Peapiiskop pühitses ja õnnistas Jõgeva kiriku

Lõppenud aasta 30. detsembril avati Jõgeval kirikuhoone, mis kuulub EELK Jõgeva kogudusele, aga kuhu lisaks koguduseliikmetele on teretulnud kogukond laiemalt.

Peapiiskop Urmas Viilma õnnistas jõuludeks valminud kirikuhoone kogukonna kooskäimiseks ja Jõgeva koguduse koduks. Kirikupea, keda assisteerisid Tartu praostkonna praost Kristjan Luhamets  ja pastor loci Georg Glaase, pühitses saali jumalateenistuste ja ametitalituste tarvis kirikuks, Jumala templiks ja palvekojaks. Peapiiskop pühitses altari ja kantsli ning õnnistas altari kohal nišis asuva vitraaži pühast perekonnast. Kaasa teenisid Kodavere ja Alatskivi õpetaja Raigo Ojamets, Laiuse ja Palamuse kogudust teeniv õp Urmas Oras ning misjonikeskuse juhataja õp Leevi Reinaru. Samuti osalesid teenimises Soome sõpruskogudusest õpetaja Kimmo Reinikainen ja emerituuris olev õp Yrjö Niemi.

Külmalinna uus maamärk

Jõgevale kirikut avama sõites meenus seotud kogemus aastate tagant, mil olin kogudusele külla minnes tõsiselt kimpus sihtkoha leidmisega. Koguduslik elu toimus siis Aia tänaval ühekorruselisest lasteaiahoonest ümberehitatud majas. Nüüd see mure puudus, sest sihvakas, endisest veetornist ehitatud kirikutorn paistis juba kaugelt. Majakana tõusis see aasta eelviimase päeva tihedas udus silma ja torni tipus asuv valgustatud suur rist ei lubanud sihilt eksida.

Pool tundi enne teenistuse algust oli Turu tänaval modernses stiilis, pisut futuristlikult mõjuva kiriku ümber asuval parkimisplatsil autosid juba hulgim. Koha leidis aga iga saabuja, sest rotundse kiriku ümber planeeritud roheala koos laste mänguväljaku, iluaia, välijõusaali ning selle juurde kuuluva parklaga on tõesti avar.

Avar, valge ja selge

Avar on ka kirikusaal, kuhu pärast üleriietest vabanemist sõõrjalt kulgeva eesruumi kaudu jõuan. Saal on valge eredatest prožektoritest, aga ka sisekujunduse arhitektuurilisest lahendusest, kus materjalina on kasutatud heledat puitu, valget värvi ja ulatuslikke klaaspindu. Suured aknad loovad mõjusa mulje interjööri ja eksterjööri üheks saamisest. Nii ei mõju ka maalideta seinad tühjana, vaid tundub, et avaratest akendest paistvad vaated ongi Looja poolt loodud taies.

Orelirõdu on hõivanud Soomest Hämeenlinnast saabunud kirikukoor dirigent Ismo Savimäki juhatusel. Hämeenlinna kogudusega ühinenud Renko kogudus on Jõgeva sõpruskogudus. Nüüd on nad tulnud osa saama hõimlaste rõõmupäevast ja toonud külakostiks suurepärasel tasemel koorimuusikat. Sibeliuse ja Vivaldi loomingu kõrval olid koori kavas ka Urmas Sisaski tööd.

Rõõmustav on näha, et pilgeni täis kirikusaali on jõudnud erinevad eagrupid – seenioride kõrval on nooremate põlvkondade esindajaid ning ka päris pisikesi lapsi pole vanemad koju jätnud. Kirikusaalis nähtu harmoneerub mõjusalt altari kohal asuva vitraaži süžeega, kus kunstnik Ene Luik-Mudist on kujutanud Jeesust koos oma vanematega ühtehoidvas pereringis.

Rõõmsa sumistamise lõikab vaikseks algav teenistus, mille avab peapiiskop, kes selgitab, et kohe saavad koosviibijad osa kiriku pühitsemisest ja hoone õnnistamisest.

Kirikuid ei pühitseta iga päev

“Kui midagi tundub rabedavõitu, siis andke meile andeks. Kirikuid ei pühitseta iga päev, see ei ole väga tavapärane toiming,” märgib peapiiskop ja oletab, et tegemist on paljudele kirikulistele esmase kogemusega.

Vaimulikud koos arhitekti ja ehitajate esindajatega lähevad kirikust välja. Kirikulised tõusevad ja pöörduvad näoga nende suunas. Saalis jääb vaikseks, ka lapsed vakatavad. Klaasseinale lähemal olijad näevad, kuidas peapiiskopile ulatatakse kiriku võti, mille ta edasi koguduse õpetajale annab. Tegemist on sümboolse aktiga. Seejärel seltskond naaseb ja talitus jätkub siseruumis.

Peapiiskop Viilma õnnistab hoone tervikuna: “Issand Jumal, saada taevast oma Püha Vaimu terve selle ehituse peale, et kogu see hoone seisaks sinu õnnistusel, sinu nime auks ja kogukonnale rõõmuks. Õnnista see hoone Jõgeva kogukonnale kooskäimise paigaks ja kogudusele koduks.”

Kogudusele koduks

Urmas Viilma sõnab: “Pühitsen selle Jõgeva koguduse kogunemiseks ning jumalateenistuste ja ametitalituste ajaks kirikuks, Jumala templiks, ülistuse, harduse ja palve kojaks. Seda palume Jumala, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.”

Nüüd liigub kolm vaimulikku ühe objekti juurest teise juurde.

Altar pühitsetakse ja kaetakse kaasa teenivate vaimulike ühisel panusel armulauaga jumalateenistuseks. “Saagu see altar püha õhtusöömaaja pühitsemise kohaks, palve ja õnnistuse paigaks. Märgiks Jumala ligiolekust,” sõnas peapiiskop altari üle oma kätt hoides ja lisas: “Ole nendega, kes siin konfirmeeritakse; pruutpaaridega, kes siin laulatatakse; kogukonna kogudusega, keda siin õnnistatakse. Kuule, kui sinu poole palvetatakse, sind tänatakse ja ülistatakse. Pühitsen selle altari Jumala, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.”

Kuulekuses ja armastuses

Kantslit pühitsedes lausus peapiiskop: “Kostku siit kantslist Jumala sõna, mis äratab usku evangeeliumisse, ilmutab tõde ja aitab jumalarahval rännata taevase kodu poole.”  

Ta palus, et Jumal puhastaks nende südame ja huuled, kes sellest kantslist pühakirja loevad ja jutlustavad: “Anna neile oma vaimu, et nad kuulutaks sinu sõna kuulekuses sinu ees ja armastuses koguduse vastu. Ärata ja valgusta kõiki kuulajaid oma evangeeliumiga, kinnita neid kristlikus usus ja teenimises.”

Kõige lõpus õnnistas peapiiskop vitraaži: “Valgustagu see vitraaž meid taevase valgusega, mis aitab meil võtta eeskujuks püha perekonda.”

Palju häid sõnu

Pärast armulauaga jumalateenistust oli avatud mikrofon tänamiseks. Jõgevalt riigikokku valitud endine maavanem Aivar Kokk kutsus altari ette need, kelle panus kiriku valmimisel on oluline. Teiste hulgas said kingikoti koguduse juhatuse esimees Mare Rosin ja õpetaja Georg Glaase, Jõgeva koguduse esimene vaimulik Markus Haamer, ehitajate nimel Juhan Algus, arhitekt Üllar Varik, vitraaži autor Ene Luik-Mudist.

“Jõgeva kogudus on kasvamas ja ka kultuur on siia majja tulnud,” sõnas Jõgeva kiriku ehitamise oma südameasjaks teinud poliitik Aivar Kokk ja andis lühikese ülevaate kiriku valmimise loost.

Tervitamiseks sõna palunud õp Eenok Haamer tuletas meelde, et Jõgeva koguduse esimene leeriõnnistamine toimus Mustvee kirikus. Eakas vaimulik jagas head meelt, et Jõgeva kogudusel on nüüd uus ja ilus kirik. Ta toonitas, et avatud hoone on eelkõige kirik ning kõik muu tegevus peab arvestama selle sakraalsust: “Vanad eestlased ei teinud kirikut ja simmaniplatsi samale kohale. Ärgu juhtugu, et kirik kultuurimajaga konkureerib.”

Tornist näeb kaugele

Pärast kiriklikku osa oli võimalik hoonega lähemalt tutvuda. Omaette elamuse pakkus kuue platvormiga torn, mille tipust avaneb hunnitu vaade ümbrusele. Pisut pärssis vaate avarust sel päeval ilma tegev udu, aga siiski oli suur osa linnast “peo peal” ja pilku eriti teritades oli näha ka Vooremaa kõrgeim, 144 meetri kõrgune Laiuse mägi.

Torni sajast trepiastmest on paljud tähistatud annetaja nimega. Ülejäänud astmed on veel nimeplaadi ootuses, kutsudes üles tegema annetust Jõgeva kiriku heaks.

Torni platvormil, kuhu on plaanis sisustada väike konverentsisaal, oli kaetud suupistelaud. Ühe laudkonna juurest teise juurde liikudes oli hea võtta kokku meeleolu, mis Jõgeva kiriku avamise päeva iseloomustas.

Kui poliitikult ja ettevõtjalt Aivar Kokalt küsida, mis motiveeris teda Jõgeva kiriku ehitamiseks aega ja energiat panustama, siis ei tule vastus kuigi nobedalt. Tal on väga hästi meeles, kui Mare Rosin tõi ta siinset kasutuna seisvat krunti vaatama. Alul tekkis idee ehitada lagunevast veetornist vaatetorn, aga kui 2014. aastal kohalike arvamusliidrite kokkusaamisel kiriku idee välja käidi, oli siht selge. “Ei olnud siis senti ega plaani,” märgib ta, aga lisab, et hea idee olemasolul leitakse enamasti ka vajaminev raha. “Ainult koguduse tarbeks miljonite eest hoone ehitamine ei ole tänapäeval mõistlik. Kui koguduses just ei ole viis kuni kümme tuhat liiget,” räägib Kokk ja selgitab, et algusest peale seoti seetõttu siinse kiriku visioon ideega tuua hoonesse kogukonna teised tegevused.

Mudel võiks töötada

Küsimusele, kui unikaalne on EELKs mudel, kus kogudus ja kogukond jagavad sama hoonet, vastab peapiiskop Viilma: “Meil on sarnase mudeliga mõned näited. Kõige paremini võiks võrreldada Peterburi Jaani kirikuga, kus kultuuriline pool ja koguduse pool on ühendatud.” Ta nendib, et täna me väga küll ei tea, mis Peterburi Jaanis toimub, sest poliitilistel põhjustel on see suuresti väljunud EELK kontrolli alt, aga algne kontseptsioon toetus selgelt samale mudelile.

Mudel, mille järgi kultuuriline tegevus hoiabki hoonet üleval ja aitab kogudusel toimetada, on rakendumas Viilma sõnul ka Jõgeval.

“Sellise näitena on ka Kärdla kirik Hiiumaal, kus ühine sihtasutus ühendab kultuurilist tegevust kogudusliku eluga,” toob peapiiskop teise näite ja lisab: “Mõlemad pooled peavad ära mahtuma ja mahuvad ka. Arvan, et kui on head koostööst huvitatud osapooled, siis see mudel ka leitakse ja töötab. Minu soovitus Jõgeva kogudusele on luua sihtasutus ning leppida kõiges võimalikult üksikasjalikult kokku. Kasutada võiks Kärdla mudelit.”

Peapiiskop Viilma sõnul aitab võimalikke riske maandada see, et ta kirikupeana õnnistas kogu hoone kogukonna keskuseks ja pühitses kirikusaali kirikuks, palveruumiks, Jumala templiks nendel hetkedel, kui seal toimub kiriklik tegevus. “Loomulikult tuleb selle kirikuhoone väärikust hoida lakkamatult, sest ega risti tipust maha ei võta. Rist on selgelt kuulutustöö ja tunnistamine ja selge on, et juba risti ja ka püha perekonna vitraaži pärast tuleb hinnata tundlikult hoones toimuvat, et ühel momendil ei hakkaks keegi kogema, et pühadusest ei ole midagi järel.”

Ühest kihelkonnakirikust ei piisa

Juba esimesel iseseisvusajal leidsid siinsed luterlased, et Jõgevalt 11 kilomeetri kaugusel asuvast Laiuse kirikust ei piisa. Et ka Laiuse kihelkonna siinsesse tõmbekeskusse peaks lisaks uue pühakoja rajama. 1931. aastal asus Jõgeva Maaomanike Selts ideed ellu viima ning on teada (Pereraadio saatesarjas „Koguduse lugu“ tutvustab Jõgeva koguduse ajalugu Kristjan Luhamets), et Laiuse koguduse juhatus moodustas Jõgeva kiriku ehitamise komitee ning juba esimesel koosolekul pakkus Andrese talu tulevase ehituse jaoks krunti. 1936. aastal Andrese talu peremees Johan Riives hektari maad ka eraldas, aga keerulised poliitilised sündmused pärssisid arenguid ning Nõukogude okupatsiooni ajal ehitati kiriku platsiks mõeldud maale hoopis veetorn.

Pikk tee kirikuni

1992. aastal loodud Jõgeva kogudus sai omandireformi käigus 1997. aastal kirikumaa tagasi. 2015. aastal sai kogudus läbi muinsuskaitseameti riigilt 42 500 eurot veetorni ümberprojekteerimiseks ning tornile trepi ja vahelagede ehitamiseks. 2016 selgus kiriku arhitektuurikonkursi võidutöö, mille oli teinud Varik Projekt. 2018 eraldas valitsus nn katuserahast kiriku rajamiseks 400 000 eurot, järgmisel aastal saadi riigilt juurde 40 000 eurot. 2020. aastal alustati veetornist vaatetorni ehitamist ja samal aastal eraldas valitsus riigieelarvest Jõgevale kiriku-kogukonnakeskuse ehitamiseks miljon eurot.

Kui pikka aega teati Jõgevat kui Eesti ainsat maakonnakeskusest linna, kus puudub kirik, siis nüüd on olukord muutunud. Saab öelda, et 30. detsembril täitus 90 aasta tagune unistus. Paljude heade annetajate, aga ka otseselt meie riigi ja maksumaksjate toel.

Liina Raudvassar

Galerii: Liina Raudvassar