Riho Terras: usk on väga isiklik asi

On suur au ja meeldiv kohustus osaleda kodukoguduse elus, kinnitab Eesti Kirikule Eesti Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras, Tallinna Toomkoguduse nõukogu liige, kes saab EELK Teeneteristi III järgu ordeni.

Seoses 4.–15. maini kogu Eestit hõlmava suurõppusega Siil oli kaitseväe juhataja Riho Terras tavalisest enam meedia huvi all ning intervjuusoovijate piiramisrõngas. Oletusega, et koos Siiliga saab ka suur kiire läbi, ei ole ta suurõppuse lõpupäeval antud usutluses ometi nõus.
«Aga minu elu ongi kiire ja sündmusterohke,» kinnitab kindralleitnant Terras, kui pärast nädalapäevad väldanud ooteaega teda telefonitsi õnnestub kätte saada. Nii on ja jääb, raporteerib kõrge sõjaväelane reipa optimismiga, andes aimu oma eluviisist, kus pole kohta sisutule jõudeolekule.

Iga okas loeb
Kaitseväe juhatajana jagab ta rahulolu äsjalõppenud suurõppusest, mis oli läbi ajaloo Eesti kaitseväele suurim. «Õppused toimuvad selleks, et õppida,» kinnitab ta, täpsustades, et sellise mastaabiga õppus andis võimaluse hinnata adekvaatselt oma kaitsevõimekust ning, kui vaja, õgvendada konkreetsed vajakajäämised.
«Kaitsevägi sõltub täielikult rahva toetusest,» rõhutab Terras ega alaväärista mainet, mis kaitseväel ühiskonnas on. Kaitseväe puhul ongi kindralleitnandi sõnul tegemist rahvaväega, sest ilma rahvata poleks ka kaitseväge. Sellega seoses ei jõua ta ära kiita just reservväelasi, kes moodustasid osalejatest üle poole ja keda saabus peale Eesti igast maailma nurgast.
Näiteks tuli Kanadast nädalaks Eestisse kapral Veiko Parming, kes möödunud aastal läbis vabatahtlikult sõjaväeteenistuse Võrus Kuperjanovi pataljonis. Muide, koos kindralleitnant Terrase samal ajal ajateenistuses oleva pojaga.
Parafraseerides õppuste motot «Iga okas loeb», kinnitas kaitseväe juhataja, et okkaid oli palju, need olid teravad ja kokkuhoidvad.

Et ingel hoiaks
«Mul pole õrna aimu, millega selle au ära teenisin,» naerab Riho Terras küsimuse peale, millise tundega võtab vastu kõrge kirikliku aumärgi, millest ta kuuliski alles kirikulehe ajakirjanikult. «Asusin seejärel uurima, millega üldse on tegemist,» tunnistab ta.
Koguduseellu panustamist peab Riho Terras aga loomulikuks ega arva ka koguduse juhtorganisse kuulumist ekstra rõhutamist väärivaks. «Kui mind usaldatakse, esitati ja valiti, siis aitan heal meelel,» kinnitab ta.
Kirikus veedetud aega peab Riho Terras eriliseks ja oluliseks. Usku aga iga inimese jaoks isiklikuks asjaks. Toompeal asuva katedraali kõrval seab ta pühapäeviti sammud teistessegi, näiteks Jaani või Nõmme Rahu kirikusse. «Eks ma vaata ja hinda olukorda, et kuhu on lähem,» tunnistab ta. Aga kirikuid on teisigi, kust kindralleitnant vaimulikku jõudu ammutanud.
Näiteks Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris, kus jüripäeva mälestusteenistusel antakse au langenud ning haavatud veteranidele. «Olen uhke, et meil Eestis selline kirik on, ning tahan avaldada kiitust hr Jüri Kasele, kelle initsiatiivil ja osalusel see on teostunud,» rõhutab Terras.
Kõige meeldejäävamaks peab kaitseväe juhataja aga palmipuudepüha jumalateenistust 2007. aastal kaugel Iraagis. Anglikaani vaimulik Andrew White viis selle läbi Bagdadis diktaator Saddam Husseini palee taga basseini ääres palmipuude all.
Riho Terras räägib, et isa Andrew, kelle kogudusse ta toona missioonil olles kuulus, on mõjusa olekuga kahe meetri pikkune vaimulik, kes ise sclerosis multiplex’i põdedes tundis kaasa konfliktipiirkonna elanikele, eriti lastele. Terrasele läks jutlusest hinge mõte, et turvatsoonist nelja ihukaitsjaga väljudes ei vaja vaimulik kaitseinglit, küll aga vajavad seda sõjakoldes elavad lapsed.
Liina Raudvassar