Sallimatuse vastu aitavad teadmised

Usulise sallimatuse põhjuseks on inimeste vähesed religioonialased teadmised, leiavad sotsiaalministeeriumi kampaaniavideot kommenteerinud kristlikud noorsootöötegijad.

Elavat avalikku arutelu tekitanud sotsiaalministeeriumi kampaania „Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed“ üheks teemaks on ka sallivus usuliste veendumuste suhtes.
Ühel kampaaniavideol kujutatakse nimelt stseeni koolielust, kus sõbrad tögavad Kristjanit selle pärast, et ta usub Piiblisse, ei pea õigeks abielueelset seksi ega saa tulla peole, sest peab esinema koguduse üritusel. Kristjan rõhutab vastuseks, et ootab kaaslastelt oma usuliste tõekspidamiste austamist ning selle peale nood kahetsevad öeldut. (Vt https://www.youtube.com/watch?v=fHc_TnMrcrE&feature=emb_title.)

Teadmatuse viljad
Kristlike noortetöötegijate seas näib kampaania äratavat vastakaid emotsioone. „Minu elus ei ole kordagi tulnud ette kiusamist selle pärast, et ma usklik olen või koguduses käin,“ kinnitab näiteks Plussmeedia meeskonda kuuluv EELK Jüri koguduse liige Karl Hendrik Bachmann. „Vahepeal inimesed tõepoolest kipuvad jaburaid kommentaare tegema, kuid see on kõigest selle pärast, et nad päriselt ei tea, mis kristlus on,“ selgitab ta, ja lisab, et seda ei tuleks võtta norimisena, vaid võimalusena oma usust rääkida. Isegi kui küsimuste toon on negatiivne, pole sellest vaja välja teha, vaid vastata sõbralikult. „Nii olen ma saanud päris paljude arvamust kristlastest muuta nii, et nad mõistavad, et ka kristlased on tegelikkuses tavalised inimesed ning elavad samasugust elu nagu kõik teisedki,“ kinnitab Bachmann.
Ise oma usu pärast koolikiusamist kogenud EEKBKLi peasekretäri ja noorsootöö juhi Sven-Joonatan Siibaku meelest aga on tegemist väga aktuaalse teemaga. „Võõrastust, sallimatust ja isegi kiusamist usuliste vaadete pärast olen näinud ka noorte hulgas, kellega oma töös olen kokku puutunud,“ ütleb ta.
Ent Siibakki kinnitab, et kampaanias esiletõstetud eakaaslaste eelarvamused pole sugugi kõige suurem probleem: „Tänane noor on ehk üldse maailmavaateliselt sallivam ja avaram, mõtteviisiga „kui see sind õnnelikuks teeb, siis on see okei“.“
Teisalt teatakse usust siiski nii vähe, et sellega kokkupuutumine võib mõnel noorel tõesti väga tugevat võõristust tekitada. Enamgi veel, kunagised ateistlikud propagandavaled kujundavat tänini Eesti inimeste arusaamu religioonist, seda isegi noorte inimeste puhul. Ka mõnede kooliõpetajate teadmised ja hoiakud jätavad Siibaku meelest soovida.
Eriti murettekitavad on aga tema arvates eelarvamused pereringis. Siibak teab mitmeid lugusid, kus noored on kartnud perele oma usulistest veendumustest rääkida, „ning paraku ka mitmeid lugusid, kus see on toonud pere keskel pärast jagamist ka sallimatust ja isegi kiusamist esile“.

Vastuolulised muljed
Mis puudutab aga kampaaniaklippi, siis ei tundu see kummalegi usutletuist eriti õnnestunud olevat. Bachmannile jäi videot vaadates mulje, et Kristjani puhul on probleemiks pigem tema ebakindlus suhtlemisel, mitte usulised vaated. Sõbrad suhtuvat temasse õigupoolest heatahtliku uudishimuga, mitte eelarvamuslikult. Kui mõni nali üle piiri läheb, siis tuleneb see teadmatusest, mida ei saa pahaks panna.
Ka ei ole Bachmanni meelest kristlasel põhjust solvuda, kui keegi neilt selliseid asju küsib nagu sõbrad videos Kristjanilt: „See on paratamatu, et inimesed tunnevad huvi, kui nad näevad midagi nii sügavat ja tugevat inimese südames, millest nad varem kuulnudki ei ole.“
Ka Siibakule jättis Kristjani kujutamine videos stereotüüpse mulje: „Arusaamatuks jääb, miks peab kristlane selles videos olema niivõrd endasse tõmbunud, isegi natukene äkilise reaktsiooniga ja pigem „tavanoorest“ erinev.“ Noortejuhi tähelepanekute kohaselt on paljud kristlastest noored hoopis suurepärased suhtlejad, sest usuasjade üle mõtlemine ja koguduseelus osalemine tuleb sotsiaalsete oskuste arendamisele kasuks.
„Iseenesest on see siiski hea märk, et seda teemat käsitletakse ja nähakse vajalikuna sellises kampaanias,“ kinnitab Siibak ja lisab: „On üllatav, et seda probleemi on tunnetatud ära Eesti ühiskonnas, mis muidu kristlikest teemadest tundub pigem kauge olevat.“ Eelkõige tuleks siiski võidelda meie rahva religioosse kirjaoskamatusega: „Kooli keskkonnas on vahest isegi õpilastest olulisem õpetajate ja lastevanemate harimine, mis tänases Eesti kontekstis tundub pea ilmvõimatu töö, kuid uskuda ja pingutada tuleb.“
Rain Soosaar