Põgus ülevaade allianssliikumisest Eestis, 4. osa

(algus EK nr 37, 22.09.2010.)

Alliansspalvenädalate traditsioon jätkus mitmes Eesti linnas – Haapsalus, Tartus, Pärnus, Rakveres, Paides, Kuressaares (okupatsiooni ajal oli linna nimi Kingissepa) –, kus aasta esimesel nädalal külastasid üksteist linna metodisti ja baptisti koguduste rahvas. 1950.–1960. aastatel olid Hugo Oengo ja Aleksander Kuum palvenädalate eestvedajateks metodistide juures Tallinnas Mere puiestee kirikus ning Robert Võsu baptistide poolelt Tallinnas Kalju kirikus.21
Tartuski olid palvenädalate eestvedajaks baptisti koguduste ja metodisti koguduse vaimulikud.22 Kuid palvenädalate initsiatiiv hakkas kalduma baptistide kätte. Ülo Meriloo mäletamist mööda oli Robert Võsu kõige algatusvõimelisem rakendama ülemaailmse kristlaskonna kogemusi Eestis.23 Bad Blankenburgi allianssliikumise materjale omades hakkas Võsu temale tol ajal käepärast olevaid vahendeid, s.t vanempresbüteri kantseleid Tallinnas Kalju tänavas kasutades saatma EEKBL kogudustele iga-aastasi palvenädala kavasid. Metodistid jt jäid edaspidi vaid kaasatulijaiks.
Lõpetuseks
Eesti allianssliikumine ja oikumeeniline suhtlemine on toiminud seega varjatud kujul ka Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Uue hoo sai alliansstöö aga juba nn perestroika ajal. 1989. aastal Manilas Filipiinidel toimunud maailma evangelisatsiooni kongressile Lausanne II kutsuti kaheksaliikmeline delegatsioon Eestist.
Kuigi veel Nõukogude Liidu kristlike juhtide delegatsiooni koosseisus, oli see siiski üheks esimeseks välisdelegatsiooniks, mida ei moodustatud nomenklatuursetel põhimõtetel kirikute esindajatest, vaid misjoniaktivistidest Eestis: Olav Pärnamets (EMK), Joosep Tammo (EEKBKL), Juho Rüsse (vene autonoomsed nelipühi kogudused), Joel Luhamets (EELK), Jaan Tammsalu (EELK), Üllas Tankler (EMK), Raivo Kõrgemägi (EMK) ja Ingmar Kurg (EEKBKL).25
Kindlasti väärib äramärkimist ka Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) asutamine Kuremäel Pühtitsa nunnakloostris 16. veebruaril 1989. aastal.
Allianssliikumise taassünni daatumiks võib aga lugeda 1991. aastat, mis langeb kokku Eesti taasiseseisvumise aastaga. Selle aasta 18.–19. oktoobril kogunes Kohtla-Nõmmele enam kui 200 alliansimeelset inimest. Kohtla-Nõmme konverents kujunes esimeseks erinevatest konfessioonidest üksikkristlaste ja kirikujuhtide suuremastaabiliseks ühisettevõtmiseks taasiseseisvunud Eestis ning ühtlasi juba minevikust tuntud alliansi­idee taaselustajaks.
(Lõpp.)

Andres Kapp,
Eesti Metodisti Kiriku Tallinna koguduse liige

21Pärnamets, Meriloo.
22Intervjuu EEKBL presidendi Meego Remmeliga, mai 2008.
23Meriloo.
24Intervjuu Ingmar Kurega, mai 2008.
25Kurg, I. 1990. Lausanne II Manilas, 11.–21. juuli 1989. a. – Teekäija, 3.
26 Kurg, I. 1991. The Story of the Estonian Evangelization Conference, October 21, 1991. EEA arhiiv.

Milline on allianssliikumise tänane päev Eestis?
Heigo Ritsbek, Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär:
Enam kui 100 aastat allianssliikumist näitab seda, et ka väiksemate usuliikumiste koostöö võib vilja kanda ning ilusaid tulemusi anda. Kui oikumeeniline liikumine on olnud suures osas n-ö juhtide tasandil, siis allianssliikumine püüab seda tõelist oikumeeniat rohujuuretasandil teostada.
Võib öelda, et eestikeelsetest protestantlikest kogudustest osalevad kõik suuremal või vähemal määral alliansitöös. Väljakutse on selles, et ka paljude venekeelsete üksikkogudusteni Eestis jõuda. Allianssliikumine õpetab tegelikult väga lihtsat ja elementaarset: üheskoos suudame enam ja paremini. Lisaks veel see, et üksteist tundma õppides kaovad eelarvamused ning me tunneme seda head üheshingamise ja -palvetamise rõõmu.
Ning see 100 aastat on ka piisavalt tõestanud, et kergem on ikka mõista kui hukka mõista. Kui ka mõni usuliikumine tundub alguses vägagi erinev mõnes rõhuasetuses, siis tõelises kristlikus meeles suudame me need erimeelsused ületada ja olla Kristuse Ihu selles paigas, kuhu Jumal on meid elama pannud.