Sõnaviibe sajandi tagant: Eesti Kirik 22.05.1924

Eesti Kiriku nr 21 teemad on sellised: teated sinoditelt, sõjaväe vaimulik teenimine, Võru praostkonna kaheks jagamise plaan ja veenmine, et pühakirjas nimetatud vein polnudki kääritatud, vaid hoopis paksendatud.

Eesti Kiriku esimese aastakäigu 21. number on esimene, mis on puudu toimetuse 1924. aasta arhiivist. Kindlasti oleks tore, kui see number jõuaks meieni, ent ilmselgelt tundub see imede valdkonda paigutuvat, kui keegi leiaks veel kuskilt kapinurgast või pööningult otsitu. Igal juhul oleks Eesti Kiriku toimetus äärmiselt rõõmus, kui see juhtuks.

Olukorras, kus paberväljaannet pole, aitab välja Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (https://www.digar.ee), kus on vaba juurdepääs II maailmasõja eel aastatel 1923–1940 ilmunud Eesti Kiriku numbritele.

Mahla paksendati, mitte ei kääritatud

Esilehelt leiab Võru praostkonna sinodil praost Ederbergi peetud kõne tõest, mis teeb vabaks. Järjejutt „Alkoholilembus Uue Testamendi valgusel“ on jõudnud 5. osani. Juba teist numbrit järjest tõestab artikli autor lugejale, et pühakirjas viinaks nimetatud jook (praegu on need kirjakohad veiniks tõlgitud) päris kindlasti kääritatud ei olnud. Arnold Tammik väidab, et säilitamiseks mitte ei tehtud veini, vaid mahla paksendati. Kirjelduse järgi jääb mulje, et juttu on moosilaadsest saadusest.

Number-numbrilt võib märgata, et suureneb praostkondade ja koguduste teadete arv. Seekord jagatakse, et kirikuvalitsus on võtnud nõuks Kirikupäevale teha ettepanek, et kiriku suurima, Võru praostkonna, kuhu kuulus tol hetkel 21 kogudust, võiks jagada kaheks. Võru praostkonda võiks kuuluda 12 kogudust ja uude 9 kogudust Tartu ümbrusest. Jagamise põhjuseks on märgitud, et nii suures praostkonnas, mis „ulatub Tartust Petserini“, on „asjaajamine takistatud“.

Kirikust võõrandumine võtab hoogu

Kirjutatud on ka Tallinna linna praostkonna ja Lääne-Harju praostkonna sinoditest. Mis kohe silma jääb on, et sinodid kestsid sajandi eest 2-3 päeva. Tallinnas on pikalt arutletud, kas plaan Eesti iseseisvuse ja usupuhastuse 400. aastapäeva jäädvustamiseks ühes ehitatavas kirikus on hea mõte. Vaieldakse, kumb sündmus peaks olema „toonitatud.“

Lääne-Harju praostkonnas on J. Liiv refereerinud evangelisatsiooni vajadusest, viidates, et kirikust võõrandumine on „hoogu võtmas“. Üheks soovituseks, mida tänapäevalgi võib kuulda, on, et „kirik ei tohi ootama jääda, kuni inimesed tema juurde tulevad; ta ise peab inimeste juurde minema“. Kindel soovitus on korraldada evangelisatsiooni nädalaid sihiga, et „kogu kihelkonda saaks noota heita“. Sinod on palunud ettekandjal oma ettekannet täiendada eesmärgiga, et see jõuaks jaanuaris õpetajate konverentsile.

Sõjaväe vaimulik teenimine

Pisike uudis annab aimu, kuidas olid vaimulikult teenitud jõustruktuurid. Kirjas on, et aasta alguses on sõjaministeerium otsustanud mitte enam sõjaväe õpetajatele palka maksta, kuna „sõjaväed asuvad enamasti kohtades, kus kirikuskäimine täiesti võimalik on“.

Pärast seda otsust on sõjaväe staabiülem saatnud kirikuvalitsusele abipalve, et kohalikud õpetajad ilma kindla palgata siiski vaimulikud talitused sõjaväes enda peale võtaks. Oma kirjas on staabiülem seletanud, et usuliste talituste toimetamine sõjaväes on „väga soovitav mitte üksi moraalselt, vaid mõnedel juhtumistel isegi möödapäästmatu“.

Kätlin Liimets