kutseõppe süsteem – pastoraalseminar, samuti koordineerida üheskoos Soome Välisabi juhi Arno Lahtineniga EELK hariduskeskuse – usuteaduse instituudi Pühavaimu tänava hoone valmimist, mis oli Luterliku Maailmaliidu, Soome ja Saksa kirikute ühisprojekt. Tegelikult algas see uus periood juba 1987. aastal, mil Paulo koos oma vaimulikust tädipoja Burchard Liebergiga pärast pikki aastakümneid külastas Eestimaad,  samuti Hageri kirikut, mida teenis mõlema vaimuliku ühine vanaisa praost Konstantin Thomson.

Mitte vähetähtsat rolli Paulo sidemete edasisel tugevnemisel Eestiga ning Eesti ja Saksamaa kirikute vahelise suhtlemise hoogustumisel mängisid toonase Põhja-Elbe Kiriku ja EELK aseõpetajate vastastikused külastused alates 1990. aastast. Nende ridade kirjutajal oli rõõm ja võimalus kuuluda Saksamaad külastanud Eesti vaimulike teise rühma aastal 1991. Ilmselt sealt sai alguse meie enam kui kolm aastakümmet kestnud sõprus, mille raames sai minust aastal 1995 Paulo nachfolger ning pärast Paulo ja Sieghilde naasmist Saksamaale 1998 jäin pastoraalseminari juhatama 14 aastaks. Aastatel 1996–1998 oli Paulo UI rektor. Samal ajal, mil Paulo arendas EELK hariduselu, arendas tema abikaasa Sieghilde suhteid Viru praostkonna ja Iisaku kogudusega, mis on jäänud aktiivselt toimivaks tänini. Muidugimõista oli Paulogi nende suhete arendamisel kaasas oma nõu ja tarkusega.

Paulo oli ka märkimisväärselt hea kirjamees. Tema sulest ilmus aastatel 2006–2021 kaks tema koduküla Sönnebülli ajalugu käsitlevat monumentaalteost, neist teine valmis Paulo 90. sünnipäevaks. Samuti oli ta väga hea luuletaja, kõik, kes on saanud tema iga-aastseid epifaaniakirju, võivad seda kinnitada. Ent mis kõige olulisem, Pauloga koos olles küllap tundsime kõik ennast väga mõnusalt ja hästi ning seda kindlasti seepärast, et tema südames elas Kristus, kelle armastust, hoolimist ja omaksvõtmist Paulo elu nii selgelt peegeldas. Ehk tema kodukoguduse Breklumi pastori Johannes Steffeni sõnadega Paulo 90. sünnipäevaks: „Kogu tema elu läbib pühendunud, sügav ja kartmatu usk Kolmainu Jumalasse ning ta kiirgab seda alati.“

Paulot jäävat südamlikus tänus meenutama tema lesk Sieghilde, lapsed Claus, Anne, Hanns ja kasulaps Ursula ning viis lapselast. Samuti mäletavad teda tänus ja kindlas lootuses igavesele elule ning taaskohtumise rõõmsale hommikutunnile EELK konsistoorium, usuteaduse instituut, Viru praostkond, Iisaku ja Nõmme Rahu kogudus ning kõik Paulo sõbrad tema sünnimaal.

Ove Sander

piiskop electus