Saab rohkem, kui ära annab

Pärnumaal Jaagupi külas metsade keskel elab Mall Karp, kes teenib kolme rannaäärset kogudust orelimänguga.

Häädemeeste, Tahkuranna ja Treimani kogudus ja neid teeniv õpetaja Tauno Teder on küll õnnega koos, et optimismist pakatav 78aastane Mall Karp leiab jõudu ja tahtmist muusikaga jumalateenistustel kaasa teenida. Iga pühapäeva keskpäeval on teenistus Häädemeestel, kord kuus jõuab ta lisaks Tahkuranna ja Treimani kirikusse.
Kui küsin, kuidas Mall pühakotta jõuab, siis vastuseks kõlab, et see on lihtne. Esmalt tuleb kilomeetrit kolm sõita jalgrattaga bussipeatusesse ja siis juba buss viibki. Tagasi peatusesse saab enamasti autoga, edasi jääb veel koju vändata. Ühtlasi käib oma käimised ära ja laob oma pakid kolmerattalise jalgratta järelkärusse. Talvel jääb üle vaid jalgsi need kilomeetrid üle mõõta.

Kübaraga kirikusse
Oma elu on organist pidanud keeruliseks nagu Jane Eyre’il. Tema lapsepõlvekodu oli kristlik ja seda mõjutas väga palju just vanaema. Aga Mall meenutab, et tema ema, kes oli vaid 25, läks 1942. aasta 1. jaanuaril, kübar peas, kirikusse. Tagajärjeks oli meningiit ja varajane surm. Vanaema, kes põdes lahtist tuberkuloosi, lahkus samuti liiga vara.
Edasi sattus ta teiste sugulaste hoole alla, ent järgnenud aega Muraste lastekodus nimetab Mall Karp pääsemiseks. Seal küll keegi ei paitanud, aga ka ilmaasjata ei karistanud. «Seal olid toredad inimesed,» meenutab naine möödunud aega. Ta on olnud kaks korda abielus, kuid jäänud kuus aastat tagasi leseks. Tütar ja kaks lapselast elavad Tallinnas, mille pommitamist ta lapsepõlvest veel mäletab.

Kahekordne rõõm
Kablisse sattus Mall Karp oma teise abikaasa tõttu. Õppinud Tallinnas muusikakoolis kandlemängu, oli ta juba Kohtla-Järvel ja Narvas elamise kümne aasta jooksul muusikakoolis õpetaja olnud ja seda tööd tegi ta ka Kabli koolis. Koguduses oli muusikainimest vaja ja nii ta 1987 seda tööd tegema hakkas ning kogudusse jäi.
Koolis oli ka harmoonium, nii sai ta seal harjutada, orelimänguks vajalikku ettevalmistust tal ju polnud. Nüüd hakkab tööaastaid koguduses saama juba kolmekümne ligi. Vahel läheb mäng veidi sassi ka, aga see kogudust ei sega. Kogudused ja õpetaja on tänulikud tema mängu üle ja Mall ise ütleb järgmist: «Kui suudan kellelegi rõõmu teha, on see hea.»
Mallele meeldib inimeste seltsis, ta on optimistlik ega virise. «Inimene sellepärast erinebki loomadest, et vajab suhtlemist. Pean inimestest väga lugu,» on tal ka selgitus olemas. Mall lisab: «Virisemine ei vii edasi.» Ja temal on ju hästi läinud, kui võrrelda isaga, kes suri sõja ajal nälga.

Loodusega kooskõlas
Eaka muusiku jaoks on oluline harmooniline suhe loodusega. Tal on kodus kuus kitse, neist kaks sokku, ja kanad. Seepärast teeb ta kogu suve heina. Palju need kitsed siis ikka söövad, aga vanaproua tunnistab, et jõudlus on lihtsalt väike. Pikalt võib ta oma elust pajatada, kuidas naaber, kaval rebane, on nahaal­seks läinud ja iga nädal külas käib. Vahel lõpeb see külaskäik ka rebasele soodsalt, aga Mall ise oma loomi ei söö.
Tal on elu kohta välja kujunenud oma arusaam ja tema kortsulistel palgetel peegeldub siinkirjutaja arvates suur sisemine ilu. Nagu varemgi jutuajamistel kuulnud olen, tellib Mallgi vaid ühte ajalehte, Eesti Kirikut. «Eesti Kirik on minu jaoks lipulaev!» kinnitab ta.
Kui vaja, aitab ta naabrinaist, käib temaga koos Viljandis. Nii teda kodukandis teatakse – seltskondlikku ja abivalmit. Elu ees peab aukartust olema, on Mall Karbi elufilosoofia.
Rita Puidet