Teenimatu võimalus

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu!
Ps 103:2
«Kes on see olend, kellel on üks hääl, kuid algul neli, siis kaks ja hiljem kolm jalga?» Vastusega «inimene» lahendas Oidipus Sfinksi mõistatuse.
Liikumisviiside muutumine tähistab kolme etappi inimese elus: lapsepõlve, täisiga ja vanadust. Kahel jalal kõndimine on Platoni ning Aristotelese arvates inimese ja looma põhiline erinevus. Vastsündinul, kes sarnanes neljajalgsele loomale, seisis ees pikk tee inimeseks saamiseni. Antiik-Kreekas oli sel teel esimeseks eelduseks ellujäämine. Õnneks on kaasajal arstiabi nii heal järjel, et antakse maksimum inimtaime säilitamiseks. Meie põhiliseks mureks jääb inimesehakatisele haridus anda. (J.-P. Vernant, «Vana-Kreeka inimene». Roma-Bari, 1991, lk 88.)
1. september on 1. koolipäev – uute alguste, sihtide seadmise ja teeleasumise päev hariduse omandamisel. Aga see kõik on tühi rabelemine ja heitlemine, kui sellel puudub Jumala valgustav vägi. Tõeline tarkus algab Issanda kartusest (Õp 1:7), ainult meeletu põlgab Issandat.
Vanadest tsivilisatsioonidest alates on kogetud, et tarkus ilma Jumalata muutub kurjuseks. Tarkus on Jumalale abikaasaks. «Mina tulin Kõigekõrgema suust ja katsin maad otsekui udu. Ma elasin kõrgustes ja minu iste oli pilvesambas.» (Srk 24:3–4)
Luther on öelnud, et Jumalata mõistus on hoor, müüb end maha sellele, kellele meeldib. Selline tarkus, haridus saab viimselt meile hukutavaks. Nii on hävinud vanad kõrgtsivilisatsioonid, kui inimene hakkas end taevast ja Jumalast targemaks pidama. Oleme kaasajalgi lähedal taolisele mõtteviisile, kuid kõik ei ole veel kadunud, ehk nagu U. Masing kirjutab: «Meil on lootust.»
Mida ja kuidas senisele mõtteviisile kõrvale panna? Juba lapseeast tuleks õpetada, et mitte inimene ei ole A ja O, vaid Jumalast Issand Kristus. «Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu.» Koostöös Issandaga saame eluks vajaliku ja universumit säilitava tarkuse.
Ehk – riigis tuleb taastada mõtlemine, et miski on püha, et elu, Eesti loodus ja inimene on püha. Viimselt kuulub kõik Jumalale – meie kasutame Jumalalt saadud andeid Teda kiites ja tänades. Ka hariduslikke võimeid: muusika-, äri-, kunsti-, mäluandeid. Hariduse üks osa peakski suunama mõttele, et loodusressursid – maa, mets, põllud jms –, ka inimene oma vaimse potentsiaaliga ei kuulu enesele, vaid Jumalale. Jumalaga dialoogis (palves) olles ülistab ja kiidab inimene Jumalat ja viimselt annab Jumal suunised, kuidas talitada. See eeldab uut mõtlemist, uut haridussüsteemi, mille aluseks ja keskmeks saab olema Jumal ja Tema ilmutus.
Tuleb küsida, kas tahame elada inimlikult, jumalikult ja õnnelikult, s.o kristlikus perspektiivis õndsalt? Meie väärtushinnanguks ei ole siis raha, vaid inimlikud ja jumalikud, õndsusttaotlevad väärtused. Nendeks on palvevägi, mida saadakse Jeesuse seatud Jumala pühadest sakramentidest, ja kirjutatud, kuulutatud ning lihakssaanud Jumala Sõna.
Palves ja Jumala Sõnas osaledes hoovab inimesse Vägi, mis aitab «noomida korratuid, julgustada pelglikke, aidata nõrku ja olla püha meelega kõikide vastu» (1Ts 5:14). See eeldab inimesepoolset valmisolekut «hoiduda igasuguse kurja eest». (1Ts 5:22) Mõtteviis, mis ei hooli eneseupitamisest, kiitusest, tunnustusest. Ehk teisisõnu, mida on kirjutanud U. Masing oma essees «Hääolemisest»: «…aga Jumal tahab, et teeksid hääd. Üksnes Jumal tahab seda. Minu suu läbi Jumal ütleb, mu poeg, et hääd sina saad teha üksipäinis neile, kes on tühjad nagu sina. Ainult neile, kelle jaoks iga and on midagi. /…/ Oh, mu poeg, kiida Jumalat, et oled võinud teha hääd. Sest tõesti, sina tegid ime. Ma tean, et oled oimetu õndsusest. Aga ära iial, iial ära unusta, et sina ei ole midagi teinud. Täna Jumalat, et Ta lubas sulle oma väe.» (U. Masing, «Hääolemisest», käsikiri, lk 1.)
Pille Salveste