Tanel Ots – kirikuõpetaja, vallajuht, suure pere isa

Eesti Vabariigi 100. sünnipäev algab Tanel Otsale varavalges, kui ta, kaitseliitlase vorm seljas, koos perega Saku vallamaja juurde jõuab. „24. veebruaril on meil traditsiooniks päikesetõusul koguneda rahvarohkelt vallamaja ette lippu heiskama. Laulame ühislaule, sööme kiluvõileibu ja läheme koos kaitseliitlaste, noorkotkaste ja naiskodukaitsjatega Saku mõisaparki mälestuskivi juurde, kuhu paneme pärjad.“

Keskpäeval on Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots Jüri kirikus Rae valla kontsert-aktusel. Sakus on vabariigi aastapäeva aktus ja Tõnis Mägi kontsert peetud juba eelmisel õhtul.

Põnev väljakutse
Jaanuari algusest töötab Tanel Ots Saku abivallavanemana. Sotsiaaltöö ja kultuuri valdkonna kõrval on tema kanda valla ehitusplaneerimistöö ehk üldplaneeringu koostamine. Otsa sõnul on üldplaneering igapäevane töödokument vallamaja töötajatele.
Saku, kus elanikkond kümne tuhande ligi tüürib, on kasvav vald. Otsa sõnul pingutatakse aga selle nimel, et kasv liiga kiire ei oleks. „Et meile ei tekiks palju n-ö põllukülasid. Saku valla areng on läinud siiani mõistlikult. Koolid, lasteaiad jm selline on arenenud meil õiges tempos. Oluline on, et meil on piisavalt palju töökohti oma valla sees. Planeerimistegevus on olnud heal tasemel. See töö on minu jaoks põnev väljakutse.“
See maja, kus praegu on vallavalitsus ja kunagi oli maaviljeluse instituut, on otsustatud anda Saku gümnaasiumile, mis on oma 1200 õpilasega üks Eesti suurimaid koole. Liiga suur, et olla tervislik lastele ja õpetajatele. „Loodame, et 1. septembril 2019 alustavad gümnaasiumiklassid praeguses vallamajas, millel on muide tähenduslik aadress – Teaduse tn 1. Kui gümnaasiumihoone saab korda, siis ootab uus spordikeskus, perearstikeskus ja sotsiaaltöökeskus ning siis ehitame uue põhikooli,“ loetleb Ots eelseisvaid töid. Ta on olnud 2010. aastast Saku vallavolikogu liige, neist viimased neli oli volikogu esimees.

Lapsepuhkuselt Kaitseliitu
Tanel Ots on Kaitseliidu reservohvitser ja Harju maleva, mida mõõdetakse tuhandete liikmetega, kaplan. „See on üks omaette vaimulikutöö osa,“ selgitab Ots. „Olen käinud „Kevadtormil“ ja tõenäoliselt lähen ka sel aastal paarinädalasele õppusele. Olen alustanud Kose malevkonnas ja läbinud nii sõduri kui ohvitseri baasõppekursuse.“
Küsimusele, miks ta seda teeb, vastab nii: „Need on nii erilised inimesed, kes Kaitseliidus vabatahtlikena kaasa teevad, sama kehtib ka abipolitseinike või vabatahtlike päästjate kohta. Nende inimeste hulka lihtsalt tahad kuuluda.“
Naljatoonil lisab Ots, et liitus Kaitseliiduga 2008. aastal, kui ta isapuhkusel oli. „Olin lapsega kodus, naine läks tööle, mina käisin lapsega igasugustel üritustel. See oli üks kummaline aeg, kus ma kogesin, et minuga ei tahetud rääkida ei kirikuasjadest ega poliitikast ega millestki muust. Küsiti ainult, kuidas beebi pissib, magab või sööb. Elasin täiesti sisse noore ema maailma. No vahel ütlesin, et halloo! – ma loen ikka lehti ka ja võin muudest asjadest ka rääkida. Siis otsustasingi nädalavahetustel, kui naine mulle vaba aja andis, tegelda hästi mehiste asjadega ja läksin Kaitseliidu sõduri baasõppekursusele. Leidsin eest väga põneva meeskonna.“
Kui Sakus kutseline tuletõrjekomando suleti, hakkas Tanel Ots vabatahtlikku komandot organiseerima. Aega võttis, aga asja sai. „Lõime suure Saku priitahtlike pritsimeeste ühenduse. Meil on kaks suurt autot, paarkümmend päästjat ja valla elanikud võivad rahulikud olla. Meil on palju edulugusid, kus on kohale jõutud enne kutselisi päästjaid ja nii mõnigi maja on püsti jäänud. Teeme ka palju ennetustööd.“

Tulihingeline keskkonnakaitsja
„Minu jaoks algas see 2004. aastal Nabala ja Tuhala kaitsmisega, kui seisime suurte paekaevanduste vastu, mis olid lausa röövellike mõõtmetega. Oli selge, et Eesti jaoks seda vaja polnud. See võitlus kestis kümme aastat. Ma juhtisin Nabala keskkonnakaitse ühingut. Selle võitluse me võitsime! Muidu oleks olnud teadmata mõju põhjaveele. Nabala on karstiala, seest poorne nagu juust, vähemalt tuhatkond kaevu oleksid kuivaks jäänud. Rääkimata unikaalse looduse hävimisest. Meie ülesanne oli tekitada diskussioon, viia omavalitsused koostööle, teadlased poolt- ja vastuargumente arutama ja avalikkus kaasata. Kogusime 65 000 allkirja, siis kaldus poliitiline tahe meie kasuks ja moodustati kaitseala. Nabala sai päästetud.
Aga paari nädala pärast tuli Rail Baltic! Selle trass pidi minema läbi Nabala kaitseala. Saime aru, et RBga loodeti kaitseala tühistada. Puhata me ei saanud ja RB võitlus on käinud tänaseni. Tõsi, Nabala pealt läks küll tuli ära, aga kodanikuühendus Avalikult Rail Balticust tegeleb siiani väga erinevate teemadega, täna räägime selle projekti maksumusest, maaomanikele kompenseerimisest jne. Võime öelda, et 2/3 osas on see trass praegu Eestimaal seal, kus meie otsustasime, koos küladega, koos omavalitsustega. Pidasime sadu koosolekuid, mida riigi palgatud RB meeskond tol hetkel veel ei suutnud. Ei tehtud isegi teavitustööd. See oli õige aeg sekkumiseks. Julgen öelda, et trass sai mõistlikusse kohta maha, iseasi on, kas sinna peab tulema selline RB, nagu kavandatud. Tänapäeval on palju moodsamaid ja kiiremaid viise maapinnal liikumiseks. Nabala sai teist korda päästetud,“ räägib Tanel Ots kodanikuaktiivsusest.

Rae valla kirikuõpetaja
Tanel Ots on Jüri koguduse õpetaja. Kirikutööd alustas ta Hageri koguduses. Esimene tõsine ülesanne oli Sakus koguduse rajamine. Ta oli Saku gümnaasiumis religiooniõpetuse õpetaja ja hakkas koos õpilastega vennastekogudusele tagastatud maja remontima. Ahju ehitas ise, seda tööd oli pottsepast isalt õppinud. 1994. aasta I advendil peeti Saku palvelas esimene jumalateenistus ja sealt alates igal pühapäeval tänini. Nüüd seisab abivallavanem Ots hea selle eest, et Saku uue kiriku ehitus teoks saaks.
„Jüri koguduses teenitud 20 aasta jooksul olen alati ka kusagil mujal töötanud, töökohad on olnud erinevad,“ räägib Ots oma töömeheteest. „Nüüd, alates jaanuarist on täiesti uus kogemus – olla täiskohaga abivallavanem, see on päris keeruline. Koguduses on meil teist aastat ka diakon Ülo Liivamägi. Saame töid omavahel jagada. Maakoguduses toimub ju tavaliselt kõik ikka nädalavahetuseti ja õhtuti.“
Otsa pere – Tanel, Riina ja viis last – elab Saku valla piiril Kaunissepa talus. Seda on aastatega ehitatud ja seal on talutööd arendatud, vilja kasvatatud ja loomi peetud. Nüüdseks on talupidamist koomale tõmmatud. „Mõni lõõgastub jõusaalis, aga mina lõõgastun metsas,“ hindab Ots üksildase koha võlusid. „Me oleme üsna perekesksed. Minu jaoks on alati kodu ja pere kõige olulisemad. Ega me reisimas pole eriti käinud ja muid hobisid mul pole. Hobid on meil abikaasaga ikka seotud oma koduga.“

Kas me sellist Eestit tahtsimegi?
„Oo jaa, muidugi tahtsime! Arvan, et Eestil on väga hästi läinud,“ hüüatab Ots veendunult. „Me võime olla mõne asja peale kriitilised, ka kurvad, kuid meil on ikkagi tohutult hästi läinud. Oleme keerulistest sõlmpunktidest veretult läbi tulnud, oleme oma riigi taastanud, meil on säilinud oma keel. Maailmas on ju ainult 104 riigikeelt ja üks neist on eesti keel! On sadu rahvaid, kes on meist kordades suuremad, kuid neil pole oma riiki. Meil on sõnavabadus ja usuvabadus. Muidugi on ka tõsist valu ja muret, kuid seda on igas riigis. Eestil tervikuna on läinud hästi. Tulevikuks soovin selgeid sihte ja näoga rahva poole olemist.“
Tiiu Pikkur

Tanel Ots
Sündinud 15. septembril 1973 Tallinnas
Õppinud EELK Usuteaduse Instituudis
Ordineeritud diakoniks 1995, õpetajaks 1999
Jüri koguduses teenimas alates 1998
Saku abivallavanem
Kaitseliidu reservohvitser
Aktiivne keskkonnakaitsja
Priitahtlik pritsimees, skauditegelane, Lionsi klubi liige
Abikaasa Riina on Kohila gümnaasiumi sotsiaalpedagoog
Viis last: Lisanna (21, TLÜ üliõpilane), Johannes (19, abiturient), Hannamari (17), Emmi Milda (10) ja Anni Linda (8) õpivad Saku gümnaasiumis