Suvisteks toome kased kotta

Nelipühade – ristikiriku sünnipäeva – üldtuntud nimeks on suve saabumise ootusest suvisted, aga pühade tähistamise sisu järgi on tuntud ka rahvapärased nimetused kasepühad, kiigepühad, karjasepühad, karjalastepühad. 

Lapsepõlvekodust on mul hästi meeles, et nii nagu jõuludeks toodi kuusk tuppa, ehiti kevadel kodu suvistepüha kaskedega. See oli ikka nii, et laupäeva hommikupoolikul võttis isa lapsed metsa kaasa ja koju naastes oli igaühel oma kasepuu maad mööda järel lohisemas. Kui siis õhtul suitsusaunast tuppa tuldi, levis äsja kraamitud tubades kaselehtedest tulvav värske aroom. 

Isegi laps sai aru, et õhus on pidu ja kaskedel, mida igasse kambrisse otsapidi veeanumasse pistetult oli jagunud, on erilise meeleolu loomisel oluline roll. Oli hästi mõnus pugeda puhaste, õues kuivanud pesule omaselt healõhnaliste voodilinade vahele. Uni tuli hea ja emotsioon jäi meelde ka aastate möödudes. 

Pärast pikka kurnavat talve

Pole ehk imeks panna, et suvistepühad on inspiratsiooniallikaks paljudele kirjanikele. Nüüd, mil lõppend kurvad talvetunnid, kena kevade on käes, tajub inimene loodusega üks­olemist, tunneb rõõmu loodu tärkamisest ning soovib oma tundeid ilmaga jagada. Pole kirikule paslikumat aega aastaringis sünnipäeva pühitsemiseks. Nõnda, et sellest saaks osa kogu ristirahvas. 

Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa VI peatükk algab asjalikult: „Nelipühiks said kõik viljad maha, ainult maaodrad jäeti peale pühi. Nõnda võis rahuliku südamega puhata.“ 

Kes Vargamäe rahva raske tööga täidetud päevade kulgu lugejana lehekülg lehekülje haaval jälginud, tunneb nelipühade kirjelduseni jõudes otse füüsilist rahulolu. Lõpuks ometi saab ka töökas noorpaar endale pisukest hõlpu lubada. Kas oleks Krõõt vastu pidanud needki aastad, kui kiriku puhkust kehtestavad reeglid poleks mahendanud Andrese tarmukust Vargamäe ülesehitamises. 

Esimesed suured pühad uues kodus, kirjutab Tammsaare ja täpsustab: „Laupäeva õhtul toodi välja alt kaski ja täideti nendega kambrid ning tubagi, sest pühad taheti elada keset rohelist, kuigi toa ümbrus oli puudest nii lage. Rohelisega pidid maitsema paremini uni ja toit.“ 

Kask on tegija

„Kask on meie vanade rituaalide tubli tegija ja tähtis puu,“ kinnitab folklorist Marju Kõivupuu Eesti Kirikule, selgitades kase tuppatoomise tähendust ja kombe leviala. 

„Kasel on väga ilus teaduslik ladinakeelne nimetus – Betula,“ toob ta huvitava paralleeli ning täpsustab, et tegemist on tuletisega verbist, mis tähendab õnnelikuks tegema. 

„Ruumide ja iseendagi ehtimine loodusest pärinevaga – oksad, lilled jne – on ajatu ja eelkristlik komme ning küllap on nii, et mida looduslähedasemat elu inimesed elavad, seda enam leitakse võimalusi meeleolu luua ja ennastki ehtida kõige sellega, mis loodus pakub,“ räägib Kõivupuu. 

Folklorist põhjendab, miks nelipüha ka kasepühaks nimetatakse: „Suvistepühade aegu on kased noores lehes, lõhnavad hästi ja loovad rõõmsa meeleolu. Pikk talv on üle elatud, loodus puhkeb täiel rinnal elama.“

Just nelipühade aegu on kased jõudnud äsja lehte minna. Nii äsja, et inimesed veel pole väsinud kaserohelise imetlemisest. Kaseoksi tuuakse tuppa kui kauneimaid lilli. Kui jätkuva elu kindlat tunnusmärki.  

Küsimusele, kui ulatuslikult kaskede tuppa toomise kommet on harrastatud, vastab Marju Kõivupuu, et komme on üsna üldine. Ta nimetab, et suviste kirikupühade ajal, mitte üksnes nelipühade ajal, on kaskedega kaunistatud ka jumalakodasid.

Kõivupuu aasta ringi toas

Tore on see, et kaskede tuppatoomise komme on üsna elujõuline tänini. Eriti maapiirkondades. Suuremates linnades oluliselt vähem, mis on Kõivupuu hinnangul ka ootuspärane: „Kõiki küla või väikelinna kombeid ei olegi ehk alati mõistlik kunstlikult üks ühele üle võtta, sest mis nende kaskedega linnas pärast teha, kui nad on ära kuivanud.“ 

Nelipühade kombestikust nimetab Kõivupuu lisaks kaskede tuppa toomisele ka munade värvimist. Mitte üksnes lihavõttepühade ajal, vaid ka suviste aegu ja eriti Lõuna-Eestis on kanamune kaselehtede, oraste ja muu looduspärasega toonitatud. „See komme oleks ju küll kena, kui see turgutust saaks. Lastel lõbus värvida ja pühadeaegne toidulaud ka pidulikum,“ arvab ise Võrumaalt pärit Kõivupuu. 

„Ikka püüan vaasi hankida mõne kaseoksakese, kuigi nime põhjal otsustades olen aastaringselt toas olemas. Pereringis nöögime, et mõnel on aastaringselt kõivupuu toas, teised peavad piirduma vaid üksikute päevadega,“ naerab Marju (kõiv tähendab võru murdes kaske – L. R.). 

Püha hingetõmbamiseks

„Meil olid naabrid venelased, kes tähistasid ka suvistepühi ikka oma kalendri järgi. Mäletan, et kui nägime, et naabritüdrukud lähevad kaskedega koju, siis teadsime, et ahhaa, nüüd on neil pühad,“ meenutab suvisteid lapsepõlvekodus emeriitõpetaja Toivo Hollo. Ta räägib, et nende kodus toodi kased üksnes nelipühiks tuppa, mitte muudel suvistel tähtpäevadel. „Ikka toon kased tuppa. Nüüd küll lihtsamalt, paar oksa vaasi,“ räägib vaimulik.

Võrumaal 1939. aastal sündinud Valdur Raudvassar meenutab, et suvisteks viidi kased ka nendele külaelanikele, kes seda ise teha ei saanud. Korduvalt ise eakatele naabritele kaski viimas käinuna põhjendab ta seda tava kogukonnatundega, mis pani külaühiskonnas hoolitsema ka nende eest, kes ise metsa ei jõudnud minna, aga pühadest soovisid ikka rõõmu tunda. 

„Suvisted olid väga oodatud. See oli hingetõmbeaeg pärast kevadist rabelemist põllul ja enne umbes kuu aja pärast algavat heinatööd. Laupäeval käidi saunas, pühapäeval kirikus. Niisugust külas majast majja käimist nagu lihavõttepühade ajal, meil ei tuntud. Küll aga külastati mujal elavaid sugulasi. Oli lastele põnev aeg. Kased olid toas nii kaua, kui ära närtsisid.“

Liina Raudvassar