Püha Vaim saadab meid tõesti

Mt 21, 1–9
Jeesus teeb enne oma surma Jeruusalemma minnes ühe silmatorkava prohvetiteo. Ta palub oma jüngreil tuua talle lasipuu küljest eeslisälg.
Keegi on ehk turule minnes looma ootama jätnud, kui nüüd jüngrid seda tooma lähevad, küsivad inimesed, kes see küll võõrast looma puutub. Jüngrid vastavad Jeesuse sõnaga: «Issandal on seda vaja.» Kas tunneb eesli omanik Jeesust kui Issandat või mõjub temasse juba sõna «Issand», jüngritel lastakse loom Jeesuse kätte viia.
Edasi istub Jeesus eesli selga. Tema teele visatakse palmioksi ja riideid. Jeesusel on täna vaja näidata end nagu kuningas või väejuht. Vana Testamendi prohvetid tegid vahel oma sõnade kinnituseks mingi prohvetimärgi, nii ka Jeesus.Miks on tal seda vaja? Ta ei looda troonile tõusta. Ta teab, et tegelikult ei muuda ta ka inimesi, kes teda teel uudistavad. Ta teeb seda nende inimeste pärast, kes käivad Jeesuse ja tema eesli järel, oma jüngrite pärast. Usklikke on vaja kasvatada, et nad oleksid veel paremad. Oluline on, mida jüngrid sel teel läbi elavad. Neil on vaja tunda, et nemad kaksteist on uus, Jumala loodud rahvas, nemad on Jeesuse rahvas.
Seda rahvast ei ühenda kodumaa ega pikk ajalugu. Seda rahvast ühendab oma juhi tundmine. Juht kinnitab, et meie oleme uus rahvas, ning seletab, mis on meie rahva tulevik ja eluviis. Jüngrid saavad jalutuskäigult kogu oma eluks kaasa tundmise, et ilma Jeesuseta ei ole meie need, kes oleme. Meie tunneme Juhi tähendust oma elus.
Et Jeesus on meie juht, seda õpetas jüngreile juba Vana Testament. Prohvet Sakarja kuulutab, et Jumala rahva juht on tasane, ta ratsutab eeslisälu seljas. Nüüd oli vaid vaja jüngrid sellesse tundmisesse juhatada ja nende silmad avada.
Teekäimine koos Jeesusega annab jüngreile Moosese sugupõlve kogemuse. Nagu Mooses, nii viis ka Jeesus inimesed kõrbesse. Nagu Mooses inimeste tülisid lahendas, nii näitas ka Jeesus inimeste võitlust kurjuse jõududega. Nagu Mooses taevamanna söömist õpetas, nii näitas ka Jeesus oma järelkäijaile, et Jumal on oma rahva lähedal ja annab kõik vajaliku.
Sel päeval Jeesust kui kuningat Jeruusalemma saates peavad jüngrid mõistma, et meie olemegi see Jumala rahvas. Vanas Testamendis räägib Jumal meiega ja õieti ka meist enestest. Kus Piibel räägib Iisraelist, seal mõelgem iseenesele.
Lehelugeja, võib-olla tuleb sulle meelde, kuidas Jeesus on sinu enese kord kaasa võtnud ja osutanud, et ta tahab ühendada sind oma uue rahvaga. Minul tuleb sellest meelde muuhulgas koht, kus olin ristitud ja leeritatud. Kirikus oli vaid kolm inimest: õpetaja, kellamees ja mina. Kellamees hoidis ristimisvaagnat, mina lugesin usutunnistuse ning ütlesin «jah» leeritõotuse sõnadele.
Pärast püha talitust küsisin kellamehelt, kuidas suudan meeles pidada kõike, mida tõotus Jumalale sisaldab. Seal oli tema sõna kuulamine, sakramendist osasaamine, alandlik Päästja järel käimine. Kuid noore inimese meel on muutlik, kuidas suudan minagi kõike seda pidada. Kellamees vastas, küll Vaim tuletab meelde. Mõistame, et Püha Vaim saadab meid tõesti ning teeb meie argisest elust rännaku koos Jeesusega.
Vallo Ehasalu, Elva koguduse õpetaja