Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Pille Metsson on vaikne toimetaja

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Pille Metsson on nii hinnatud õpetaja kui ka kogemustega organist. Valdur Vacht.

Keila koguduse organist ja Tartu kirikumuusika liidu asejuhataja  Pille Metsson tähistas 16. detsembril juubelit. Kolmkümmend aastat on ta teeninud inimesi muusikaga.

Pille meenutab, et käis veel lasteaias, kui koju saadeti kiri, milles soovitati vanematel ta muusikakatsetele saata. „Olen tänulik sellele kirjale,“ ütleb ta. Ja sõnab, et peab lihtsamaks ise toimetada kui teistele käsklusi jagada. „Minu puhul kehtib märksõna iseseisvus,“ sõnab Pille.

Ta meenutab, et soovis viiulit õppida, aga kodused ei tahtnud kääksutamist kuulata. Klaver oli kallis osta ja valik langes akordionile, millest Pille võlub välja ka oreliprelüüdid ja fuugad. 

Käigu pealt õpitud

Pille hakkas taasiseseisvumise ajal laulma kirikukooris ja sai Keila kirikus 1992 leeriõnnistuse. Ta oli Otsa-nimelises muusikakoolis akordionit ja selle kõrvalt klaverit õppinud ning pärast leeriõnnistust kutsus Harju-Risti kogudus ta hoopis koori juhatama, olles kindel, et ta saab hakkama, meenutab Pille.

Harju-Ristil ja Nõval teenis jumalateenistustel kaasa Keila koguduse kauaaegne organist Anne Sarrap, pärast teda Ester Liinak Harju-Madiselt. Nii hakkas Pille laulukoori kõrvalt mõni kuu hiljem jumalateenistusi saatma. Vanust oli tal siis vaid 20+. Täpsustuseks: Risti koguduses mängiti abi korras saadud elektrilist instrumenti, mis tegi orelisarnast häält. Mõne aasta pärast annetas sõpruskogudus orelile mootori, siis sai päris orelit mängima hakata.

Loogiline jätk oli kõrgkool, aga kuna akordioni kõrgtasemel toona ei õpetatud, valis Pille erialaks muusikapedagoogika. Lisapillina õppis ta orelit professor Hugo Lepnurme juures. Pille meenutab, et muusikakooli päevil oli akordioniõpetaja soovitanud tal orelile mõelda, sest armastas orelimuusikat. „Hiljem olen aru saanud, et oma targal moel suunas ta sobivaid õpilasi orelit mängima.“ Paari aasta pärast vahetaski Pille eriala.

Millal veel, kui mitte praegu

Pille mõtestab elu kui voolavat vett kulgemas ühest käänakust teiseni, kärestikust languseni, siis aga liigub vool taas rahulikult kallaste vahel. Pille naudib oma tööd ja läks sügisel taas kooli, aastasele täiendõppele akordioni alal. „Pean jälle harjutama ja see teeb mind väga õnnelikuks,“ sõnab ta.

Akordioni on täiustatud ja kuigi ka väiksematel koolitustel saaks Pille mõne tunniga uue süsteemi selgeks, ütleb ta: „Ma tahtsin süvendatult süsteemi omandada, et mitte seda koos õpilastega avastada.“ Õpilasi on tal Keila muusikakoolis seitse akordioniõppes, natuke vähem klaveriõppes, oreliõpilasi on kolm. Kui kellelgi on potentsiaali orelit õppida, on ta selle võimaluse välja pakkunud.

Pille räägib, et kolmekümne aasta jooksul on üks õpilane tulnud kohe oreliõppe 1. klassi ja õppinud pilli terve tsükli, s.o seitse aastat. Tegelikult tahtis ta õppida klaveriklassis, proovis kaks aastat järjest kooli sisse saada, kuid ei õnnestunud. Kolmandal korral valis erialaks oreli. 

„Ta on tegelikult väga andekas ja olen käinud temaga välismaal konkursil. Ma pole kunagi mõelnud, et hakkan muusikakooli lastega maailma avastama. Kuid tema arengus toimus väga suur tõus, leidsin, et nüüd saan minna ka väljapoole Eestit konkurssidele. Käisime Moskvas, Londonis ja Põhja-Iirimaal.“ Jutt on gümnaasiumi viimases klassis õppivast Erik Rajamäest, kes on andekas mitmel alal.

Märksõna „uus“

Pille ütleb, et tahab erinevaid asju proovida ja peab seepärast kuupäevadel ja tähtaegadel näpuga järge pidama. Ta ütleb, et klaver mattub aeg-ajalt nootide alla, aga oma kohustusi on ta hakanud arvutisse üles märkima. Kohustuste hulga tõttu on ta uue lauluraamatu koostamisest kõrvale jäänud, aga on tutvunud uute koraalidega konverentsidel. 

Praegu piisab enne jumalateenistust koraalide ülevaatamisest, sest need on mälus. Rohkem otsib ja harjutab ta protsessioonimuusikat, lõpumuusikat, armulaua jagamisele sobivat. Uuelt koraaliraamatult ootab ta aga põnevusega, mida see pakub. „Et ma saaksin otsast peale alustada, kuidas uued koraalid uute rütmide ja viisidega minu käe all kõlama hakkavad,“ sõnab Pille.

Kui praegu on raamatus 400 laulu, siis uues tuleb 900. „Järgmised 30 aastat saan harjutada uusi laule, st et enda repertuaari tuleb saada 500 uut laulu,“ ütleb Pille.

Rita Puidet