Suhelgem kaasinimestega kui Loojaga

Ilus suvi on selleks korraks mööda saanud ja
kätte on jõudnud sügis. Eelolev pühapäev on lõikustänupüha. See on päev, et
tulla Loojat tänama sügisese lõikuse eest, selle eest, et Tema on lasknud
parasjagu päikest paista ja vihma sadada, nõnda et põld on andnud hea saagi ja
me võime muretult talvele vastu minna. Nõnda on see ikka olnud, läbi
aastasadade. Kui mõnel sügisel ka suurt midagi salve panna polnud, siis tuldi
ikkagi Looja ette, et mõelda, miks Jumal ikalduse saatis ja et paluda Temalt
abi eesoleva talve üleelamiseks.

Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta
viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma
ligimesest? Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb
jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle. Siis sa
hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: «Vaata, siin ma olen!» Kui
sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud
näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis
koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. Ja
Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal; ta teeb tugevaks
su luud-liikmed ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille
vesi ei valmista iial pettumust. Ja su omad ehitavad üles muistsed varemed, sa
taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse «lõhutud müüride
parandajaks», «teeradade käidavaks tegijaks».

Js 58:7–12

 

Ilus suvi on selleks korraks mööda saanud ja kätte on
jõudnud sügis. Eelolev pühapäev on lõikustänupüha. See on päev, et tulla Loojat
tänama sügisese lõikuse eest, selle eest, et Tema on lasknud parasjagu päikest
paista ja vihma sadada, nõnda et põld on andnud hea saagi ja me võime muretult
talvele vastu minna. Nõnda on see ikka olnud, läbi aastasadade. Kui mõnel
sügisel ka suurt midagi salve panna polnud, siis tuldi ikkagi Looja ette, et
mõelda, miks Jumal ikalduse saatis ja et paluda Temalt abi eesoleva talve
üleelamiseks.

Ajad muutuvad ja muutub ka inimese elu siin päikese all.
Paljud teemad, mis sadakond aastat tagasi rahvahulkade tähelepanu köitsid, ei
oma tänapäeva inimese jaoks enam erilist tähendust. Kui sirvida tolleaegseid
ajalehti, siis on neis sageli üle poole leheruumist kulutatud eesrindlike
maaharimise ja loomapidamise viiside propageerimisele. Tänapäeva meedia kõneleb
meile enamasti sootuks muudest asjadest.

Lõikustänupühale mõeldes tuleb pähe ketserlik mõte, et meie
kirikupühade kalender on ehk ajale veidi jalgu jäänud. Viimasel aastasajal
toimunud arengute tulemusena on ju maaharimisega seotud inimeste osakaal
rahvastikus Eestimaal ja mujal maailmas oluliselt vähenenud. Kui meil Eestis on
põllumehi järele jäänud mõni protsent kogu rahvast, siis neile oma püha
pidamine, eriti kusagil linnakirikus võib tunduda kummalise aja ja vaimujõu
raiskamisena. On meil ju hulganisti põllumeestest hoopis arvukamalt esindatud
inimrühmi, kelle tegemiste peale mõelda ja 
sügisesest lõikusest palju enam kordaminevaid teemasid, mille eest
palvetada.

Aga ega lõikuspüha mõte ole ainult kaalikate ja kartulite
eest tänamine. Pigem tahab see päev meile meelde tuletada, kuidas peaksime
suhtuma kõigesse sellesse, mida oleme Loojalt saanud, kuidas peaksime saadut
kasutama.

Prohvet rääkis Jumala teenimisest, sellest, kuidas peaks
välja nägema õige jumalateenistus. Küllap on see teema, mis inimest ikka ja
jälle on erutanud. On ju inimlikult mõeldes loogiline, et kui ma Jumalat
õigesti teenin, siis saan maitsta ka selle tulemuste vilja. Meiegi kirikus on
viimastel aegadel olnud kõneaineks jumalateenistuse uuendamine –  paremaks ja õigemaks muutmine!

Kui me räägime jumalateenistusest, siis kõlab see nõnda,
nagu teeniksime meie Jumalat. Otsekui teeksime meie Jumalale midagi sellist,
mida Ta vajab ja millega Ta võib-olla ise päris hästi hakkama ei saa. See on
inimese poolt tegelikult päris suur ülbus ja enese ülehindamine, kui ta arvab,
et tema  võib Jumala heaks midagi teha,
et ta suudab Jumalat mingil moel teenida ja veel õigesti teenida. Apostel
Paulus on öelnud: «Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes
taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud, ega lase ennast
ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, – tema ise annab kõikidele
elu ja õhu ja kõik» (Ap 17:24–25). Palju enam on niipidi, et Jumal teenib meid,
ka pühapäeval kirikus, ja meil jääb üle see tänuga vastu võtta.  

Prohvet kinnitab, et inimesepoolne õige jumalateenistus,
õige paast on tihedalt seotud tema suhtumisega teisesse inimesse enda kõrval.
Selleks, et meie Jumala teenimisel võiks olla mingi meie jaoks positiivne
tulemus, peavad meie suhted kaasinimestega olema Looja tahte kohased. Kui see
nii ei ole, siis on kogu meie paast ja teenimine ainult üks tühikargamine.

Prohveti sõnum on välja öeldud ligi 2500 aastat tagasi. Aga
probleemid tolleaegses Palestiina ühiskonnas ei erinegi väga palju tänastest
muredest. Rahvas oli oodanud pikisilmi Paabeli ikkest vabanemist ja lootnud, et
siis täituvad Jumala tõotused ja saab alguse õndsuseajastu. Läks aga teisiti.
Paabeli okupatsioon asendus Pärsia omaga. Uus ülemvõim lasi küll veidi vabamalt
tegutseda ja suur osa babüloonlaste poolt küüditatutest võis kodumaale tagasi
pöörduda, kuid enamik jumalarahvast elas vaesuses. Need aga, kellel oli läinud
veidi paremini, kasutasid võimalust kaasmaalaste arvelt rikastuda. Paljud olid
sunnitud elus püsimiseks pantima oma maju, viinamägesid ja põlde.

Tundus, et Jumal vaikib ega hooli oma rahva käekäigust.
Jumal ütleb aga prohveti suu läbi oma rahvale, et kui te tahate, et ma teie
paastumist tähele paneks ja teie palvetele vastaks, siis lõpetage ebaõiglus ja
vaese venna rõhumine.

Küllap ootame meiegi täna seda, et kõigeväeline Jumal meie
palveid kuuleks ja et meie jumalateenistus oleks õige ja tulemusrikas. Looja
õnnistust vajame me ju kõik, nii põllumehed kui kõik muud mehed ja naised. 

Kindlasti tahab ka tänavune lõikuspüha meile igaühele taas
meelde tuletada, et jagatud rõõm on alati kahekordne rõõm.

Kaido Saak,

Lihula koguduse õpetaja