Rootsi-Mihkli kogudus kasvab

Rootslane Patrik Göransson on juba kolm aastat Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse hingekarjane, tema korter on Tallinna vanalinnas Rüütli tänavas paikneva kiriku teisel korrusel, uus trepp on alles tulekul, vana aga maha lõhutud. Õpetaja peab koju pääsemiseks mööda redelipulki turnima.
Ta ootab aega, mil uus trepp valmis, siis saab vene ajal vana maja seina lõhutud ukse kinni müürida ja algse sissekäigu avada. Õpetaja ei jõua ära imestada, miks küll nõukogude võim pidi vana ukse ette WC ehitama ja paksu müüri sisse uue ukse raiuma.
Kirikus ruumipuudus
Kogudusemaja hävis 9. märtsi pommitamisel 1944. aastal, kui Harju tänava kant varemeteks muudeti. Majas oli õpetaja korter, rootsi kool, ajalehe toimetus, ühe rootsi erakonna peakorter ja kultuuriselts.
«Tänapäeval on kiriku katuse all ka Rootsi rahvaülikool. Enne sõda tegutses kool Pürksi mõisahoones Noarootsis. Taasiseseisvumise järel oli plaan kool Paslepas tegutsema panna, see oli siiski liiga suur ettevõtmine. Kool tegutseb nüüd meie koguduse ruumides ja Haapsalus. Koolis on võimalik õppida rootsi keelt, viimasel õppeaastal oli ligi paarsada õpilast. Suviti korraldame aga eesti keele kursusi rootslastele. Neile, kes seovad oma elu tihedamalt Eestiga, näiteks ehitavad endale siia suvila. Tahetakse õppida sellepärast, et kohalikega suhelda, poes käia jne. See on vajalik, et tunda end koduselt. Kui ei oska kohalikku keelt, siis jääd paratamatult võõraks,» selgitas Patrik Göransson, kes loodab koguduse juurde ka väikese lasteaia asutada.
«Praegu on koguduse juures pühapäevakool ja laste laulu- ning mänguring, ka lastekoor tegutseb. Ootame pikisilmi, et remont edeneb, sest ruumikitsikus kirikus on suur.»
Mitte ainult rahvuskogudus
Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse kirikuhoone oli kuni Põhjasõjani praegune Suur-Kloostri tänavas asuv õigeusu (Issanda Muutmise) kirik. 1716. aastal andsid venelased käsu, et kogudus peab sealt kahe nädala jooksul lahkuma. Kogudus oli ilma kirikuta kümme aastat, kuni anti praegune seegi (vaeste varjupaik) hoone. Sellepärast ei ole Rootsi-Mihkli kirikul torni: seegi hoonel seda ei olnud ja sinna seda ei ehitata ka.
Koguduse liikmetest 95 protsendil on rootsi juured. «Meie kogudus oli enne sõda suur kogudus: tuhat liiget põgenes Rootsi ja kakssada jäi siia,» selgitab Patrik Göransson. «Nemad ja nende järglased on põhilised koguduseliikmed ka praegu. Nõukogude võim ei lubanud kogudust 1945. aastal registreerida, õpetaja saadeti Siberisse ja kogudus lagunes. Kiriku saalist sai hoopis raskejõustikusaal, alles 1990. aastal sai võimalikuks kogudus taas registreerida ja hoone tagastati kogudusele. Nüüd on meil paarsada liiget. Tasapisi kogudus siiski kasvab.»
Rootsi-Mihkli kogudus ei ole rahvuskogudus, rõhutab õpetaja Göransson. Koguduseliikmete hulgas on eestlasi, kes on hakanud rootsi keelt õppima ja tunnevad huvi rootsi kultuuri vastu. Liikmeks saamisel ei ole mingeid takistusi.
Kolmapäeviti toimuvad tavapäraste pühapäevaste rootsikeelsete jumalateenistuste kõrval eestikeelsed jumalateenistused, osavõtt ei ole suur, kuid huvi on ja on kindel kavatsus jätkata.. «Ega iga asjaga pea alati väga suurejooneliselt peale hakkama. Tähtis on kindlalt üht liini jätkata ja aeg paneb kõik paika,» on õpetaja veendunud. «Ka meie koguduses on inimesi, kes ei oska piisavalt rootsi keelt, neile olemegi mõelnud. Oodatud on kõik huvilised.»
Patrik Göranssonil on natuke kahju, et riigirootslasi satub siia kirikusse siiski harva. «Kui rootslane kolib näiteks Aafrikasse, siis ta kardab, et lõvid söövad ta ära ja ta hakkab igal pühapäeval kirikus käima. Eesti on liiga kodu lähedal ja siin ei ole ohtlik. Tullakse rohkem suurte pühade ajal nagu Lucia päev, jõulud,» põhjendab õpetaja.
Naissaarel taastatakse kirik
Suvel hakati taastama rootsi kogukonnale kuuluvat Naissaare kirikut. «Oleme saanud natuke toetust muinsuskaitseametilt, Viimsi vallalt ja ka Rootsist. Teeme kõigepealt ajutise katuse, tegeleme peamiselt olemasoleva konserveerimisega. Sügiseks tahame kiriku torni risti uuesti paika panna,» on õpetaja optimistlik.
«Kui venelased Eestisse sisse tulid ja elanikele anti käsk Naissaarelt lahkuda, peeti kirikus lõpujumalateenistus ja võeti rist maha. See oli ju teada, et kirikuna see hoone enam tegutsema ei hakka. Taastamist soovisime alustada just risti taaspüstitamisest.
Praegu elab saarel väga vähe inimesi, kuid tõenäoliselt ei jää see igavesti nii. Naissaar on nii Tallinna lähedal, et vaevalt see kauaks tühjaks jääb. Võtame või näiteks Stockholmi või Helsingi saarestikud, need ei ole tühjad. Miks siingi peaks teisiti olema?
Tean praegu üht perekonda, kes on sinna suvila ehitanud. Peremees töötab Tallinna vanalinnas ja käib saarelt oma kaatriga tööl, selleks kulub tal ainult pool tundi. See on vähem kui Lasnamäelt siia jõudmiseks. Sellepärast on vajalik, et kirik säiliks kui mälestusmärk vanadest aegadest. Kirik on saarel ainuke hoone, mis säilinud ennesõjaaegsest Eestist,» räägib õpetaja.
Mälestused elavad
Kalmistupüha peeti Naissaarel sel suvel samuti. Koos oli 85 inimest. Et oli väga vihmane ilm, alustati kirikust ja lõpetati surnuaial. Kunagi elasid rootslased ka Pakri saartel ja neilgi olid oma kirikud. Õpetaja käis saartel neli-viis korda aastas ja suvel pidas kohapeal leerikooli.
Eesti Vabariik tunnistas siin elavaid rootslasi iseseisva rahvusena, tsaaririigi koosseisus polnud Eestis rootslastel mingeid seltse ega muud. Rootslasi elas ka Vormsil, Ruhnus, Harju-Madise ja Harju-Risti kihelkonnas. Enamvähem tervel Eesti rannikul on elanud rootslasi. Keeleliselt kõige puhtamad on saared, kus elati suhteliselt suletult.
Rootsi-Mihkli kogudus on surnuaiapüha pidanud ka Vihterpalus, kus on vana surnuaed. Tallinnas oli Koplis saksa-rootsi kalmistu, kuid see on hävitatud, Rahumäel oli rootsi kogudusel oma kvartal. Sinna matsid venelased omad peale. «Mis juhtunud, see juhtunud, ega me ei saa neid surnuaedu enam taastada,» lepib õpetaja olukorraga.
Tallinnas vähe kirikuid
«Rootsis käiakse rohkem kirikus kui Eestis. Keskmine rootslane on rohkem kirikuga seotud kui keskmine eestlane,» on õpetaja veendunud, ent märgib tunnustavalt, et Eestiski on mitmel pool inimesed väga tublid. «Olin Tallinna Toomkoguduse leerilaagriga Põltsamaal, seal paistab olevat hästi tubli kogudus. Põltsamaal on enamvähem kõik inimesed kirikuga seotud. Tallinn on kiriku suhtes lausa hirmuäratav koht. Siin on väga vähe inimesi kirikuga seotud.»
Rootsis oli luterlik kirik 2000. aastani riigikirik, Eestis riigikirikut ei ole, kuid aegajalt näeb mõni siinne inimene suurt ohtu selles, kui meil olekski riigikirik. See, et Rootsis oli riigikirik, ei ole õpetaja Göranssoni jaoks mingi eriline probleem. «Kuid probleem on see, et kirik toimiks Jumala sõna järgi, mitte poliitikute tahtmise järgi,» näeb ta ohu võimalust.
«Kas riigikirik või mitte, see on puht praktiline asi. Hea on, kui kirikul on palju raha ja ta oskab seda kasutada. Riigikiriku kaotamine on praktiliselt siiski nimetuse muutmine, maksuamet korjab maksu ikka endiselt, nüüd kutsutakse seda annetuseks kirikule. Kirikust välja astuda saab Rootsis kord aastas. Kui oled kiriku liige, siis pead ka maksma. Iga kogudus otsustab maksu suuruse ise, keskmiselt on see 1,5% sissetulekust.»
Eestis vaimulikuna töötav ja kohalikesse probleemidesse süvenenud õpetaja Göransson peab EELK võtmeküsimuseks maakoguduste ellujäämist ja kirikute vähesust Tallinnas. Võrdluseks toob ta Göteborgi, mis on Tallinna-suurune linn ja kus on ligi 50 luteri kirikut Tallinna kümnekonna vastu. Kui nii edasi läheb, on kirikuinimeste hulk varsti väga väike, muretseb ta. Kirik muidugi jääb, kuid ei saa ennast kuidagi nimetada rahvakirikuks.
Tiiu Pikkur