Piibel kui orel

Eesti Piibliseltsil, kes taasalustas oma tegevust kaheteistkümne aasta eest, on kombeks pidada iga-aastaseid üldkogusid. See on loomulik, sest Piibel on usu normiks ja mõõdupuuks kõigis kristlikes kirikuis.
Ehkki Piibli vastu on löödud karme lahinguid, paistab tema positsioon kõigutamatu, sest paljugi sõltub siin tõlgendusest.
On olemas vana põhimõte, mis läheb tagasi kristluse-eelsesse juutlusse ning ütleb, et Piibel kui norm seletab iseennast. Et aga seesama Piibel on kujunenud alles ajaloos, siis järgneb, et ka Piibli kui normi juurde kuulub ajaloolisus. Edasi järgneb, et kuna Piibli üksikraamatute kujunemise ajal ei olnud veel tervikut, siis pole olemas ka «piibliõpetust» kui ühtsust või tervikut.
Seda silmas pidades ütleb läinud aasta viimases Eesti Kirikus Piibli kohta Kalle Kasemaa: «Seal on tuhat ja üks asja! Kuidas nad süsteemi panna? Juudiusulistel on üks süsteem, kristlastel teine.» Alates sellest, kui Piibel valmis sai, kujuneb küll iseseisvaks suuruseks tervik, kuid niihästi terviku koostamine kui ka iga käsitlus sellest on ise juba tõlgendus.
Ent kas pole see just Jumala eesmärgiks – lasta ühel ja samal muusikal kõlada erinevalt erinevail aegadel? Maailm ju muutub ja meie koos temaga ning Piibel jääks oma aega kinni ja meile võõraks, kui tal poleks registreid, mis panevad ta helisema tänapäevalgi. Seda võib täheldada läbi kogu kiriku ajaloo: uutes situatsioonides kerkivad ka uued piibliinterpretatsioonid!
Piiblit võiks võrrelda oreliga: alguses teeb meister kavandi ja valmistab viled, seejärel ühendab detailid. Piibliautoreid võiks aga võrrelda erinevate oreliviledega: ühte neist puhub Jumal Moosese, teisi prohvetite, kolmandaid laulikute vahendusel. Piibel kui tervik – nii nagu kokkupandud orel – tekitab juba uue kvaliteedi, mida ei olnud enne, sest jumalik algplaan sisaldab üksnes esialgseid kontuure.
Nüüd alles tulevad heliloojad, kes loovad interpretatsioone ja rajavad koolkondi. Nad otsivad seaduspärasusi ja sarnasusi, et algsed üksikviled kokku kõlaksid – ning korrastavad ja täiustavad pilli. Leidub isepäiseid, kes tahaksid ilma õppimata olla suured kunstnikud ning võluda kauneid helisid, ent orel ei lase ennast petta: jumalik harmoonia on saavutatav ainult neile, kes õpivad helikunsti saladusi.
Kristlastel lisandub siia veel üks veendumus, mis seondub Jeesuse Kristusega: tõeliseks Heliloojaks peab sündima! Kristlik tõlgendus lõi Vanast Testamendist tõepoolest uue muusika, pannes Moosese ja prohvetid kõlama varem tundmatul ning algsest erineval viisil. Niisamuti võttis Jumal kõnelda apostlite ning tegutseda kirikuisade kaudu, mille tagajärjeks on Uus Testament.
Erinevatel interpretatsioonidel pole lõppu: ka edaspidi on ajaloolise situatsiooni muutudes avastatud Piiblist seni veel tundmatuid helisid, näiteks Lutheri poolt. Nii saab ilmselt olema ka tulevikus: Piiblis võib peituda toone, mida hakkame kuulma alles vastaval hetkel Jumala maailmaplaanis. Jumalik ilmutus jääb mõistagi samaks, ent eri aegadel avab ta oma erinevaid külgi.
Nõnda jääb Piibel avatud raamatuks, mis tahab oma uudsuses ja elavuses (mitte surnud kirjatähe dogmaatilises jäikuses!) olla meie kõnetajaks edaspidigi. Sest endiselt kehtib see, mida öeldakse prohveti suu läbi: Jumala sõna ei tule tagasi tühjalt, vaid teeb ning saadab korda, milleks ta on läkitatud (Js 55:11).
Seda üritust teenib ka Eesti Piibliseltsi iga-aastane üldkogu, mis seekord on 29. märtsil.
Arne Hiob, assessor