Sada aastat vaimuvalgust – Eesti Kirik 100: 1. osa

1923. aasta detsembris ilmumist alustanud ajaleht Eesti Kirik on saja aasta jooksul olnud kiriku missioonist lähtuva sõnumi edastaja, kirikuelu mõtestaja ja kiriku ühendaja. Kroonikuna on Eesti Kirik vahendanud Eesti ühiskonnale koguduste elus toimuvat ja sel moel olnud ka kirikuelu ajaloo talletaja.

Vaatame Eesti Kiriku saja aasta juubeli puhul natuke lähemalt ajalehe tekkelugu, arenemist 1920.–1930. aastatel, nõukogudeaegset kirjastustegevust siin- ja sealpool raudset eesriiet ning Eesti Kiriku käekäiku alates 1990. aastast, mil leht taas ilmuma hakkas.

Uurimus on tellitud Eesti Kiriku poolt rändnäituse „Sada aastat vaimuvalgust – Eesti Kirik 100“ koostamiseks. Näitust on huvilistel võimalik pärast Eesti Kiriku päeva tellida kodukogudusse või mujale (ühendust võtta toimetusega).

Kuna näituse stendidele ei mahu kogu saja aasta lugu, hakkab see ilmuma alates selles nädala numbrist lehes järjeloona.

Ettevalmistused kirikulehe väljaandmiseks
Kiriku häälekandja väljaandmise küsimus tõstatus esmakordselt juba iseseisva Eesti luteri vaba rahvakiriku loomise aegu aastatel 1917–1919. Uue ajalehe asutamine oli seda olulisem, et Ristirahva Pühapäevaleht, mis oli seni olnud tähtsaim kristlik väljaanne, lõpetas 1919. aastal ilmumise. Kirikuelu ümberkorralduste käigus 1919. aastal tehti küll ettepanekuid uue kirikulehe väljaandmiseks, kuid esialgu ei tulnud kiriku häälekandja asutamisest midagi välja.

Kõigepealt täitis kiriku väljaande ülesandeid hoopis 1920. aastal Eesti Misjoni Seltsi väljaandena ilmumist alustanud ajaleht Meie Kirik. Võib-olla polekski kiriku häälekandja küsimus tõstatunud, kui 1921. aasta alguses poleks Meie Kiriku väljaandja Ida-Harju praost ja Kose koguduse õpetaja Harald Põld teatanud, et Meie Kirik esindab üksnes kiriku alalhoidlikumat vaimulikkonda ja liikmeid. Põld keeldus 1921. aastal temast erinevaid usulisi seisukohti esindanud vaimulike artikleid avaldamast ja teatas, et ajaleht ei ole kiriku ametlik häälekandja.

Seetõttu tõstatus kirikulehe väljaandmise küsimus 1921. aasta kirikupäeval, kus moodustati häälekandja väljaandmise ettevalmistamiseks komisjon. Esialgse kava kohaselt pidi uus väljaanne ilmuma kord kuus, andma ülevaateid kiriku ja koguduste elust ning hoiduma poliitiliste küsimuste käsitlemisest. 

Nii nagu Meie Kiriku puhul, iseloomustas 1920. aastate alguses ilmunud kiriklikke ajakirjandusväljaandeid suunatus kirikus kindlat vaimulaadi esindavatele huvigruppidele. Näiteks ilmusid lühemat aega vennastekoguduslikku vaimulaadi esindavad väljaanded Sõnumitooja, Vahimees ja pikemat aega ajaleht Kristlik Perekonna Leht. Eesmärgiga edendada ühiskonnas kristlikku ilmavaadet ilmus Kristliku Rahvaerakonna initsiatiivil ajaleht Elu Vaod. Kui 1922. aastal lahvatas kirikus õpetusküsimuste arutelu, mis tõi endaga kaasa vaimulikkonna ja kiriku liikmeskonna koondumise eri gruppidesse, alustas kiriku liberaalset tiiba esindanud Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeister 1923. aasta jaanuaris kord kuus ilmuva ajalehe Protestantline Ilm väljaandmist.

Selles kontekstis võttis 1923. aasta oktoobris kiriku ametliku väljaande teemal sõna toonane kirikuvalitsuse liige ja hilisem kirikujuht Hugo Bernhard Rahamägi, kelle sõnul oli võõristav, et sel ajal, kui väiksematel huvigruppidel ilmusid oma väljaanded, puudus kirikul ametlik väljaanne. 1923. aasta detsembriks jõuti viimaks kiriku häälekandja proovinumbri väljaandmiseni. Rahamägi mainis ajalehe Eesti Kirik avanumbris, et kirik vajas häälekandjat, mis võtaks kirikuelu põletavates küsimustes sõna ja pakuks samal ajal kirikuliikmetele hingekosutust ja vastuseid neid puudutavatele usulistele küsimustele.

Eesti meediamaastik 1920.–1930. aastatel
Religiooniteemad leidsid toona käsitlemist mitte ainult kristlikus meedias, vaid ka muudes Eesti ajakirjandusväljaannetes. 1920. aastatel olid religiooni- ja kirikuküsimused sageli poliitilise alatooniga, sest noores riigis pandi parajasti paika seda, milline peaks Eesti ühiskonnas olema usuorganisatsioonide ja religiooni koht. See oli ühtaegu poliitiline ja maailmavaateline küsimus.

Eesti ajakirjandusmaastikul domineerisid Eesti esimesel iseseisvusperioodil eri poliitilisi vaateid esindavad ajalehed ja ajakirjad. Nii nagu kirikus eri usulisi vaateid esindavate gruppide jaoks, andis ajakirjandus ka poliitiliste huvigruppide jaoks võimaluse oma vaateid tutvustada ja oma seisukohti levitada. Seda tehti ka religiooni ja kiriku teemadel.

Ajakirjanduse lipulaevadeks olid 1920.–1930. aastatel poliitilise spektri tsentrisse kuuluva Tööerakonna vaateid esindav Vaba Maa, parempoolset poliitikat ajava Rahvaerakonna seisukohti levitav Postimees ja Põllumeeste Kogude vaateid propageeriv ajaleht Kaja ning poliitilise spektri vasakule tiivale kuuluvaid sotsiaaldemokraate esindav Rahva Sõna. Vaid Päevaleht oli kindla poliitilise eelistuseta erapooletu väljaanne, kaldudes esindama parempoolset maailmavaadet.

Kiriku seisuslikku minevikku arvustati kõige enam tööerakondlaste ja sotsiaaldemokraatide häälekandjates. Luteri kirikus 1920. aastatel toimunud usuliste vaidluste ajal kostis kiriku suunal kriitikat aga ka teistest ajakirjandusväljaannetest. Luteri kirikul endal oli Eesti omariikluse esimesel aastakümnel ühtekokku 42 väljaannet ja see moodustas ligi poole kogu Eesti vaimulikust ajakirjandusest.

Ajakirjandusmaastikul tegid 1920.–1930. aastatel ilma suured meediakontsernid, kellel kõigil oli mitu väljaannet. Et kahe aastakümne jooksul kasvas aina meelelahutusliku ajakirjanduse osakaal, ilmus nii mõnelgi suuremal kirjastajal lisaks poliitilisi ja ühiskondlikke uudiseid pakkuvale päevalehele ka seltskondlikku kõmu vahendav kollane nädala- või päevaleht. Näiteks Kirjastusühisus Vaba Maa andis lisaks päevalehele Vaba Maa välja kollast nädalalehte Esmaspäev.

Kui 1934. aasta riigipöörde järel piirati ajakirjandusvabadust ja 1938. aastal ajaleht Vaba Maa suleti, siis suurendas Vaba Maa kontsern talle kuuluva laiadele massidele mõeldud Rahvalehe väljaandmise sagedust. Vaba Maa kõrval suleti 1938. aastal ka sotsiaaldemokraatlik Rahva Sõna. Ühtekokku langes nn vaikival ajastul väljaantavate ajalehtede arv 101-lt 49-le. Samal ajal hakati 1930. aastate lõpus välja andma aina uusi meelelahutuslikke ajakirju.

Suuremad päevalehed ilmusid 1920.–1930. aastatel tavaliselt kuus korda nädalas. Tiraažide poolest olid esirinnas Päevaleht ja Rahvaleht, mille ühe lehenumbri tiraaž ulatus tipp-ajal üle 40 000. Postimehe tiraaž oli parimatel päevadel üle 15 000, Vaba Maa oma 13 000. 1930. aastatel nende tiraažid langesid. Kõmulise Uudislehe tiraaž oli ligi 10 000.

Võrreldes varasema Vene impeeriumi ajaga astusid ajalehe väljanägemine ja sisu Eesti omariikluse ajal suure sammu edasi. Jätkuvalt domineerisid ajakirjanduses küll uudised, aga neile lisaks avaldati ka pikemaid analüütilisi käsitlusi ja aina enam kasutati pelga refereerimise asemel tsitaate otse allikast. Sedalaadi reportaažid oli elav ja hoogne lugemismaterjal. Arvamuslugusid avaldas ka ajaleht Eesti Kirik.

Reportaažide ja kajastuste arvu kasv suurendas toimetuse rolli ajalehe sisu määramisel. Just toimetus pidi otsustama, mida ajalehes avaldada ja mida mitte. See kehtis ka Eesti Kiriku kohta ja seetõttu toimusid ühes kirikujuhtide ja kirikuvalitsuse koosseisu vahetusega muudatused ka Eesti Kiriku toimetuse koosseisus. Tavapäraselt kuulusid päevalehtede juurde ka toimetuste juhtkirjad, milles lahati mõnda päevakajalist teemat. Ajalehe meelelahutuslikuks osaks olid nuputamisülesannete ja järjejuttude kõrval sagedasti ilmuvad karikatuurid. Neis kujutati teiste seas ka poliitilises või kirikuelus silma paistnud vaimulikke või kristlikke poliitikuid.

Ajalehed olid 1920.–1930. aastatel reeglina suureformaadilised ehk kaks korda suuremas formaadis kui praegused päevalehed. Tavaliselt oli ühe lehenumbri suurus 6–12 lehekülge. Et suures formaadis orienteeruda, oli ajaleht jagatud eri plokkideks ja kui enne Eesti omariiklust olid pealkirjad vaevu muust tekstist eristatavad, siis 1920.–1930. aastatel hakati pealkirju esile tooma. Pealkirjad reklaamisid ühtlasi lehe sisu.

Uute tuultega läks kaasa ka ajaleht Eesti Kirik. Olulise muutusena hakkasid Eesti ajakirjandusväljaanded 1920.–1930. aastatel avaldama ka rohkelt pildimaterjali. Kui päevalehtedes oli üle poole pildimaterjalist välismaine, siis Eesti Kiriku puhul kasutati sageli pilte kodumaistest kiriklikest sündmustest ja kiriku vaimulikkonnast.

Raske algus kiriku häälekandjana
Eesti Kiriku avanumbris 1923. aasta detsembris kirjutas selle esimene peatoimetaja Hugo Bernhard Rahamägi ajalehe eesmärkidest ja mainis väljaandjate soovi kirikuliikmeid ühendada ning kirikus lahvatanud teoloogilise võitlusega mitte kaasa minna. Võitlus õpetusküsimuste ja alates 1924. aastast ka kirikukorralduse üle muutus aga üha teravamaks, nii et kümnendi keskel sattus ohtu koguni kiriku ühtsena püsimine. 

Ka Eesti Kirikul oli 1920. aastatel toimunud diskussioonides oma osa, sest väljaandest kujunes kiriku ühtsust kaitsva kiriklik-konfessionaalse voolu häälekandja. See tõi endaga juba alates 1924. aastast kaasa kokkupõrked nii konservatiivse Meie Kiriku kui ka liberaalse Protestantlise Ilma toimetajatega. Etteheited puudutasid nii teoloogilisi erimeelsusi, aga ka ajalehe sisu üldisemalt.

Sel põhjusel oli vaimulikke, kes olid Eesti Kiriku vastu vaenulikult meelestatud ja keeldusid kogudustes Eesti Kiriku tellimusi vastu võtmast. Nii oli kirikulehel alguses raske jalgu alla saada ja esimesel ilmumisaastal tellijate arv mitte ei tõusnud, vaid hoopis langes. Piiskop Jakob Kukk kurtis, et saksa õpetajate hulgas oli Eesti Kirikule raske poolehoidu võita, sest nad olid harjunud lugema saksakeelset ajakirjandust ja eestikeelsest kristlikust ajakirjandusest eelistasid nad 1920. aastast ilmunud konservatiivse voolu häälekandjat Meie Kirik. Uue väljaandega oli turule sisenemine keeruline. Piiskop Kuke sõnul oli oluline edastada positiivset sõnumit, hoida rahvuslikku joont ja vajadusel võtta kriitiliselt vaatluse alla ka ilmalikus ajakirjanduses ilmunud religioonisuunaline kriitika.

1924. aasta juunis toimunud kirikupäeval kõlas kahe äärmusvoolu – liberaalse ja konservatiivse voolu – esindajate seast Eesti Kiriku sisu suhtes kriitikat. Üheks kriitika põhjuseks oli kuu aega varem Eesti Kiriku toimetuse langetatud otsus poleemikast teiste väljaannetega mitte hoiduda. Nii piiskop Kukk kui ka teised toimetuse liikmed olid seda meelt, et Eesti Kirik tegutses kirikupäeva otsusel ja võis osaleda kõigis kirikuelu aruteludes, sest tegemist oli kogu kiriku väljaandega. Isiklikuks minemisest sooviti hoiduda, aga kui vaja, võis seisukohtades esineda ka teravusi.

Toimetuses peeti ajalehe algusaastatel vaidlusi, kas päevaküsimusi ja koguduste teateid peaks kirikulehes avaldama või peaks rohkem rõhku panema usulistele küsimustele. Erinevalt teistest kristlikest väljaannetest otsustas Eesti Kiriku toimetus algusest peale pöörata kirikuelule mitmekülgset tähelepanu. Kahe äärmusvoolu esindajad keskendusid aga enam õpetusküsimustele ja kirikupoliitilisele kemplemisele ning trükkisid omal valikul ära vaid üksikuid koguduste uudiseid.

Eesti Kirik kiriku häälekandjana kajastas aga suuremas mahus nii kogudustes toimuvat kui ka välisuudiseid ja mõistagi ei saadud üle ka kirikupoliitilistest aruteludest. Usuteaduslikke töid nappis kõige enam, aga see polnud tingitud mitte tahtmatusest neid avaldada, vaid raskustest kaastööde hankimisega. Teiseks kajastas väljaanne kiriku(valitsuse) ametlikke seisukohti. Piiskop Rahamäe ametiajal (aastatel 1934–1939) vähenes kirikupoliitiliste arutelude osakaal ja suurenes ülevaateartiklite arv.

Priit Rohtmets

(Järgneb.)