Rx ehk kohtume Karl Ristikivi juures

Kas võiksin peopesas hüpitada mõtet kirjaniku usulise aluspõhja olulisusest? Näiteks Karl Ristikivi (1912–1977) ortodokssest kiriklikust kuuluvusest ja selle mõjust tema loomingule. Või lõpetada tänapäeva hetkearusaamistest lähtuvalt: Mis tähtsust sel on? Aga kui kotisuu on lahti nööritud, siis arutlegem edasi. Kas Ristikivi paguluses kirjutatud romaanid oleksid samad, kui neid oleks kirjutanud luterlane või katoliiklane? Väidab ju läbitungiva pilguga Fanny de Sivers (1920–2011) kirjutises Siena pühast Katariinast (1347–1380), et Karl Ristikivi „Mõrsjaliniku“ (1965) „/…/ alguses on tunda, et autor ei oska oma tegelasega midagi „peale hakata“. Aga seda ei saa talle pahaks panna, sest isegi katoliikliku vaimsusega inimestel on vahel raske Katariinasse süveneda. Ja nagu me nägime, ei suutnud isegi perekond tüdrukust aru saada. Seda lähedaste mõistmatust kasutab Ristikivi osava kompositsioonivahendina: mis talle endale ebaselge paistab, seda laseb ta jutustada tunnistajatel – isa, ema, õde, naaber jt. Sellegipoolest tundub esimene osa ebatõenäoline. /…/ Murrang neiu elus särava, kuid raske mõrsjalinikuga, mis jääb ümbrusele nähtamatuks, kuid annab sündmustele uue orientatsiooni, mida on kergem kirjeldada, elustab ka romaani käiku. /…/ Aga romaani kolmas osa muutub huvitavaks. Siin sekkub Katariina poliitikasse. Siin elustuvad dialoogid. Siin saab autor kindla pinna jalge alla“ („Inimeste ja loomade maailm : Kirjad Eesti sõpradele“, 2019, lk 159–160). Minu jaoks jääb hoomamatuks õigeusu pühaku ja katoliikliku pühaku hõljuv eraldusjoon, kuid miski sunnib Fanny de Siversit kirja panema „katoliikliku vaimsuse“ raskeltmõistetavusest ortodoksile Katariina tegevusest pere keskel ja Sienas laiemalt.

Võib-olla üks aspektidest Ristikivi eemaldumisele eesti ainesest ja suundumine euroopluse kujunemisaegadesse andis tollal pagulusse sunnitud rahvakillule lootust, et kõik on muutumises ja kui Rooma riik ja ristisõjad ei ole igavesed, saati siis Helsingi konverentsiga (juuli/august 1975) kinnitatud Teise maailmasõja piiride puutumatuse järelmid ja NSV Liit. Üks omanäolisemaid Ristikivi „Hingede öö“ analüüse on Jaan Unduski artikkel „Rüütel, humanist ja eksistentsialist : Sisseminek „Hingede öösse““, kunagisel pagulaskirjanduse konverentsil „Karl Ristikivi 75“ 3.–4. XII 1987 peetud ettekande täiendatud tekst raamatus „Eesti kirjanike ilmavaatest“ (2016). Ristikivi arupidamisaastad olidki täidetud luuletustega ja „Hingede ööga“. Ent ikka jääb kiusama mõttekäik, kas katoliiklane Karl Ristikivi oleks kirjeldanud Akkoni lahingut samamoodi kui ortodoks Ristikivi. Kirjutas ju Uku Masing kirjas Ristikivile: „Tean Sinust suhteliselt palju, kogemata vist. „Mõrsjalinik“, „Põlevad lipud“, „Imede saar“, „Viimne linn“ ja Sinu saadetu – kuus kokku. Igas midagi, millele ei pane yhtki miinuspunkti, kuid „Viimne linn“ ja „Hingede öö“ ainult plussidega. Vabanda matslikku sõna, kuid kuradima hästi on „Viimses linnas“ kaks kõrgpunkti (ma ju ei lepi sellistega, milledes vägi kulutatakse algul) ja Akko vallutamise kirjeldus võrratu. (Nagu käinuksid seal ja näinuksid.) „Põlevais lippudeski“ lahing, kuid „Imede saares“ katk algul. Sul on just seda nägemust, mis maalijale hetkeks „ilmub vaimusilma ette“. Iga pisiasja ta näeb, pärast siis justnagu meenutab ja kopeerib ilmutust“ (8.01.1969).

Kas Anton Hansen Tammsaare kirjutatud „Sic transit …“ (1924, 2004) ja muud artiklid oleksid sobinud ka Ristikivile kirja panekuks? Või Vello Salo tsitaat Viivi Luige „Kuldse krooni“ raamatus: „„Kogu see pagana Põhja-Ameerika täiega tükkis on üks okupeeritud maa! Nad võivad siia oma Torontosid ja New-Yorke ehitada nii palju kui kulub, aga seal üleval on indiaanlaste taevas ja selleks ta jääb.“ Tema silmapõhjast paistsid korraga Lalsi koolimaja ja Kolga-Jaani kiriku torn. Rukkiväli lagendikul ja kõrge kuusik mäenõlvakul. Ära võetud, kaotatud maa“ (lk 150–151). Ära võetud maa ja sunniviisil Kanada põlisrahvaste internaatkoolidesse kokku kogutud sajad lapsed ning nende sajad ja sajad nimetud hauad, mida Kanada koolide ümbruses uued põlvkonnad taasavastavad. Või Austraalia luhtunud hääletus pisku lootusetult hiljaks jäänud tunnustuse üle põliselaniku staatusele aborigeenide rahvakildudele? Raamat „Kröits ehk Ristikivi“ (2018) Janika Kronbergi ja Brita Meltsi koostatuna on mu riiulis mitmeid kordi lehitsemist-lugemist leidnud. Paljude mälestuskildude hulgas torkas silma näiteks naisideaali arutelu Veljestos Hilja Vihalema (1920–2008) mäletamises: „Ja tema ütles: noh, peaasi, et ta tunneks Piiblit, Kreutzwaldi ja Koidulat“ (lk 116). Ning Debora Vaarandi üks lemmikjutustamisi sõbranna Karin Ruusilt: „Kord jäänud Ristikivi äkki seisma ja küsinud kogu südamest: „Karin, kas sa siis tõesti jumalat ei usu?““(Lk 123) Ja vestluses tekkinud vaikuses pillatud Debora lause: „Õigeusk lõhnas Saaremaal …“ Need kohad „Kröitsi …“ raamatust jätavad mulje, et koolis usuõpetuse tundides oli elava fantaasiaga poisikesel huvitav, mis paguluses viisid Ristikivi Ortodoksse Kiriku kultuurfondi juhatusse (lk 239).

Luules on ilmselt asjad pisut teisiti: Uku Masingu esmakogu „Neemed Vihmade lahte“ (1935) kohta langeb arbujate kontekstis lause: „Aga kuigi me kõigest, mida loeme, väga hästi aru saame, jääb luuletuse mõte meile kuidagi peidetuks“ („Viimne vabadus“ 1996, „Neli arbujat“, lk 243). Ristikivi sõnad pöörduvad talle tagasi tema luuletuste selgete sõnade hämarasse mõttesse.

Hiljuti anti meile uus värske võimalus kohtuda Ristikivi juures. Nimelt Janika Kronbergi koostamisel ning Brita Meltsi toimetamisel ilmusid Ristikivi kogu loomingu läbi rehitsemistes tuvastatud luulepudemed, lisaks arhiivileiud, lisaks Karl Ristikivi luulekogu – kõik kokku pealkirjaga „Inimese teekond ja muu luule“ EKSA kirjastuse purje all. Kui Janika Kronberg on luulekogu eelmise trüki (2003) saatesõna „Naeratuse jäävus. Karl Ristikivi luule“ pisut kohendanud lisatud uute luuleleidude valguses, siis Jaan Unduski raamatut ja mõneti silmi avav „Karl Ristikivi luulest ja isamaatusest“ on asjalik panus Ristikivi luule kaardistamisel. Lisaks lugemise ja mõttekäikude jälgimise mõnu. Olen seda kogenud Jaan Unduski tekstides varemgi, kui meenutada elegantset mõttekäiku Koidula saatusest Jannsenite perekonnapildi põhjal Koidula mälestustahvli avamisel Kroonlinnas. („Kuninganna Koidula : Kõne Kroonlinnas kaupmees Turkini maja ees“, „Eesti kirjanike ilmavaatest“, lk 189–194) Siinset saatesõna võiks vaadelda kui pisiesseed Ristikivi poolt suureks kirjutatud riimipaari „isamaatus – saatus“ kulgu, hiljem Tõnu Tepandi suureks lauldud, „vastupäeva-elulugu eesti luules umbkaudu viieteistkümne aasta jooksul (1936–1950) läbi Kersti Merilaasi, Bernard Kangro, Ralf Parve, Kalju Lepiku ja Karl Ristikivi värsside. Mis sai edasi pärast Ristikivi, jäägu teiste uurida“ ja lisatakse veel samapalju riimipaaride leide (lk 34–35). Jääb vaid sedastada: „Eesti luule riimide ajalugu pole kirjutatud ja võib oletada, et „isamaatuse“ kui riimsõna juureotsteni käesolevas lühivaatluses ei jõuta“ (lk 29). Minu jaoks oli üllatav Kalju Lepiku ja Ristikivi lausa kahehobuse-riimivanker sõjajärgses luules. Ei olnud nii tähele pannud, nii mõelnud. Riimsõnade kulgemist autorist autorini võiks võrrelda meie maastikust nüüdseks kadunud telefonitraatide lõputuna käest kätte, võngetena postist postini kulgemisega tollase rongivaguni akna raamistuses. Ainult taustavärvid muutusid läbi nelja aastaaja.

Ristikiviliku (luule)mõtlemise mererannal läheduses on Masingu teostamatud mõtted igapäevakõndimiste maastikus: „Iial pole olnud aega saada tuttavaks oma kodumail muuga kui enese käidavate teeäärsetega. Ja needsamad kohad nüüd on täis mu tegemata tegemisi. Küllap paljude kadunud põlvede omigi, rääkimata isast või vanaisast. Sest olen sellel ülituttaval teel muistegi vahel eksinud nii, nagu tõmmanuks keegi surnu mu kohale, kus temal kunagi pähe on turgatanud rõõmus mõte või sähvatanud kõikelepitav tunne. / … / Ja nõnda kõik minu targad ja riivatud päevaunelmad tukuvad selle tee ääres mõne neiuvaiba juures, seenlille kõrval või paepraos, oodates inimest, kes on niisama õnnelik või õnnetu nagu mina, olgu siis, et julgustada teda tegema võimatusi, või kurtes temaga koos, et need inimesed, kellede avitust oleks vaja ilusate asjade tegemiseks, pole taibanud, milline rõõm on teha, milline õnn on laulda kahekesi oma kõikesuutvat tuju. Kellele aga on minul õigust soovitada käia seda teed, millel mina pole tulnud toime tuhandikuga sellest hääst ehk ilusast, mida mõlgutasin.“ („Mälestusi taimedest“, 1996, 2021, lk 54) Sama hingetuult levitavad Viivi Luige tekstides tähtsustatud kunagised raamatulugemiskohad, mis on nagu nagid, mille otsa saab riputada sündmusi ja inimesi meeles pidavaid ning avavaid märksõnu.

Loodan, et ma ei eksi, kui inimsilmas oleva pimetähni maaletoojaks kirjanduse mõistmisel pean Arne Merilaid (näiteks: „Üdi siirdamine ehk kaaren nõela otsas“ raamatus „Juhan Viiding, eesti luuletaja“, 2010, lk 37–43). „Pimetähn“ Heiti Talviku – August Sanga – Karl Ristikivi jt luule Piibli allusioonide aluspõhja märkamatusel on laialt levinud. Kas kirjutajatesse sisse imbunud luulekäsitluste nõukoguliku elukitsenduse kauged ja sisseharjunud peegeldused? Mind on Ristikivi esimesest lugemisest saati (suitsupaberil, teab mitmes paberkoopia kirjutusmasinal taotud) kütkestanud mitmed Piibli allusioonid või laenud tema värssides. Esikohal muidugi siiamaani hämaraks jäävad Ristikivi luulekogu neli viimast rida: „Aga kui me kord õhtul istume maha, / on seal istunud enne meid / kümme tuhat, kes tulid tagasi sõjast, / ja kolmsada, kes ei tulnud kunagi tagasi.“ Kas siin on peidus lõks lugejale, kes projitseerib read Eesti ajalukku? Piibel.NET annab sõnadele „kolmsada„ ja „kümme tuhat“ kahe peale eraldi ligi poolsada viidet Piiblis. Mida ma mõtlen endamisi, selgub pisut rohkem, kui paneme siia kõrvale August Sanga read: „Kord köidame merede vahuse vee / ja kokku rullime taeva. / Neist saavad tugevad purjed me / maamullast vormitud laeva. / … / Kui kaugelt silmi lööb tuledevõpp – / maapäikesest heledam valgus, / siis väsind purjed hõiskavad: Lõpp! / ja laevamehed : Algus!“ (Luulekogu „Müürid“, 1939, lk 58) Ja veel Heiti Talviku read: „Me taevaid enam ei vaja, / me jumalaid enam ei tunne. / Bardide kandlekaja / meid vaibutab unne. / … / Meie saatus on püsida tüüril / kõigi lootuste avariiski / ja tõdede vankuval müüril / meelt heita – ning elada siiski.“ („Kohtupäev“, 1937, lk 49) Siinkohal väidab Ristikivi, „[i]lma et ta seda otseselt tunnistaks, teeb Talvik läbi midagi religioosse arengu taolist“ („Viimne vabadus : Neli arbujat“, lk 225). Kui ka Betti Alveri pealkirjata luuletus „Sina ütled : katoliiklikult kartes“, mis ilmus autori eluajal ainult „Tolmus ja tules“ (1936), pälvib Ristikivi tähelepanu: „Kui Talvik oli ärritanud teatud lugejaid oma näilise dekadentsusega ja pahelisusega, siis võis Alver ärritada oma intellektuaalse uhkusega ja respektitusega.“ Selle luuletuse kogus võrdlemisi tähtsal positsioonil olemise ajend on jäänud tänini varjatuks. Õnnelikule saatusele tänu on mu riiulis kaks trükki „Õige-usu Kiriku Laulu-raamatut“ (1887, 1905) ja nende paguluses ilma avaldamiskoha viiteta faksiimiletrükis pisut suuremas formaadis. Lisaks „Õigeusu Katekismuse seletuse raamat : Eestirahva õigeusu koolidele ja rahvale kirja pannud N. F. Orlow“ (1885) ja „Eesti Apostlik-õigeusu kiriku talitusraamat“ (1940), kust leidsin peatükid „Suur veepühitsemine“ ja „Väike veepühitsemine“, poeetika seegi. Ka viimane trükis on pälvinud faksiimiletrüki paguluses. Neist raamatuist sain atmosfääri lõhna poisikese, kelle vanaisa Madis Ristikivi oli astunud õigeusku, ümbrusse, et paremini mõista ta luulet. Ja kindlasti läbi kaamera nähtud poisikeseea sõber Rudolf Schär Uue-Varbla mõisahoone ees meenutamas: „Ta tahtis kangesti ikka raamatuid lugeda. Mõisa raamatud olid siis üleval tühjas toas. Ja sealt ta neid sorteeris, võttis vahel omale koju lugeda. Ju ta sealt kirjandust leidis. Ja seda ma mäletan ka, et oma emale ta luges igal õhtul ajalehte ette.“ („Taskus hoitud liblikad“, ETV, 1992, litereering, „Kröits …“, lk 71) Sama juhtus väikese Viivi Luigega tühjaks küüditatud naabertalu üleval toas raamatukapi ees. Juhuslik kokkusattumus või seaduspärasus väikese inimese võõrastes keeltes raamatutega kokku puutudes? Ema matused Varblas aprillis 1942 on kindlasti ta luule taustal – aastapäevad hiljem kirja pandud (23. aprill 1943, lk 147–148). See pealkirjata luuletus sööbis mällu. Põgenikepaadis üle mere 26.11.1943 istus juba 42. pioneeripataljonis Pihkvas kirjutajana teeninud („Kröits …“, lk 150) kui deserteerunud suguvõsatu mees Eestist.

Jaan Undusk paneb kirja: „Ristikivi üldisema eemalhoidvuse juuri on nähtud tema lapsepõlves (isatus, vaesus), vanemad ja poisiaastad olid talle kõneainena tabulised. Eks väljendu trots päriliku sunnismaisuse vastu ju luuleski: „Meie juured ei ole lapsepõlves / … /. Meie juured on igas paigas, / kust me kunagi mööda käinud.“ Oma lühimonograafias Bernard Kangrost jagab Ristikivi kohe alguses kirjanikud kahte klassi: pesahoidjaiks, kelle loomingu juured jäävad kodupaika, ja pesapõgenejaiks, [pesahülgajaiks], kelle püüe on algusest peale kodunt eemale, „Ära-maale“ minna, nagu August Sang selle ristis. Teisisõnu, „on neid, kellele nende päritolu miljöö on olnud ainult kammitsaks, mida nad hiljem kogu oma elu kestel on püüdnud lõhkuda“. („Bernard Kangro. Lühimonograafia“, 1967, lk 5) Küllap on see enesekohane ülestunnistus.“ („Mälukaotuskirjandus“, „Eesti kirjanike ilmavaatest“, 2016, lk 647) Nii paradoksaalne kui see ka tundub, Ristikivi „mahub“ oma Eestis kirjutatud romaanidega ja paguluses kirja pandud luulega veidi vähem pesahoidjaks ning paguluses kirja pandud romaanidega pesahülgajaks.

Olen Ristikivi luuletusi esimest korda lugenud olles siiani lummatud ta „Varjumängust“. See on see luuletuste tsükkel, mis seob Ristikivi ja Masingut – mees-inimeses surmani säiliv noorukiea kõikevallutav kirg filmiekraanil nähtu armumisväärsuses. Masingul oli annet jäädvustada tõmmut filmikangelannat akvarellis, Ristikivi olevat alati valmis olnud lähemate sõprade ringis rääkima nähtud filmidest (Hele Lüüsi mälestus ühises filmiklubis, „Kröits …“, 2018, lk 319). Seitsmeosaline „Varjumäng“, mida filmikaamera taga olnuna ja vahel isegi unes näinuna tegevusi läbi kuldlõikes elik jumaliku proportsiooni klaassilma ruudul, tajun neid luulepilte hoopistükkis reljeefsemalt kui muid Ristikivi luuletusi lugedes. Lausa väikese filmiepisoodina kino reklaamkasti seisatama sundivas kütkestavas valguspildis ning kinosaali visioonis. Vahest samas tonaalsuses, kuid teadlase lähenemisnurga alt vaatles Külliki Kuusk Ristikivi – Masingut võrdlevalt luules kätketud sarnasust. Alustuseks pakutakse lugejale motona Ristikivi naisideaali: „Keegi pole mind kunagi tundnud, mitte keegi peale ühe naise, keda ma kunagi ei ole näinud“ („Mõrsjalinik“). „Lisaks julgustab nende kahe autori filmiainelist lüürikat kõrvuti seadma ka nende sarnane poeetiline elamisviis. Sellele võib kinnitust leida nii mõlema filmivalikutest kui ka filmiaineliste luuletuste temaatikast, mille keskmes asub unistuslik naisekuju. Seega võib eeldada, et just filminäitlejannades leidis kumbki autor oma unelmaliku ideaali või muusakuju sümboolse kehastuse. Need varase nooruse naisartefaktid omandavad erilise, lausa mütoloogilise mõõtme just hilisema loomingu kontekstis võimsate naiseportreede kujutuses. Ristikivi loomingus leidub katoliku pühaku ja müstiku Katarina Benincasa (Catarina da Siena, 1347–1380) elulool põhinev romaan „Mõrsjalinik“ (1965) ja Masingu luulevaramus on kuueosaline tsükkel „Sumeri naine“ Sumeri armastusjumalannast Ninannast (Inannast) (1974).“ („Lumesadu kinolinal. Autobiograafilisus ja naisekuju poeetika Karl Ristikivi ja Uku Masingu filmiainelises lüürikas“, „Adressaadi dünaamika ja kirjanduse pingeväljad. Studia Litteraria Estonica“, lk 68, 2016) Kui oled võimeline armuma (ekraanil) nähtusse, oled võimeline küpses eas seda tunnet kirjeldama luules.

Lumesajus kinolinal võib tegelikult kokku saada kaks lume sadamist: üks sadu on reaalne lumesadu, mida kaamera jäädvustab, teine on kümneid ja kümneid kordi filmilindi projektorist läbi jooksmisel kinoprojektsioonis filmilindile tekkinud pisikriimustused, mida samuti „lumeks“ kutsutakse ja mis esineb terve filmirulli ulatuses. Nii võivad Karl Ristikivi ja Uku Masingu noorusaegade naisideaalid oma suvekaadritel lõuna paiku päikesevalguses kanda endaga kaasas ka märgatavat lumesadu. Seda kriimustuste sadu meie oma videopildi ajastul enamasti enam ei koge, kui just kunstilistel kaalutlustel ei sulata monteerija peale kriimustatud filmilindi sarnase lumesaju efekti.

Olen tänulik Janika Kronbergile ja Brita Meltsile võimaluse üle Karl Ristikivi kokku kogutud luulet uue pilguga uues raamatus üle lugeda. Ja endamisi „Semude“ ja „Sellide“ laulukesi juurde ümiseda.

Vallo Kepp