Saladused kirikus

Kiriku tegelikust olukorrast aru saada ja seda objektiivselt hinnata on mõneti keeruline, sest paljud asjad kiriku elus on peidetud saladusliku loori taha. Selles maailmas, kus on lõpmatult palju kurjust ja pahatahtlikkust, ei ole alati võimalik avalikkusele näidata, mida keegi tunneb ja mõtleb. Kurjus võib lihtsalt palju asju ära rikkuda.

Suurel Neljapäeval meenutati seda, kuidas Jeesus seadis armulaua. Ta ei saanud jüngritele öelda, kus ta seda teeb. Ta andis kahele jüngrile vaid käsu minna linna, ja kui nad märkavad seal veekruusi kandvat meest, siis talle järgneda, kuni ta ühte majja sisse keerab. See oligi õige koht, mis oli Jeesusel varem kokku lepitud ja teada, aga ta ei saanud seda avalikult öelda, muidu oleks Juudas seda kuulnud ja kinnivõtjad kohale kutsunud. Ta ju otsis sobivat kohta, kus Jeesus ära anda.

Suurel Reedel ootasid risti all seisjad viimase hetkeni imet. Mõnele tundus, et Jeesus hüüdis appi Eelijat. Nad ei suutnud uskuda, et Jeesus, kelles nad tundsid ära Jumala Poja, sureb ristil. Kuid lahendust ei tulnud. Ilmselt suri sellel hetkel ka viimastegi jüngrite usk. Jeesus oli küll rääkinud oma kannatusest ja surmast, ometi nii, et jüngrid sellest päriselt aru ei saanud. Nii ei mõistnud ka kurjus Jumala plaani. Küllap oli kurjuse kavatsus surmata Jeesus ja sellega tühistada Jumala teod.

Ülestõusmises selgus, et Jumal oli teinud suuremaid asju, kui keegi oleks osanud arvata. Surm oli võidetud. Kuradi kõige tugevam tööriist oli purustatud.

Omal ajal riiklikus julgeolekus ülekuulamisel rõhutati, et räägi nüüd kõigest ausalt, sest usklikud ju ei valeta. Siiski jäi nendel see, mida ma teadsin, kuulmata. Selle informatsiooniga oleksid need organid tol korral palju halba teinud.

On palju seisukohti, mida kirik saab kuulutada ainult kitsamas ringis või üksikisikutele. Laiale avalikkusele antud sõnumi võib kergesti ära teotada.

On täiesti arusaadav, et ühiskonnas silmapaistval kohal olevatel inimestel ei ole kerge oma usulisi tõekspidamisi väljendada. Lihtne on sattuda mõistmatute ja pahatahtlike lausrünnaku alla.

Usk inimeste südametes on püha. Pühaduse koha pealt on inimene kergesti haavatav.

Olin avalik kristlane Tallinna Polütehnilises Instituudis õppides. Need olid aastad 1970-1975. Loengute vaheajal tehti mõnigi kord rumalat nalja minu usklikkuse üle. Kuid pea iga kursusekaaslane, kellega jäin nelja silma alla, vabandas selle pärast ja kinnitas, et ega temagi uskmatu ole. Igaühel olid oma usulised tõekspidamised, kuid neid püüti varjata, kuna ümbruskond oli karm ja jõhker.

Ka Jeesusel olid oma salajased toetajad. Olgu siis Pilaatuse naine, Joosep Arimaatiast, Nikodeemus või ka Siimona Küreenest. Olulistel hetkedel olid nad oma ülesannet täitmas.

Tänagi on lõpmatult palju neid, kelle süda kuulub Kristusele, kuid kellest avalikkus midagi ei tea. Nii ei ole kerge anda hinnangut kiriku hetkeolukorrale. Kõige tugevam jõud ja paremad lahendused on Jumal varjutanud saladusega.