Sõnaviibe sajandi tagant: Eesti Kirik 14.08.1924

/ Autor: / Rubriik: Eesti Kirik 100, Tulipunktis / Number:  /

Vagajutt maailma kurjusega toime tulemiseks; suurejooneline Rõuge kiriku taaspühitsemise kirjeldus; kriitiline toon õpetaja suhtes, kel auto, aga kogudus ikka laokil – selline on valik teemasid, mida pakkus lugejatele Eesti Kirik nr 33 aastast 1924.

Esilehel püütakse vastata, õigemini vagajutuga, mida nimetatakse ilusaks, viidata, kuidas maailmas märgatava ülekohtu ja kurjusega toime tulla selliselt, et mitte kaotada usku ja usaldust Jumala vastu.

Vagajutt, milles kirjeldatud teod on esmapilgul problemaatilised (varastamine, maja süütamine, lapse kuristikku lükkamine), ent hiljem osutuvad õnnistuseks, püüab lugejat veenda, et ka kõige tumedamad elujuhtumised „Jumala sisse uskumist võimaldavad“ (loe vagajuttu digilehest).

Neli tundi jumalateenistust koos kahe jutlusega

Pidulikult on kirjeldatud Rõuge kiriku „uuesti pühitsemine“ pärast sõjakahjude kõrvaldamist. Liturgiline osa, kus ehitusmeister annab piiskopile üle kiriku võtme ja piiskop kirikuukse lahti keerab, on tuttav tänapäevalgi. Kindlasti ei näe me aga selliseid rahvahulki ja nii suurt pidulikkust.

Uudises märgitakse, et ka Rõuge kirik polevat enne nii suurt rahvakogu näinud ehk ligi 10 000 inimest võttis jumalateenistusest osa. Kell 11 hakkas pidurong ehk protsessioon kirikumõisast liikuma. „Elav müür“ seisnud „päädpaljastades kahelpool teed“ ja kirikutornis tervitas tulijaid sõjaväe orkester koraaliga „Üks kindel linn ja varjupaik“.

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Oled juba tellija? Logi sisse