Suvine teeliste kiriku valve on meil
alati lõppenud preemiareisiga teistesse kirikutesse. Tänavu kavandasid õpetaja
Tõnu Linnasmäe ja Aegviidu koguduse jutlustaja Vello Kuusk reisi
Lõuna-Eestisse.

Eesti on siiski palju suurem, kui oli
väikese printsi planeet. Nii et vaevalt meil kellelgi õnnestub teda täielikult
läbi käia ja tundma õppida. Kiriku kalendrit appi võttes tegin kindlaks, et
olen nüüd olnud seitsmekümne üheksas kirikus, mis tähendab, et vähem kui
pooltes.

Kui mullu nähtud Pärnumaa kirikud olid
palju nooremad kui meil Ambla kihelkonnas, siis Lõuna-Eestis on vanad hooned
sageli sõdades kannatada saanud ja ümber ehitatud. Kirikute vaimulikkus, kui
nii tohib öelda, on taandunud inimliku mõõtme ees.

Hoole ja armastusega, vastava ajastu trendi
järgi on Otepää kirikusse meisterdatud puitlagi, Rõngu kirikus laiendatud
altariruumi, Sangaste kirikus aga seisavad sambad auvalves altaripildi kõrval.
Sellistena on need hooned armsaks saanud kohalikele inimestele, samuti kui kirikus
ajast aega valitsenud tavad, millega uus õpetaja ametisse asudes peab
kuigipalju arvestama, et tüli ei tõuseks.

Veel iseloomustab sealseid kirikuid
asjaolu, et varasemal ajal on nende töötegijad ka kirikuväliselt eestlust ja
kohalikku elu edendanud, nende mälestust on kirikute juures jäädvustatud.

Tundub, et tolle kandi tänapäeva jõukad
inimesed saavad kiriku vajadustest paremini aru kui meil. Võta siis kinni, on
see Püha Vaimu töö või mängib oma osa kolkapatriotism.

Otepää

Õpetaja Jüri Stepanov oli ise meiega
kohtuma tulnud. Iga inimese usule tulek on ime. Eriti meie ebausklikus
ühiskonnas. Eriti, kui nooruk on lastekodus üles kasvanud, ja sellest ajast
mäletan teda Oleviste kirikust, kus ise esimesi ususamme astusin. Teed õpetaja
ametini käia oli tal kindlasti raskem kui paljudel pastoripoegadel, aga au
talle, et ta selle valis.

Õpetaja Stepanov rääkis oma kirikust ja
kogudusest, pärast käisime surnuaias ja sõitsime ümber maalilise Pühajärve.
Möödusime rulluiskudel treenivatest suusatajatest, ka nendest kõige
kuulsamatest. Kui apostel Paulus siiakanti oleks sattunud, oleks ta nende
pühendumust kindlasti meile eeskujuks seadnud.

Talv on hästi kaugel, ilmad olid kole
palavad, nii et me isegi oma sõidu kuuma pärast edasi lükkasime, aga nemad
treenisid kõigest hoolimata. Oleviste õpetaja Osvald Tärk noomis kunagi
kirikulisi, et kirikust puudumist põhjendatakse küll liiga halva, küll liiga
ilusa ilmaga; tullakse, kui ilmaolud on keskmised. Maal takistavad kirikus
käimist ka järjest kesisemaks muutuvad liiklusolud.

Pastoraadis on ruumi leidnud suusamuuseum.
Ega tavaliselt eestlaseks olemise peale ei mõtle, aga suurvõistluste ajal on
küll väga tähtis, et omadel hästi läheks ja Eesti lipp vardasse tõuseks.

Siin on ka sinimustvalge lipu saamise lugu
ja Jakob Hurda (1839–1907) mälestustuba. Selle Otepää pastori panuseks rahvuse
ärkamisse on tema kogutud rahvalaulud, suuremaid kogusid maailmas.

Sangaste

Kirikuvalves olid siin hästi mõnusad
väikesed tüdrukud. Luteri kirikus pole lapsi just tihti näha. Olen ka kuulnud
kategoorilist ütlemist, et lapse koht pole kirikus. Kuigi Issand ise ütles:
«Laske lapsukesed minu juurde tulla…»

Kirikut tutvustas meile õpetaja Ivo Pilli
abikaasa Riina, kes kutsus meid pärast pastoraati ja kostitas kohviga. Stiilne
tsaariaegne puitehitus, mille krahv Berg arsti jaoks ehitas, viis jututeemad
üle saja aasta tagusesse aega, rukkikrahvi juurde, kelle vaim ka praegu
tugevasti selle paikkonna üle lehvib.

Veel enam, mõtlesin tagasi ajale, kui
krahvi esiisad 700 aastat tagasi siin taplesid, röövisid, naisi ja lapsi vangi
viisid ja tänasid Jumalat, kui kohalik rahvas hauarahu asemel valis rahu
Jumalaga. Ja kuidas nad kaotuse korral lapselikult taeva poole Neitsi Maarjale
kisendasid: «Näita, et sa oled ema!» (Henriku kroonikast).

Ega nad polnudki eriti pahad inimesed, siis
oli lihtsalt elunorm selline. Ka meie esiisad sõdisid nii võõrastega kui
omavahel, liidus sellega, kellest kasu tundus olema.

Rukkikrahv

Krahv Friedrich von Bergi (1845–1938)
näitel avaneb ajaloo ja rüütelkonna areng läbi aastatuhande. Kõrge tiitliga onu
pärandas mõisa võimekale vennapojale, kelle teotahtest hakkas sündima
majandusime. 30aastaselt oli ta aretanud kuulsa rukkisordi, 1912. aastal tuli
Tsaari-Venemaa parima majandi tiitel.

Maailma mastaabiga novaator arendas tõuaretust
ja maatööde mehhaniseerimist, rajas kalakasvanduse ja dendropargi, oli teadlane
ja praktik ühes isikus. Samas Eesti taluelu arendaja, kes aitas ühistuid ja
põllumajandusnäitusi korraldada, hariduse ja arstiabi edendaja. Kui ajaloo käik
suure osa mõisa hiilgusest oli viinud ja krahv kõrges eas pimeda ja kurdina
suri, soovisid siitkandi talumehed armastatud krahvi kirstu oma kätel kirikust
eemal asuvasse surnuaeda kanda.

Ta rajas usuvundamendile võimsa hoone. Oma
tee lossist kirikuni ääristas ta tammealleega. Kirikus oli nii eesti kui saksa
kogudus ja sel tegusal inimesel oli aega jumalateenistusel käia ja pühapäeva
pühitseda. Pärast teenistust istusid kolm kohaliku elu edendajat – krahv Berg,
arst Rauch ja pastor Hesse – kordamööda üksteise pool kohvilauas, ka siin, kus
meie lauas istusime ja neid meenutasime.

Tahaks näha, kas praegu on mõnd
omavalitsuse juhti, kelle järeltulijad üle mitme põlve tuleks oma esiisa
valdusi vaatama ja abi pakkuma. Kuid paljude mõisnike järglased seda teevad, ka
Bergi omad, kellest üks on vanaisa sordiaretustööd Kanadas edasi arendanud.
Muuseas – kui nad Sangaste lossis kohalikule rahvale vastuvõtte korraldavad,
siis lasevad ennast teenindada nagu muiste, kuid vana rüütli kombe kohaselt
kasutavad eesõigust pastorit ise teenida.

Tutvusime päris heas korras lossi ja selle
ümbrusega ja käisime rukkikrahvi haual.

Rõngu ja Puhja

Meie reisiseltskonnast oli osa seotud
maaelu kohustustega, reis oli ühepäevane ja päike hakkas juba õhtusse kalduma.
Rõngus kohtusime õpetaja Andres Aastega ja Puhja olime lootusetult hiljaks
jäänud, kiriku valves oli veel vaid suur tubli koer, kellele andsime ülejäänud
võileivad. Siinsetele kiriku- ja vaimuelu edendajatele on kiriku ees suur
kivirahn 17.–18. sajandi vahetuse nimedega: pastor Virginius ja köster Käsu
Hans (Oh, ma vaene Tarto liin!).

Meil Amblas ei ole seni eelkäijate tööd sel
viisil kivisse raiutud, aga üks, kellele mõttes ausamba teeksin, keda veel ise
mäletan, on organist Jakob Pokmann (1889–1983). Veel üle üheksakümnesena tuli
see pikk, sirge, valge peaga inglit meenutav mees igal pühapäeval teenistusele,
noodipakk käes.

Tema teine elutöö on nüüdseks üle antud
Eesti Rahva Muuseumile. See on fotoateljee sisustus ja pildid peaaegu läbi
sajandi. Tänavu Ambla kihelkonna päevade ajal jõudsid need fotod raamatuna
Ambla inimeste koju. Erakordselt kõva sõna Ambla ajaloo kohta, kus võib vaid
õhata: «Praegu seda kõike enam pole!»

Materjal pakub mõtlemisainet praegustele
vallajuhtidele. Kuhugi on kadunud meie eelkäijate nägudest ja tegudest paistev
väärikus. Valdavalt on kadunud side kirikuga ja tundub, et ajutiselt on Jumal
peatanud oma õnnistuse. Õnneks kirik veel elab ja palub usku Amblasse.

Puhjas meenutas meie reisikaaslane Alli
Toomeoss, et siiakanti asus elama tema kunagine töökaaslane Olga Kõrgeperv
(mõlemal poeetilised setu liignimed!) oma poja Heinoga, ja õpetaja juhtiski
bussi nende talu õue, kus lehvis ilusa kodu vimpel ja kiviparketiga lillerohkes
õues oli kesksel kohal tubli notsu kuju. Sest poeg Heino on kohaliku teravilja-
ja seakasvatuse majandi juht. Seda setu külalislahkust! Saun juhtus olema
köetud ja peale leilitamist istusime veel hetke lauas.

Nii kadus pika päeva reisiväsimus ja
asusime koduteele läbi suvise looduse, mida siin-seal ilmestasid kurikuulsad
karuputked. Tegelikult ilus dekoratiivne ja võimas loodud olend, mida olen
paarkümmend aastat oma aias kasvatanud ja mis oma porganditaolise juurega ei
levi kusagile vastu minu tahtmist.

Taim ei meeldi võimumeestele, sest tahab
öelda, et Eestis on palju lohakile jäetud maad. Jääb üle järele mõelda, mis on
karuputked meie vaimupõldudel. Mõttetark Hasso Krull arvas viimases Sirbis, et
tänapäeva askees oleks süüa kohalikku toitu hamburgeri asemel ja teleriekraani
asemel vaadata otsa ligimesele, nii on mu vaba tõlgendus.

Evi Sepp

Amblast