Roosaarte peret liidab muusika ja sarnane elutunnetus

Eveli ja Meelis Roosaarel on kolm poega. Pereisa Meelisel on veel kaks poega. Viie poja isa annab tikutulega otsida ja seepärast lähen isadepäeva eel vaatama, kuidas elab üle kümne aasta Puhja koguduses juhatuse esimehena ametis olnud Meelis Roosaar ja tema pere.

Karijärve küla jääb Elva ja Puhja vahele ja seal, Eveli vanemate talus, suur pere elab. Pere on tõesti suur, sest siin elavad ka Eveli vanemad ja tädi. Ja muidugi poisid: Markus, Indrek, Kaarel ja Oskar. Joosep on poistest vanim, õpib ülikoolis füüsikat ja elab praegu Tartus. 14aastane Markus aga naudib alanud koolivaheaega ja ilmub välja pildistamise ajaks. Koer Maks naudib olukorda ja laseb ennast silitada.
Kümme aastat tagasi, kui pere oli saanud piisavalt Tartu ja Karijärve vahet „heegeldada“, otsustati päriselt maale kolida. Siiani pole otsust kahetsetud, kuigi logistika, et õigeks ajaks tööle ja kooli jõuda, on perele paras pähkel. Eveli käib Tartusse tööle, Indrek ja Kaarel Konguta kooli, Markus ja Meelis Elva gümnaasiumi, vaid kolmene Oskar jääb koju.
Paras naaskel, hoiab pesamuna külalise ja vanemate tähelepanu endal. Küll toob ta teelauale õunu ja hoolitseb selle eest, et muusika mängiks. Siis jookseb ta vudinal kööki, sest naabrimees Ants toob värsket piima. Vanemate sõnul meeldib ka väikemehele viiulit mängida ja ta passib peale, kui vanemad vennad on viiulikasti lahti jätnud.

Normaalne keskkond
Tänapäeval pole päris tavaline, et nii suure perena elatakse. Aga sellel on oma võlu: lapsed pole lasteaias käinud, majapidamises on kohustused jagatud ning Eveli ja Meelis saavad rohkem oma asjadega, enamasti muusikaga, tegelda. Külalise saabudeski oli maja head lõhna täis, sest Aime-tädi küpsetas parajasti pannkooke. „Meile meeldib, et lapsed saavad vanaema ja vanaisaga lähedased olla,“ selgitab pererahvas.
Juurvili kasvatatakse oma pere jaoks ise. Eveli kinnitab: „Nautisin suvel kapsa ja porgandi rohimist. See pühkis kevadise koolilõpuväsimuse paari päevaga.“ Aias toimetamine toob muusikute ellu vaheldust ja viib mõtted teistele radadele. Lisaks on enda kasvatatud toit kõige tervislikum. Lehmapidamine lõpetati kümme aastat tagasi.
„Unistasin maale kolimisest, aga mõtlesin, et kes see mees tahab maale kolida. Olin leppinud, et kui võtan linnamehe, siis elan linnas. Aga näe, tuli,“ meenutab Eveli. Vanale majale on Meelis koos abilistega teinud juurdeehituse ja ees ootab veel kaht osa ühendava vahetoa remont. Õue peal hakkavad silma kaks palkmaja: üks Eveli vanematele ja teine tädile. Eraldi majas elades saavad vanemad ka rahu nautida.

Ikka viiul
Indrekut ja Kaarlit võib vabalt kaksikuteks pidada ning vahel ongi neid segamini aetud, kuigi Indrek käib 4. ja Kaarel 2. klassis. Kenad blondid poisid mõlemad ja hobigi on neil üks – viiulimäng. Eks see tuleb sellest, et ema Eveli on Tartu muusikakoolis viiuliõpetaja. Mõlemad huvituvad ka klaverist, aga põhipill on ikka viiul. Palju sõidetakse jalgrattaga ja neid on maja seina ääres reas päris mitu. Indrek käib ka jalgpallitrennis.
Kuigi isa Meelis suvel poistega vahel jalgpalli mängib, on ta siiski rohkem tugitoolisportlane. Poisid meenutavad, et varem oli isal rohkem aega ja siis mängiti kabet-malet ning muid lauamänge. Ühiselt kinnitavad nad, et isa on tore, teeb nalja ja mõtleb igasuguseid asju välja. Koos tehakse ka tööd, näiteks laotakse puid riita.
Õuel seisev traktor on rohkem vanaisa ja onu tööriist. Aga kui Meelis murutraktoriga muru niidab, istub Oskar süles. Eveli kinnitab, et Meelis on kannatlik ja talle meeldib lastega mängida. Hiljuti käidi poistega Kuressaares festivalil ja kui poisid olid ära esinenud, viis isa nad spaasse, ema jäi aga kontserti edasi kuulama. Vahel lähevad poisid naaklema, siis paneb isa Meelis oma sõna maksma.
Kaarli puhul ei saa kõnelemata jätta tema harrastusest muusikat teha. On muusikaprogramm, kus ta katsetab ise muusika loomist. Kas temast kunagi helilooja saab, näitab aeg. Vanemad võivad aga kinnitada, et nende peres nutiprobleemi pole, sest selleks pole lihtsalt aega. Eriti sel aastal, sest iga päev peab pilli harjutama, kuigi vahel ei viitsi. „Kui musikaalsus on kaasa antud, siis tuleb muusikat teha,“ sõnab Eveli.
Indrek tunnistab siiski, et vahel ei meeldi talle koolis käia. See juhtub siis, kui ta väsinud on. Kool on tore, nii nagu ka õpetajad ja klassikaaslased. Aga hommikune ärkamine on raske ja tüütu. Isa Meelis lisab, et Elva koolis arutataksegi, et koolipäev võiks alata kell 9, sest muidu peavad kaugemalt tulijad juba kuue ajal ärkama.

Kaasamõtlejad
Meelis Roosaar on Puhja koguduse liige aastast 1990 ja juhatuse esimees üle kümne aasta. Ta tunneb heameelt, et saab seda koormat mitme inimesega jagada. Abikaasad kinnitavad, et nemad on kaasamõtlejad ja toetajad, koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa abikaasa Miina-Liisaga tegijad. Kuigi Karijärve küla kuulub Nõo kihelkonda, on nende pere kogu aeg Puhja kirikus käinud. Kauguse mõttes on see kirik ka kõige lähemal.
„Minu jaoks on tähtis, et oleme samas suunas mõtlevad inimesed. Miina on väga hea muusik,“ kinnitab Eveli, kelle jaoks on oluline, et Puhja kirikuga on olnud seotud juba tema esivanemad. Nad kiidavad head koostööd praostkonnas ja sõnavad, et vahel tehakse ühiselt kontserte lihtsalt niisama. Kaheteistkümnel suvel on Roosaared pidanud enda juures viiuldajate suvekooli ja lõpukontserdid on olnud alati Puhja kirikus.
Küsin, kuidas muusikuks olemine ja majanduslikult mõtlemine, mida juhatuse esimehel hädasti vaja on, kokku sobivad. Ja kuulen, et Meelis on õppinud kaks aastat ülikoolis matemaatikat. Koduski olevat arve- ja majapidamine Meelise käes. „Mina ei oska arvetega toime tulla, õnneks Meelisele sobib,“ sõnab pereema.
Kui poistele on vaja midagi suuremat-kallimat osta, ühendatakse jõud. Eveli vend on poistele lemmikonu ja pered lähedased. Mõlemal abikaasal on väga vedanud. Meelisel on kaks venda – poistel on palju sugulasi, kellega tihedalt läbi käiakse. Nii ei tule ka kartulivõtul töökätest puudu.
Oskar, kelle tööpäevade hommik on igavam, sest teisi lapsi pole, vaatab, kuidas vanaisa nokitseb ehitada. Siis peab tööriistu valvama, et need käiku ei läheks. Töötahe on temal kõige suurem, vanemaid poisse peab natuke sundima, naerab Meelis. Kui käruga puid veetakse, tahab Oskar ka osaline olla. Kolmeselt on jäljendusvajadus muidugi suur.
Meelis mõtiskleb, et mingeid kasvatusnippe tal pole, aga eks rohkem või vähem teadlikult kasutab ta oma vanemate eeskuju. Kasvatasid ju tema vanemadki kolme poega. Ja Eveli lisab, et neil mõlemal oli nõukogude ajal helge lapsepõlv ja tore pere. „Väärtused olid paigas,“ kinnitab ta.
Rita Puidet

Meelis Roosaar
Sündinud Viljandis 22.06.1970
Elva gümnaasiumi muusikaõpetaja
Puhja koguduse juhatuse esimees
Tegutseb Elva meeskoori ja Puhja /Rannu kirikukoori dirigendina, on Karijärve keelpilliorkestri liige (kirjutab muusikapalu ja seadeid orkestrile, mängib plokkflööti ja lõõtspilli)