Teeb seda, mis tundub õige olevat

Hannes Tamjärv (41) istub oma kitsukeses kabinetis, maja põhjapoolses küljes, vaatega merele. Vähese vaba pinna aknalaual, kappidel ja töölaul on endale võtnud erinevat liiki potililled. «Need on mulle sünnipäevaks toodud. Lapsed arvasid, et kui ma veel nii vanalt ei tea, kelleks saada tahan, siis võiksin aednikuks hakata,» muheleb Rocca al Mare kooli looja ja vanema kooliosa juhataja Hannes Tamjärv. Tegutsemise teist õppeaastat lõpetavas erakoolis õpib 673 õpilast ja töötab 70 õpetajat, lisaks abipersonal.

Inimesed mõistvat oma olemasolu põhjust väga varakult. Kas ka millegi tegemise ja kellekski saamise soovi võib endas kanda juba lapsepõlves?
Ilus oleks, kui nii oleks olnud. Mäletan oma lapsepõlve päris hästi, aga mitte virvendustki soovist, et tahaks oma kätega midagi suurt tegema hakata.
Mulle väga meeldiks, kui see, mida ma teinud olen, ei oleks minu isiklike ambitsioonide või mu oma eesmärkide seadmise tulemus. Mulle meeldib mõelda, et see on minu kohus.
Kooli puhul olen pidanud vastama küsimusele, miks üldse üht uut kooli Eestimaale tehakse ja miks just mina tahan teha. Eks ma neid seletusi oskan sõnadesse panna ka, aga seekord oli nii, et enne tuli selge tunne, mida tahan teha ja alles hiljem vastused miks-küsimustele.
Majandusinimesed räägivad karjääri planeerimisest. Mina olen sellele mõtetes ja tegudes alati vastu olnud, pole kunagi oma elu planeerinud. Oma elu elades ma seda etappidena küll ei näe. Või kui siis… iga sekund on etapp, aga mitte kuidagi teistmoodi. Eks ma katsun iga hetk teha seda, mida tahan.
Kas kõik tegemised on hilisema põhjenduse puhul olnud õigustatud? Mõtlen nii avalikkuses kui ka ajaloos püsima jäänud struktuure nagu Eesti Ekspress, Hansapank, Rocca al Mare kool.
Ma ei tea. Eks nii mõnegi asja õigustus on tema enda eksistentsis – kui on olemas, järelikult on õigustatud.
Ja üldse paneb vahel mõtlema, mis on üldse tegu, milline tegu on tähtsam. Ma arvan, et ei saa ritta panna ja öelda, et kooli tegemine on tähtsam kui hea sõna ütlemine õigel hetkel õigele inimesele. Ei ole sugugi selge, kumb on suurem tegu, kas millegi rajamine või ühe naeratuse kinkimine.
Johannes Paulus II on alustanud paavstiks oleku aega üleskutsega: ärge kartke. Kristus on samasuguse üleskutse esitanud tihti inimestele, keda ta oma teel kohtas. See kõigile inimestele suunatud üleskutse mitte karta on väga laialt mõistetav. Kas inimesed, kes julgevad tegusid teha – olgu siis kooli tegemine või naeratuse kinkimine –, julgevad riskida, julgevad endale öelda: ära karda? Kas nad omavad selget mina-pilti?
Lihtne vastus on: jah. Jah, arvan nii, et enesekindlus või rahu või sirgeselgsus on elamise juures hästi tähtis. Sa pead julgema nii naeratust kinkida kui ka riskida mingi suure asjaga. Kui midagi tegema hakkad, siis paned ise ennast sinna sisse. See, et sa paned sinna oma ressursi, see ei tähenda veel midagi. Iga võimalus tähendab kohustust, mida ei saa kellelegi teisele veeretada.
Üks tähtis inimese omadus on see, et pead iseennast ohverdama või ennast ära andma. Olgu see naeratuses või sõnas, sa ei tohi karta, et keegi hakkab irvitama selle üle, ironiseerima. Neid reaktsioone tuleb kindlasti.
Selgust on minu maailmapildis küll väga vähe ja selgusetust aina rohkem. Mida rohkem sa tead, seda suuremaks muutub su teadmiste sfäär, teadmiste kera, aga mida suuremaks muutub kera, seda suuremaks muutub tema pindala ehk kokkupuutepunkt sellega, mida sa ei tea. Nii on asja piltlikult seletanud Ülo Vooglaid. Seda, mida ma ei tea, on aina rohkem ja rohkem. Aga rahu tuleb sellele vaatamata ikka juurde. Tuleb nagu segadust juurde, aga see häirib aina vähem ja vähem.
Paulo Coelho «Palverännak» on inspireerinud teid käima palveränduri teekonda Prantsusmaa piirilt Santiago de Compostelasse. Oli see rännak endasse või millelegi kinnituse otsimine?
Kust mina seda tean? Isegi, mis minuga siis toimus… mõnus oli ja palju asju sain teada, aga need olid lausetesse panduna hästi triviaalsed.
Üht mõtet, mida kõik teame, tahaksin küll öelda. Sul on ikkagi õigus teha elus ainult neid asju, mida sa tõesti südames tunned, et pead tegema.
(Lugu tervikuna saate lugeda EESTI KIRIKu 5. leheküljelt.)
Sirje Semm