Salajane Jumal

Ja nad tulid Betsaidasse ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks. Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: «Kas sa näed midagi?» Pime vaatas üles ja ütles: «Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.» Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti. Ja Jeesus saatis ta koju, öeldes: «Ära mine külasse!»

Mk 8:22–26

See lühike lugu tervendamisest Betsaidas on üks paljudest, kus Jeesus imeliselt tervendab haigeid. Evangeeliumidest leiame neid mitmeid. Haigused, hädad ja puuded on neis lugudes erinevad, kuid neil on üks sarnane joon – Jeesus tavaliselt selgesõnaliselt keelab sündinud imetervenemisest rääkimise. Mõnikord peavad tervenenud haiged sellest keelust kinni, mõnikord ei suuda nad aga rõõmu pärast seda ainult enda teada hoida. Aga mind on, tunnistan, sageli jälitanud küsimus, mis neist edasi sai? Kuidas nad edasi elasid, mida mõtlesid, mida uskusid? Jeesus ravis kellegi imelisel moel terveks, kuid edasi? Selle kohta ei leia palju, kui ehk Laatsaruse lugu välja arvata, ja viimselt see ehk polegi oluline. Evangeeliumid rõhutavad tervendamise lugu ennast. Rõhutavad, et Jeesuses toimib Jumala ligiolu, millel on võim ka haigusi ja surma tõrjuda.

Betsaida oli pisike kaluriküla siresinise Galilea järve kaldal. Tõlkes tähendabki Betsaida kalapüügi maja. Seal siis tuuakse Jeesuse juurde keegi pime. Küllap ta kerjus oli, sest paljukest siis sellise puudega mehel oli ja on võimalust ise endale elatist teenida. Praegu ütleme – asotsiaal. Küllap olid kalasadamas kerjusel paremad väljavaated elamiseks. Süüa sai ikka ja kalavõrkude peal ka ööd veeta. Selline siis tuuakse Jeesuse juurde, et midagi sünniks. Usu peale. Meile võib imelik tunduda, et siin Jeesus sülitab pimeda silmadesse. See lugu võib näida meile lausa vastik. Korralik inimene ei sülita isegi maha mitte, saati siis kellelegi näkku! See oleks tavalises olukorras lausa rõve ja solvav.

Tavalises olukorras. Aga siin ei ole tavaline olukord. Pealegi usuti, et süljes nagu ka veres elab inimese hing, et see on osa tema olemusest. Selles elab mingi vägi, mis on kellegi juurde kuuluv ja täiesti isiklik. Nii isiklik, et see on salajane. On ju veri, see tähendab Kristuse veri, meile üliolulise, isegi määrava tähtsusega. Ja kui meile selline sülitamine vastik tundub, siis toogem silme ette kõige hullem Kalamaja prügikoll, keda oleme näinud. Tema läheduses oleminegi on vastik, seda enam veel temaga suhtlemine. Raske on isegi tulla lihtsa mõtte peale – temagi on ju inimene. Kes tahaks säherdusega üldse tegemist teha!

Jumal tegutseb inimese juures sageli vaid inimesele arusaadavas vormis. Igaühele omamoodi ja samas üldiselt kõigile ikka ühtmoodi. Inglid, Jumala sõnumitoojad, ei pea olema tingimata tiibadega ja heljuvates valgetes rüüdes. Ingel võib olla näiteks vihmavarjuga vana naine. Või pikkade juustega õllest lehkav punkar. Peamine, et nad on kohal õigel ajal ja ütlevad või teevad midagi just praegu meie jaoks olulist. Neil on sõnum Jumalalt. Nad sekkuvad olukorda, pöörates seda paremuse poole. Me kõik tegelikult tunneme selle ära, isegi kui me seda kohe ei mõista; tavaliselt ei mõistagi kohe. Alles hiljem hakkame taipama, kuid siis on ingel juba läinud ega ilmu enam.

Jumala tegutsemine meie elus võib olla väga isiklik ja salajane. Jeesus viib selle Betsaida pimeda kättpidi külast välja ja pärast käsib: «Ära mine külasse!» Pole vajagi teistel teada, mis toimus. Las see olla meie ja Jumala vaheline asi. Isiklikke kogemusi Jumalaga võib jagada ehk vaid meie kõige lähedasemate inimestega, aga nad on ehedad ja pole hullu, kui nad on ehk kummalised või lausa veidrad. Nad on sinu omad. Nad avavad sinu silmi nägemaks asju, mis on just sinule olulised. Ja edasi? Edasi on see, et palju sõltub sinu enda valikutest. Jeesus on tee. Ta näitab teed, ja nagu näha sellest loost, mõnikord otse füüsiliselt. Ja ta on ise ka tee, mida mööda keegi saab käia oma eluteed. Ta on sõnumitooja ja sõnum, tööriist ja töö ühtaegu. Aamen.

Meelis-Lauri Erikson,

Kadrina koguduse õpetaja