Religioon kui elujaatus

Lea Altnurme uurimuses «Kristlusest oma usuni» on kirjeldatud muutusi eestlaste religioossuses 20. sajandi teisel poolel, mis annavad selget tunnistust arengust ühiselt üksikule. Kui esimesel iseseisvusperioodil määras privaatsfääri usku üldine ja kollektiivselt jagatud traditsiooniline religioon, siis alates nõukogude ajast on selle mõju pidevalt vähenenud. Religiooni eesmärgid on hakanud piirduma üksikinimese vaimse arengu sihtidega, sellel pole enam ühiskonnaga siduja rolli. Kõike seda näib kinnitavat usklike arvu vähenemine. Religiooni juurde on jõudnud vaid need, kellele see on osutunud mingil moel isiklikul tasandil oluliseks.
Religioonipsühholoogide hinnangul kaasneb usulise pöördumisega väga sageli kogemus elu tähenduslikkusest või eesmärgistatusest. 1975. aastal viisid J. E. Crandall ja R. D. Rasmussen läbi uuringu, mille eesmärgiks oli analüüsida seoseid väärtuste ja elu eesmärgi vahel.
Üliõpilastel paluti täita samaaegselt nii elueesmärgi test (Purpose-in-Life Test, Crumbaugh & Maholick, 1969) kui ka Milton Rokeachi väärtuste uuring (Value Survey, 1973). Nad avastasid, et kaheksateistkümnest terminaalsest väärtusest (Rokeachi kasutatud mõiste tähistamaks väärtusi, mille poole püüeldakse nende endi pärast, vastandina instrumentaalsetele väärtustele, mis on üksnes vahendid soovitava lõppeesmärgi saavutamiseks) ainult neli on märkimisväärselt seotud sellega, kuidas indiviid tajub oma elu eesmärki – need on nauding (pleasure), põnevus (excitement), mugavus (comfort) ja lunastus (salvation).
Selgus, et vaid üks viimatimainitud väärtustest on võrdelises seoses elu eesmärgistatusega. Inimesed, kes paigutasid lunastuse oma väärtuste skaalal ettepoole, kaldusid saama rohkem punkte elueesmärgi testis kui need, kes pidasid lunastust vähem oluliseks või üldse mitte oluliseks.
Seevastu nauding, põnevus ja mugavus olid elu tajumisega eesmärgistatuna pöördvõrdelises seoses. Inimesed, kes seadsid need väärtused oma elus esikohale, said elueesmärgi testis reeglina madalama tulemuse.
Nauding, põnevus ja mugavus, mis on heaoluühiskonna ning tarbijakultuuri peamisteks edasiviivateks jõududeks, ei rahulda inimeses peituvat vajadust mõtestada maailmas toimuvaid protsesse ja omaenese elu. Logoteraapia koolkonda esindav psühhoterapeut Elisabeth Lukas küsib, millel põhineb elu jaatamisväärsus. Mida öelda inimestele, keda on haaranud ükskõiksus, käegalöömine, resignatsioon või apaatia?
Ta arutleb, et kui elu oleks elamisväärne ainult seni, kuni ta on meeldiv ja lustakas, peaksime kõik hakkama oma elu otsekohe ignoreerima. Sadade tervete ja haigete, nii majanduslikult kindlustatud kui ka puudust kannatavate inimeste jälgimisel on selgunud, et elu saab eranditult jaatada siis, kui teda tunnetatakse mõttekana, ja nimelt sõltumata sellest, kas ta toob endaga kaasa õnne või valu.
Jaatamisväärne on mõttekas elu, seevastu aga üht oma paljudest maskidest kandvale, ekslikult mõttekaks peetavale elule langeb paratamatult osaks häving.
Eesti keeles tähendab uskuma sedasama mis usaldama. Jumala kui elu allika ja olemise lätte usaldamine hõlmab vältimatult ka elu enda usaldamist ja jaatamist kõigele vaatamata. Logoteraapilises mõttes võiks lunastust mõista kui sõltumatust oma eksistentsi välistest tingimustest ning elu tajumisena mõttekana ja eesmärgistatuna ka kriisides, pingetes ja kannatustes. Usk seob erinevad teadmised ja kogemused terviklikuks maailmapildiks, avades uksi uutele olemistasanditele ning võimaldades elada senisest intensiivsemalt, teadlikumalt, «elusamalt».

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist