Rohtaiast ja silmapiiridest

Heino Nurk, Valga koguduse õpetaja, tähistas esmaspäeval 50. sünnipäeva. Eesti Kirik uuris juubilarilt, milline on olnud ühe pühendunud mehe elutee ja kutsumus.
Üks Sinu sõpru on Sind võrrelnud puuga, kel juured toitvas maas kinni ja latv püüdlemas kõrgustesse ehk siis inimese maailma märkide järgi on Sinus tugevust ja ideaalide poole pürgimist. Poole oma praegusest elust oled Sa vaimulikuna olnud inimesi teenimas ja Jumala armastuse vägevusest kuulutamas. Sinna sisse mahub ka taasiseseisvunud Eesti jaoks täiesti uue valdkonna – kristliku hingehoiu – nn maaletoomine. Et siis tõeline puu: kaitset, varju ja tuge pakkuv?
Praegu on mu elul isegi otsekui kaks tüve või telge: esimene koguduse vaimulikuna ja teine on seotud hingehoiu õpetamise ning kaplaniteenistuse arendamisega. Mulle meeldib kiriku elu võrdlemine metsa või pargiga, kus on palju erinevaid liike koos.
Vaimulikuks kasvamiseks on vaja väga sügavale juurduda, samas kogu aeg taeva poole, valguse suunas sirutuda ja aina uusi võrseid ning lehti kasvatada. Üksteise kõrval ja toel on seda kindlam teha.
Taeva linnud teevad puude latvadesse pesad ja maa loomad leiavad nende all varju ning saavad söönuks. Kirik ei ela ainult iseendale. Ise kasvades tagame elu jätkumise meis enestes ja meie ümber.
Kaks aastat tagasi jõulude aegu olid veel Ameerikas, kus pakkisite Sinul külas olnud ema Jutaga kojutulekuks kohvreid.
Juba lapsena ei saanud ma mere ääres kunagi jääda rahulikuks. Ma mõtlesin aina sellele, mis on silmapiiri taga, ja mind häiris see, et ma ei saa minna teisele kaldale. Noorena reisisin ainult ida suunas.
Ameerikasse jõudsin esimest korda 1990. a, kuus aastat hiljem asusin sinna pikemalt elama. See oli minu jaoks otsekui silmapiiri taha minek, kus ma kogesin täiesti teistsugust maailma. Ma teadlikult ei sidunud ennast kunagi lepingutega, mis oleks mind kohustanud tagasi tulema või sinna jääma. Tahtsin olla nii kaua, kuni kodumaale naasmise soov küpseks saab.
Et aeg Ameerikas on täis saanud, hakkasin mõistma siis, kui sõber ühel päeval ütles: «Mulle tundub, et sa püüad kõike seda, millega Eestis tegelesid, siin uuesti üles ehitada.»
Ameerikast tulles oli Sul kaasa võtta diplom, mis Eesti tingimustes üsna haruldane?
Jah, neid on koguni kaks. Emory Ülikoolist Atlantas sain vaimse tervise eriala kaplani kutsetunnistuse ja Princetoni Teoloogilisest Seminarist pastoraalteoloogia magistri kraadi. Olen vist tänaseni nende ainuke omanik Eestis.
Kas oled pastoraalteoloogina täit rakendust leidnud?
Tööd on rohkem, kui teha jõuan. Õpetan hingehoidu Usuteaduse Instituudis ja  täienduskoolitustel. Arendan kaplaniteenistust, tegelen psüühikahäiretega inimeste rehabilitatsiooni programmidega, koos inimestega, kes on paranenud või paranemas. Selliseid muutusi lähedalt näha ja ise neis osaleda on tohutu rõõm.
17. jaanuaril 2007 seisid Valga Jaani kirikus altari ees, kus Sind koguduse peale kinnitati. Mis on Valgas nende kahe aastaga muutunud?
Valgas on elu mitmekesine. Lisaks igapäevasele koguduse vaimulikule teenimisele pakume pastoraadis sotsiaalteenuseid, meil on supiköök ja pikaaegsete töötute programm. See on töö, mille tulemusi on päevast päeva raske märgata, kuid vahel võib väga ootamatult kogeda edasiminekut.
Kui üks pooleaastane programm lõppes ja teine algas, olid ühel päeval majas koos nii uued inimesed kui ka need, kes olid juba pool aastat meil käinud. Ja siis oli vahe märgatav, taipasime selgelt, et me pole asjata vaeva näinud. Inimesed erinesid hoiaku ja silmavaate poolest, nende jutt ja kogu olemine oli sootuks teistsugune kui alustavatel uustulnukatel. See oli kogemus, mille nimel edasi töötada, otsekui autasu.
Näen oma missiooni Valgas eelkõige selles, et õpetada inimesi ennast ja oma kodulinna enam väärtustama. Inimesed suudavad palju rohkem, nad on väärt palju rohkemat, kui nad ise julgevad arvata.
See on töö, mida tuleb teha päevast päeva ja pikka aega, siin ei tohi väsimuse hetkedel järele anda, loiduda, kui edasiminek on oodatust  aeglasem. Kiriku taastamise ja kauniks tegemise kõrval tuleb ka kogudust ning inimesi selle ümber  üles ehitada.
Sa oled Eesti Kirikus oma hingehoiuveergudes kirjutanud: «Neljakümnendad ning viiekümnendad eluaastad on aeg, mil inimesed hakkavad vaatama tagasi seni elatud elule. Siis hakatakse kirjutama mälestusi, uurima perekonna ajalugu ja otsima üles noorpõlvesõpru. Seda kõike vajame peamiselt ühel eesmärgil: et saada selgeks, kes me oleme ja milleks elame.» Kus on möödunud sinu lapsepõlv?
Minu ja mu vendade Tõnise ja Antsu lapsepõlvekodu oli Mulgimaal Abja-Paluojal. Vanemad olid apteekrid, nad töötasid ja me ka elasime kunagises apteekri majas, mille ta oli enne sõda ehitanud ning selle ümber võrratult ilusa lilleaia ja pargi rajanud. Kui meie sinna elama asusime, olid aed ja park saanud juba kõvasti räsida, kuid kunagine ilu oli ikka veel aimatav.
Sel ajal kui vennad bändiproove tegid ja isaga garaažis askeldasid, müttasin mina vanaisa-vanaemaga aias või ehitasin oma aiamaja. Käest läinud aia ilu taastamine, haruldaste taimede leidmine ning elluturgutamine pakkus mulle palju põnevust.
Endine apteeker ise suri Siberis. Ei saanud unustada, et me elasime teise inimese kodus. Vanemad rääkisid meile otse ning üsna varakult vanast apteekrist ja talle tehtud ülekohtust. Kodus räägiti  palju Eesti ajast: milline oli elu enne sõda ja seda, mis nende endi perede ja rahvaga juhtus.
Meid ei kasvatatud ülekohtuga leppima, vaid öeldi ikka, et selline olukord on ajutine. Õpetati, et maailmas on asju, millega ei tohi kunagi leppida.
Keskkooli läksid Sa juba Häädemeestel, kus kirikuõpetajaks oli Villu Jürjo. Meenutuseks olgu öeldud, et aasta siis oli 1976.
Teadlik koguduseliige sai minust just seal. Kirik jäi kooliteele ja pani päevast päeva küsima, miks ta seal on. Kirikus korraldasid tollased üliõpilased Peeter Kaldur, Mihkel Kukk, Andres Põder, Heigo Ritsbek, Joel Luhamets, Reet Mägedi jpt koos õpetaja Villu Jürjoga huvitavaid noorteõhtuid, kuhu koolist ikka suure kambaga sai mindud.
Klassivendadega hakkasime õpetajal ka kodus külas käima. Vahel üksi, vahel koos mõne sõbraga jõudsin ka pühapäeviti kirikusse. Häädemeestel käisin leeris koos vanema venna perega suvel, mis jäi keskkooli lõpetamise ja ülikooli astumise vahele.
Mida Sa oled lapsepõlvest kaasa võtnud peale tõsise eestimeelsuse? On see loodusearmastus? Täiuseigatsus? Pere ja sõprade hoidmine?
Pere ja sõprade väärtust taipasin alles täiskasvanuna, eriti siis, kui Eestist eemal olin. Lapsepõlves oli nende lähedus ja tähtsus iseenesestmõistetav, nii tavaline, et kunagi ei tulnud pähegi, et võib ka teisiti, ilma selleta elada. Apteegis töötas peale vanemate veel kuus inimest ja käis iga päev palju rohuostjaid. Sellest kasvas märkamatult vajadus inimestega suhtlemise järele.
Vanemate kõnelustest inimestega apteegileti taga sai mulle varakult selgeks, et inimesed vajavad peale ravimite ka kedagi, kes neid kuulaks, toetaks ja nõu annaks.
Apteegi aias ja pargis meeldis mulle kunagist aimatavat ilu üles otsida ja taastada. See on võrdpilt ikka ja jälle korduvale mustrile minu edasises elus: välja puhastada ja ennistada algne, asjade täiuslik olukord. Siit oli ainult väike samm edasi vaimuliku kutse järgimisele. Lillede ning puude asemele tulid inimesed. Sama soov on mind ajendanud nii kirikuid remontima kui hingehoidu õpetama.
Mäletan, kuidas Sa mõned suved tagasi Ameerikast kodus käimas olid ja Järva-Madisele kokkutulekule sõitsid kadunud Pille Salveste juurde. See oli üks omamoodi kokkutulek?
Pärast keskkooli astusin ülikooli geograafiateaduskonda, huvist selle vastu, mis kodust kaugel. Seal tutvusin omavanuste usklikega ja minus ärkas huvi vaimuteaduste vastu. Tartu ja ülikooli vaimsus – orientalistikaringi üritused, mitmesugused ringid ja klubid, mis tollal tegutsesid – viisid mind äratundmisele, et mulle ei paku huvi mitte niivõrd võõrad maad ja kauged paigad, kuivõrd inimesed: kuidas nad elavad, mida usuvad ja mõtlevad.
Nii jõudsin pärast kolmandat kursust Järva-Madisele õpetaja Vello Salumi abiliseks. Ülikooli ma ei naasnud, vaid jätkasin samal sügisel Usuteaduse Instituudis.
Ma ei tea, kas Sa oled istutanud vähemalt ühe õunapuu. Aga ilmselgelt kuulud nende inimeste hulka, kelle edasiviivaks jõuks on tegutsemine, millegi uue loomine, ehitamine, korrastamine. Oled Sa mõelnud sellele, mis seni tehtust Sulle endale head meelt teeb?
Olen istutanud kaks õunapuud ja ühe kase, neile lisaks ka palju teisi puid, mis nii selgelt pole meelde jäänud kui need kolm. Rahuldust, rõõmu ja head meelt olen tundnud vaimulikuna teenimisest aga palju rohkem kordi, kui siin jõuan üles lugeda. See on väga loominguline ja tänuväärt töö. Kõige enam rõõmu on inimestest, kelle elus näen suuri muutusi, kes on saanud rõõmsaks ning vabaks. Sellist muutust on vaja vahel väga kaua oodata, kuid selle ootamine tasub end kuhjaga.
Eesti Kiriku lugejad on Sulle tänulikud hingehoiuveergude eest. Neist on saadud tuge ja kinnitust oma mõtetele. Öeldakse, et pagaril pole saiu ja kingsepal kingi, kuidas on hingehoidjaga? Kust saab tema abi?
Õpetades teisi õpime alati ka ise. Aeg-ajalt tuleb üles otsida oma kunagised õpetajad ning leida uusi, sest õppimine kestab kogu elu. Eelkõige ja üle kõige aga on hea tõsta oma silmad üles mägede poole, kust tuleb abi, ja hüüda appi Hoidjat, kes kunagi ei tuku ega jää magama.

Küsis Sirje Semm

Heino Nurk
Sündinud 8. detsembril 1958 Abja-Paluojal. Lõpetanud Häädemeeste keskkooli, õppinud Tartu ülikoolis ja EELK Usuteaduse Instituudis. 1998 lõpetas bakalaureusekraadiga Tartu ülikooli usuteaduskonna. Magistrikraadi sai 2000. a Princetoni Teoloogilises Seminaris pastoraalteoloogia erialal, oli samas ka kaks aastat doktorantuuris.
Vaimulikuks ordineeritud 12. aprillil 1983.
Eestis teeninud Suure-Jaani, Kõpu, Räpina ja Mehikoorma kogudust. Elas aastail 1996–2006 USAs, 2002–2006 teenis E.E.L.K. Baltimore’i, Seabrooki ja Washingtoni kogudust. Praegu Valga Peetri-Luke koguduse õpetaja.
Hingehoiu lektor Usuteaduse Instituudis.
Koos mõttekaaslastega asutas 1994. a EELK Haiglahingehoiu Keskuse. On olnud Eesti Kiriku teoloogiline konsultant ja mittekoosseisuline kaastööline. Kuulub EÜSi.
 

Eesti Kiriku toimetus andis Heino Nurga juubelisünnipäevaks välja kogumiku lehes ilmunud hingehoiuveergudega.

Juubilar on viimasel kahel aastal kord kuus rääkinud Eesti Kiriku lugejatega oma veerus. Nüüd on kõik need tekstid kogutud ühtede kaante vahele ja saanud pealkirja «Keskea rõõmud» ühe artikli pealkirja järgi. Lisatud on ka fotosid Heino elu erinevatest aegadest. 
«Igal elujärgul on oma võlud ja vaevad. Praeguse perioodi parimaks osaks on kindlasti arusaamine sellest, et valdav osa minu muretsemisest homse päeva peale mõtlemisel on olnud tühi töö ja vaimu närimine,» on Heino Nurk kirjutanud raamatu nimiloos.
Tühi töö ja vaimu närimine pole olnud koostöö Eesti Kirikuga, mille vaimuvilju oli rõõm kaante vahele koguda, et sedaviisi anda neile püsivam väärtus.
Kuigi Heino ise on öelnud, et vaeva eest tasumiseks piisab ka sellest, kui lihtsalt öelda aitäh, mis ei maksa midagi, kuid on hindamatu väärtusega. Aga üks hea raamat on samuti kena kingitus ja tänu oma kauaaegsele autorile. 
Raamatu väljaandmist toetasid Heino sugulased ja sõbrad. Laupäeval Eesti Üliõpilaste Seltsi majas peetud sünnipäeval oli meil hea meel sünnipäevalast üllatada ja talle kogu tiraaž pidulikult üle anda. Raamatu hankimiseks tuleks siis soovijail otse autori poole pöörduda.

TEISED TEMAST

Mihkel Kukk, ordinatsioonivend:
Minu esimesed kokkupuuted Heinoga jäävad 1970ndate teise poolde, kui ma koolipoisina käisin Häädemeeste kirikus orelit mängimas ja Heino tõi noori kirikusse huvitavatele kohtumistele, mida Villu Jürjo korraldas.
Kui tulin sõjaväest, laulsime koos Tallinna Püha Vaimu koguduse kammerkooris. Heino kutsus sinna laulma oma sugulase Anneli. Ma võin öelda, et tänu Heinole sain endale naise!
Heino erines teistest julgete mõtete ja ettevõtlikkuse poolest, on loomult liider ja eestvedaja, avatud loomuse ja hea suhtlemisoskusega ning leiab kergelt inimestega kontakti.

Kerstin Kask, kolleeg:
Heino on minu hea sõber ja kolleeg, tunnen teda juba üle 15 aasta, alates ajast, mil õppisime koos Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Tema puhul on muljet avaldav äärmiselt lai silmaring; ta huvitub väga paljudest asjadest ning oskab sellega nakatada ka teisi.
Ideede rohkus ja tegutsemisjulgus on talle vägagi iseloomulikud, ta on alati valmis alustama millegi uue ja tundmatuga ning sellesse ka teisi kaasa haarama. Näib, nagu poleks tema jaoks olemas võimatuid asju.
Minu jaoks on ta olnud ka teenäitajaks hingehoiu ja kirikutöö juurde. Ülikooli lõpetamise aegu osalesin hingehoiu ja kriisiabi koolitusel, kus Heino oli üks koolitajatest. See on tänini minu jaoks üks mõjukamatest koolitustest, millest olen osa võtnud.