Quo vadis EELK diakoonia? Küsimusi diakooniatöö hetkeseisust ja tulevikust 2. osa

(Algus EK nr 39.)

Diakooniatööst kõneldes hinnatakse muu hulgas, milline on meid ümbritsev ühiskond ja selle sotsiaalsed väljakutsed; sealt edasi kiriku ja koguduste kasutuses olevaid ressursse nagu töötegijad, oskused, materiaalsed ja majanduslikud ressursid. Samuti selgitatakse, kuidas olemasolevad diakoonia struktuurid ja tegevusviisid teenivad meie vajadusi.
Viimaste aastate diakoonia arengut Eestis on mõjutanud mitu tegurit. Esiteks kirikus ja kogudustes märgatud vajadused. Võibolla olulisim tegur on olnud siiras innukus ja soov, mis on sundinud paljusid kiriku töötegijaid ja vabatahtlikke neist väljakutsetest kinni haarama. Neile lisandus vajadus taastada nõukogude ajal hävitatud institutsioonid ehk restauratsioonivajadus. Samuti on arengut mõjutanud välised, vennaskirikutest ja sõpruskogudustelt saabunud impulsid ning majanduslik ja materiaalne toetus.
Milline on siis Eesti diakoonia tänane nägu?
See on koguduses vabatahtlikku tööd tegeva pereema nägu, see on diakooniahaiglas tööd tegeva hooldusõe nägu, see on vangidele hardushetke pidava pastori nägu, see on diakooniakeskuses protokolli kirjutava sekretäri nägu, see on diakooniapunktis vastu võtva arsti nägu, see on eakat naabrit külastava koguduseliikme nägu. Ja on veel palju teisi nägusid.
Diakoonial on ka institutsionaalne nägu: Diakooniakeskus, Diakooniahaigla, Kriminaaltöö Keskus, diakooniapunktid, eri koguduste erinev diakooniatöö.
Diakoonia alal on toimunud palju pärast seda, kui kiriklik elu Eestis 1980ndate lõpul vabanes. On koolitatud suur hulk vabatahtlikke ja professionaalseid töötegijaid, on loodud struktuure ja teostatud projekte. Omandatud on palju kogemusi. Kõik need ressursid, inimesed, oskused, kogemused on materjal, millest saab ehitada tulevikku.
Kõrvaltvaataja tähelepanu kinnitub käesolevas olukorras kahele asjale. Esiteks sellele, kui palju on väheste aastate jooksul saavutatud: kirikus ja kogudustes on väheste ressurssidega tehtud palju väärtuslikku tööd.
Ja teiseks see, kui raske näib ühendada neid piiratud ressursse. Diakoonial näib puuduvat ühtne nägu. Lisaks teeb muret töötegijate väsimus: töö poolt esitatavad nõuded ületavad jõuressursse.
Kuhu me soovime minna?
Järgmiseks tuleks valida suund, kas liikuda lõunasse või põhja, itta või läände, või soovitakse paigale püsima jääda. See tähendab ühise nägemuse, ühise diakoonilise visiooni otsingut.
Millest me siis kõneleme, kui kõneleme diakooniast?
Diakoonia ei ole – nagu mõnikord näib arvatavat – vaid üks kiriku või koguduse tööala, vaid kuulub olulise komponendina kristliku kiriku olemusse ja enese mõistmisse. Dr Kjell Nordstokke Norrast on seda väljendanud umbes nõnda: «Diakoonia ei ole üksnes midagi, mida kirik teeb, diakooniat ei tohi vaadelda mingi kiriku `lisandina’. Diakoonia on nähtav väljendus selle kohta, mis on kirik.»
Samas suunas kulgevad ka Soome toompraosti Matti Järveläise mõtted, kui ta oma aastal 1977 ilmunud sinodaalkirjutuse pealkirjastas: «Millisena ilmneb usk? – Diakoonia, usu demonstratsioon». Diakoonia on seega osa kiriku identiteedist, selle igapäevase elu orgaaniline osa ja sügavaima usu väljendus.
Seega jõutakse üsna sügavate, kiriku olemust puudutavate küsimuste juurde. Selle visiooni aluseks on väärtused, millist soovime kinni hoida ehk kuidas me mõistame diakooniat, kirikut ja diakoonilist kirikut? Milles nähakse oma kohta ja ülesannet Eesti ühiskonnas? Millise suuna nad valivad? Milline võiks olla Eesti diakoonia?
Vaatamata sellele, millised saavad olema vastused neile küsimustele, usun, et üks osa Eesti kiriku diakoonia visioonist on ühiselt vastuvõetav. Nimelt see, et eesmärgiks on diakoonia, mida Eesti kirik ja kogudused enda omana tunnetavad, mis vastab Eesti väljakutsetele ja millel on eeldus toimida põhiliselt kohalike ressursside baasil välise abita.
Kuidas me sinna jõuame?
Alles siis, kui eelnenud küsimustele on leitud põhjendatud vastused, võime valida marsruudi ja liiklusvahendi, mis meid kõige paremini aitavad jõuda püstitatud eesmärkideni. See tähendab muu hulgas seda, millised töövormid valitakse, millised on tegevuse struktuurid, kuidas korraldatakse koolitust, millised on koostöövõrgustikud, kuidas korraldatakse suhted ühiskonnaga ja kuidas tegevust rahastatakse.
Vastused neile küsimustele on kirikuloo vältel varieerunud. Need väljakutsed, mis olid aktuaalsed algkirikule, keskaja või 19. sajandi kristlastele, pole meile vältimatult aktuaalsed. Küsimus pole üksnes ajaperioodis, vaid ka keskkonnas, milles elatakse. Millises ühiskonnas, kirikus ja koguduses me elame, millised on meid ümbritsevad vajadused ja väljakutsed, ja millised ressursid on meil kasutada. See ajajärgu ja kontekstiga seotud paljusus puudutab nii töö vorme kui ka tegevuse struktuure.
(Järgneb.)
Mag theol Aarno Lahtinen, teoloogiamagister