Sõnaviibe sajandi tagant: Eesti Kirik 10.01.1924

1. detsembril Tallinnas tähistatud Eesti Kiriku päev ei pannud 100. sünnipäeva üritustele punkti, vaid avas juubeliaasta. Üheks ettevõtmiseks sel aastal on meie lugejatele tutvustada, millest kirjutasime 100 aastat tagasi. Alustasime sellega eelmine nädal digilehes.

Neljapäeval, 10. jaanuaril 1924 ilmus esimese aastakäigu teine number, mille sisukord annab märku, et see on kirjutiste poolest mitmekesisem kui eelmine. Numbrisse mahub kuus kirjutist, Elise Auni luuletus „Võit“, paar mõttetera, õpetlik lugu „Mis on tõde?” ja teadaanded toimetuselt. Näiteks palutakse kaastööd ainult lehe ühele poolele kirjutada ja kirjad ning sõnumid „otsekohe“ (kõlab äärmiselt sihikindlalt – K.L.) toimetuse aadressil Tallinn, Kiriku tänav 8 saata.

Kiriku ja riigi lahutamine

Esimesena saab taas lugeda piiskop Jakob Kuke vaimulikku mõtisklust, sel korral teemal „Meie peame tegusid tegema“, mis toetub kirjakohale Jh 5:17. Lõpule jõuab eelmises numbris alanud järjejutt „Kas ristiusk on sallimata?“, kus lugejatele selgitatakse, millist sallimatust kirikule ja koguni evangeeliumile ette on heidetud ja kas vastaliste „karedast“ väitest võib loobuda. Esmakordselt jagatakse paar mõttetera ja õpetlik lugu „Mis on tõde?“.

Aktuaalseks teemaks oli sel hetkel kiriku ja riigi lahutamine ehk usutunnistuse ühingute ja nende liitude seaduseelnõu. See, et seaduse vastuvõtmise järel tuleb usuorganisatsioonidel end registreerida siseministeeriumis ja seejärel on õigus „avalikka usulisi koosolekuid ja palveid pidada“, oma „liikumata varandusi“ omandada, ülalpidamiseks määrata liikmemaksu ja makse talituste eest, on tänapäevalgi tuttav.

Huvitav on aga seaduseelnõu pügal, et kui usuühingusse kuulujate arv langeb alla 500 liikme, lähevad nende varad riikliku hoolekande alla ehk nende müümine, pantimine ja üle aasta rentimine on siseministeeriumi loata keelatud. Ühingu likvideerimise korral pärib varad riik.

Rõuge luik saab endale saba

Fotodest vahendatakse lugejatele Vormsi kiriku välisvaadet. Foto pole kahjuks kõige parema kvaliteediga. Esmakordselt saab lugeda sõnumeid kogudustest: Kärla kogudus valis seitse uut nõukogu liiget ja otsustati Allaselt 2000 marga eest kirikukell osta; Jüri koguduse õpetaja valimised luhtusid, sest ei õp I. Keerig ega Arnold Wieckmann saanud 2/3 häältest; Iisaku koguduse õpetajaks kinnitati Voldemar Kuljus ja Laiuse õpetajaks kandidaat Jaan Järve, kes õpetajaametisse pühitseti Tallinna Jaani kirikus jõulu esimesel pühal.

Pikemalt on juttu Rõuge kogudusest. Rõõmustatakse, et armulaualiste arv on tõusnud 2800 pealt 1922. aastal 3949 hingeni 1923. aastal. Vabatahtlikud annetused on tõusnud 3,5 korda ehk 50 000 margalt 160 000 margani. On plaan hakata kirikut remontima.

Kui mullu 7. novembril andis konsistoorium Rõuge kogudusele loa müüa Ruusmäe abikirik, siis sajanditagune leht annab teada, et 1918. aastal Rogosi Pundi koolimajasse asutatud abikirikus toimus 30. detsembril „uue altari sisseõnnistamine, missugusest pidulikust jumalateenistusest hulk rahvast ka naaberkogudustest osa võttis“.

Märgitakse ka, et uuele ehitatavale kirikule on ühe koguduseliikme poolt kingitud kaks vakamaad maad, et „nii saab Rõuge luik endale ka saba“. Ehkki allakirjutanu on Rõuge kogudust neli aastat teeninud, ei oska viimast väidet kommenteerida. Ehk oskab seda mõni lugeja?

Väljavõtted artiklitest

Piiskop Jakob Kuke vaimulik mõtisklus „Meie peame tegusid tegema.“ (Jh 5:17)

„Meie rahva suurem osa on tööl põllu peal, loomalaudas, lastetoas, töökodades. Kas võib ka seal Jumalat teenida? Just seal. Just töö juures pead sa Jumalat teenima ja võid sa Jumala au näha. Kui sa palvetaja südamega vagusid ajad, käib Õnnistegija su vagude sees ja külvab eluseemet ühes su nisuivadega põlluvagudesse. Küll käib seal ka vaenlane ja tahab umbrohtu külvata, su silmi pimestada, et sa Jumalat ei näeks vaid ainult iseennast ja et sa oma vilja patule ohvriks tooksid: Küll ei näe sa Jumalat oma põllul palest palesse, aga tema au võid sa näha küll põllul ja aasal. Tema valgus teeb su südame valgeks.“

„Kirik ja riik.“ Autor: r.

„Usutunnistuste ühingute ja nende liitude seaduseelnõu on nüüd siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsuse poolt lõplikult kokku seatud ja esitatakse vabariigi valitsusele. Selle seaduseelnõu järele on kiriku ja riigi edaspidise vahekorra aluseks kiriku riigist lahutamise põhimõte, nagu see meie vabariigi põhiseaduses kindlaks määratud. Vastavalt sellele on  usutunnistuslikud ühingud eraõiguslise iseloomuga organisatsioonid, aga mitte enam avalik-õiguslikud korporatsioonid ehk asutused, kuivõrd neid selleks võib lugeda endiste Vene seaduste järele. Kiriku riigist lahutamise järele ei ole viimasel enam õigus esimese sisemisse ellu segada, seni kuni kiriku organisatsioon kokku kõlastatud on normidega, mis vastavad on eraõiguslike ühingute ja liitude kohta.“ „See seadus tahetakse maksma panna 1. jaanuaril 1925.a.“

Järjejutt „Kas ristiusk on sallimata?“, autor P.B.

„Õige sallivus ei seisagi selles, et ma kõiksugu usulisi vaateid ja tõekspidamisi samavääriliseks tembeldan, see tee viiks ainult kahtlemisele ja viimaks hoopis uskmatusele! Siis peaks küll õieti põhimõtteline uskmatus, Pilaatuse seisukoht „Mis on tõde?“ esimese auhinna saama. Ei, ususallivus peab ainult seda tähendama, et igasugune väline sundus usu poole ehk usu vastu kaob. Õige sallivus võib iga kindla usumeelega seltsida, kuigi kindel usumeel vastupidiseid arvamisi eitab. Õige sallivus on täiesti koosmõeldav kindla ainu tõekstunnistava usuga, kuid sellele usule ärgu sunnitagu ja ärgu usku taga kiusatagu.“

Rubriik „ Maailma merelt“, autor Vaatleja.

„Eesti kannatab praegu ummistuste all. Aasta pöörel tekkisid Naroova jões – seal, kus jõgi oma keskvoolu põhjapoolses osas idasse käänab – jääummistused, mille tõttu vesi mitu küla /../ madalamalt või kõrgemalt üle ujutas. /—/ Ligipääs küladele on äärmiselt raskendatud ehk võimatu. Õnnetusi inimestega ei olnud.“

„Ummistusi oli ka mujal. Alkohol ummistab joodikute näol seltskonda. Tema lõhkumiseks oli mineva aasta lõpul Valgas teine naiste karskuskongress koos. Kongressi juhataja, pr. H. Põld lõpetas tähtsa kongressi üleskutsega, et igalühel liikmel korda läheks sulguda seda kõrtsi, mis temal nina all on. Rõõmustav, et Eesti naisharitlased ikka rohkem kultuurset ja kristlikku tööd hakkavad tegema oma rahva eluüdi tervendamiseks.“

„Euroopa asjus on uudiseks, et Venemaa ummistus vist ehk lagunema hakkab. Tema praegust korda tahaks Itaalia ja Inglismaa ka Prantsusmaa nagu tunnustama hakata. Samuti slaavlaste lõunariigid vaenulisemaks Vene pagusolevate suurnikkude vastu läinud. Kindral Wrangel lahkub sealt hoopis, et Ameerikasse asuda. Mis ühele kergenduseks, see teisele ummistuseks.“

Rubriik „Seda ja teist.“ „Mis on tõde?“

Raudteevagunis kõneldi usust. Selle üle kõneldakse ju nii palju. „Missugune on siis õieti see kõigeõigem usk?“ küsis keegi reisijatest. „Kas on evangeelne, või apostlik õigeusk, või lahkusuliste arvamised? Igaüks nendest ütleb; temal olla tõde käes.“ Enamus näis peale seda arvamisele kalduvat, et usk on sellepärast väga kahtlane asi ja mõistlikud inimesed jätta teda täiesti kõrvale. „Teie lubate,“ tähendas sellepeale üks kaasreisijatest, kes seni vaikinud, „taimetoitlased tõendavad, et taimetoit kõige õigem olla, teised kiidavad lihatoitu, õpetaja Kneipp seadis omalajal isemoodi toituderetseptid kokku, teised jälle teistmoodi. Ett niipalju lahkuminevaid arvamisi toitude kohta, arvan mina, et mõistlik inimene peaks toiduküsimuse kõrvale jätma ja üldse mitte sööma.“

Reisijad jäid vait. Nad said oma „mõistlikkusest“ aru.

Kätlin Liimets

Vaata ka digilehe artiklit: https://eestikirik.ee/sonaviibe-sajandi-tagant-eesti-kirik-03-01-1923