Sada aastat vaimuvalgust – Eesti Kirik 100: 7. osa

Uuesti sai kirik loa aastaraamatut välja anda 1982. aastal. 1981. aastal loodi konsistooriumi juurde kirjastus- ja informatsiooniosakond, mille juhatajaks sai Tiit Salumäe. Aastaraamatu esimeseks peatoimetajaks oli peapiiskop Edgar Hark, kes oli pärast mitmeaastast kauplemist võimudelt aastaraamatu väljaandmise loa saanud. Toimetuses olid vaimulikud Herbert Stillverk (suri 1983), Voldemer Ilja, Kalle Kasemaa, Elmar Salumaa ja Tiit Salumäe, tegevtoimetajana oli ametis Jaan Kiivit noorem. 1985. aastaraamatu toimetusse lisandus õpetaja Peep Audova. Sekretärina tegutses 1982. aasta aastaraamatus Alar Laats, seejärel Tiit Pädam ja alates 1986. aasta aastaraamatust taas Alar Laats.

Aastaraamatus ilmus nii teoloogilisi kirjutisi, aga ka kirikuelu kroonikat, kiriku välissuhete ülevaade ja nekrolooge. Nii oli kõik olemas, aga see oli esitatud viisil, et võimud ei saaks sellest välja lugeda midagi kriitilist.

1987. aastal sai uueks peapiiskopiks Kuno Pajula ja ta võttis üle ka aastaraamatu peatoimetaja ameti. Tegevtoimetaja kohusetäitjana oli 1988. a aastaraamatu väljaandmisel ametis Kalle Kasemaa ja alates 1989. aastast Elmi-Johanna Pata. Nii nagu 1956. aasta aastaraamat, polnud seegi Nõukogude ajal raamatupoodidest kättesaadav. Trükiarv oli 1982. aastal 2000 eksemplari, 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses varieerus see 1300 ja 4000 vahel. Viimane aastaraamat (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1992) ilmus 1993. aastal.

Eesti Kiriku taastulek 1990. aastal

1980. aastate lõpus alanud Eesti iseseisvuse taastamise protsess andis Eesti usuelule üle aastakümnete taas uue hingamise. Nõukogude võimu haare lõdvenes ja usulised ühendused said alates 1988. aastast hakata üha vabamalt oma tegevust korraldama. Kiriku liikmeskond kasvas murranguajal plahvatusliku kiirusega – ristiti nii lapsi, teismelisi kui ka täisealisi.

Nii nagu Eesti riiklus taastati õigusjärgluse alusel, hakkas ka kirik 1980. aastate lõpus just õigusjärglusele toetudes taastama oma sõjaeelseid töövaldkondi ja organisatsioone. Et kiriku liikmeskond oli oluliselt kasvanud ja kiriku vastu oli huvi suur, oli oluline usulise kirjasõna levitamine ja kirikuelu kajastamine avalikkuses.

1989. aastal, mil nõukogude võimuaparaat veel visalt püsis, aga ühiskond oli juba avanenud, tuli kirikul nii trükkimiseks kui ka raamatute ja ajakirjanduse väljaandmiseks küsida võimude luba. 1988. aasta novembris hakkas ilmuma Võru praostkonna ajaleht Sõna, mis oli esimene selletaoline praostkonna väljaanne. 1989. aastal küsiti luba Eesti Kiriku tegevuse taastamiseks ja 4. märtsil 1990 nägi kiriku häälekandja esimene number ilmavalgust. Eesti Kiriku esimesed numbrid õnnistas paastuaja esimesel pühapäeval Tallinna Kaarli kirikus õpetaja Evald Saag, keda assisteerisid praost Joel Luhamets ja õpetaja Mihkel Kukk.

Erinevalt 1920.–1930. aastatest hakati ajalehte välja andma Tartus ja ülikoolilinna on Eesti Kiriku toimetus ka jäänud. Ajalehe esimene vastutav toimetaja, õpetaja Joel Luhamets on meenutanud, et toimetuse kokkusaamiseks pani ta ajalehte kuulutuse.

Üks, kes selle peale toimetusse tööle tuli, oli varem ajalehtedes Edasi ja Spordileht töötanud Olev Türn. Eesti Kiriku toimetaja asetäitja ametisse asunud Türni mälestuste järgi pandi ajalehe esimene number kokku toonase Avo Üpruse ema Anne Schotteri korteris Tartus, teine number aga metsamajandi saalis koosolekulaua ümber sealsest kaadriosakonnast laenatud kirjutusmasinal. Ajalehe esimene toimetus asuski Tartus metsamajandi ruumides aadressil Aleksandri tänav 14.

Ajaleht hakkas ilmuma kolmapäeviti ja seda trükiti esialgu Viljandis asuvas trükikojas Kiir. Ajalehe tiraaž oli esimesel ilmumisaastal lausa 20 000 eksemplari ja leht ilmus esialgu kaks korda kuus. 1991. aastal koliti lehe trükkimine Tartusse Kroonpressi trükikotta. Lehe päismiku kujundas Peeter Kass ja kui esimesel aastal oli kujundus ebaühtlasem, siis teisel aastal saavutati eri rubriikide paigutuses teatud kord. Ajalehe mahuks oli kaheksa lehekülge.

(Järgneb.)

Priit Rohtmets