Tasub teada 7. osa – Pilguga igavikuväravas

Elu ja surm. Kust tuleme, kuhu läheme? Eks see ole üks hingedeaja küsimusi. Kõik, kogu inimese olemasolu taandub lõpuks sellele ainsale, kuigi me nii harva sellele mõtleme. Harva, sest alateadlik hirm surma ees muudab selle teema tabuks.
Oleme küll terake targa Koguja usku ja meid võlub surma ja kaduvuse poeesia ta raamatus. Aga paljukest mõtleme oma Loojale «enne, kui jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: «Need ei meeldi mulle!»» Paljukest küsime, koputades igavikuväravale?
Jah, tasuks küll paljutki teada. Aga isegi Piibel, kust enamasti loodetakse vastuseid kõigile küsimustele, ei lasku üksikasjadesse. Ent kas õieti vajamegi neid? Igavikutunnelist tagasipöördujate muljed on lõpuks tühised selle kõrval, mida Piibel palju olulisemaks peab. Esiteks ei varja ta, et kõik kindlamadki asjad inimelus on ebakindlad selle tõe kõrval, et oleme surelikud, et «minu ja surma vahel on ainult üks samm» (1Sm 20:3).
Miks küll inimesed ei tee endale seda lihtsat tõde selgeks?
Teiseks. Piibel annab lahenduse. Kõik surma müsteeriumi kirjeldused on tühisus selle kõrval, mida ütles vaga Iiob: «Sest ma tean, et mu Lunastaja elab» (Ii 19:25). Kahtlejaile aga kinnitab Jeesus ise: «Mina elan ja ka teie peate elama» (Jh 14:19).
Värav igavesse ellu
Surm jääb surmaks. 42 aastat ühtejärge on mul tulnud seda tunnistada lugematuil matusetalitustel. Aga täpselt sama palju olen tohtinud tunnistada, kuidas Jumala armastus selle suurima, lohutamatu kaotuse on pannud tööle inimese heaks, tehes temast Kristuse lunastussurma läbi värava igavesse ellu.
See on kristliku matusetalituse mõte. Kallist inimest enda keskelt ära saates asetame tema ja ta elu Jumala ja Tema sõna valgusesse. Astume aga sinna ka ise, lastes endid kinnitada igavese elu usus ja lootuses. Tihti on see tänapäeval ainus võimalus öelda inimesele just lähedase lahkunu kirstu juures, kes ta on ja kelleks (milleks) ta saab ja mis kõigele vaatamata võib olla ta lootus surmaväravas.
Vaimulike matuste suhtarv matuste üldarvus püsib endiselt tagasihoidlikuna, seda eriti suuremates keskustes. Paljude inimeste jaoks on tähtis matja suust kuulda üksnes lahkunu parajalt ilustatud elulugu. Kõik igavikku puudutav aga näib sageli vastuvõetamatu.
Kindlasti tuleks rõhutada, et samas ei tekiks vaimulikust matusest valearvamust, nagu kuuluks selle pädevusse palvete ja jumalasõnaga kuidagi mõjutada lahkunu olukorda igavikus.
See haakub tänapäeva inimese tahtmatu multireligioossusega, eriti veel hingamisajal ta peas ringlevate mõtetega ning kujutlustega. Ainult et meie soovkujutlusi tunnetada lahkunute hingi enda kõrval ei pea me liiga tõsiselt võtma.
Usaldada lahkunu Karjase hoolde
Süüdatud mälestusküünlad, kuusevanikud, meie harras kahekõne nendega, keda enam ei ole, jah – ka lahkunute meenutamine vaimuliku poolt mälestamispalvetes – see kõik on kaunis ja toob kaduma kippuvat hingelisust meie inimsuhetesse tagasi. Ent just siin kehtib tõsiasi: mida suurem, julgem ja kindlam on meie usk Jumalasse, mida usalduslikum on meie pilk Kristusele, seda selgemalt eraldame oma mälestushetkedest kaks asja: selle, mis inimese võimuses, ja selle, mis üksnes Jumala kui armastava Isa valdkonda kuulub.
Kristlane käib küll oma teed «pimedas orus» (Ps 23:4) koos oma Karjasega, aga ta teeb selget vahet, mis on maine ja tema haardeulatuses, ja mida ainult Jumal teeb ja on.
Suurim ja olulisem kõigest on usaldada oma teadmatusse lahkunud Tema hooleks, kes kõik on valmistanud, kelle teed on kõrgemad kui meie teed ja kelle mõtted on kõrgemad kui meie mõtted (Js 55:9).
Kalle Mesila